filler chapter

4. veebr. 2015

Olen vahepeal jõudnud kõike teha ja asjalik olla, aga samas on tunne, nagu poleks mitte midagi teinud :D

Otsustasin uuesti oma kaameraga sõbraks saada, oli teine nii pikalt ära ja esimesed pildid tulid küll väga.. ebaõnnestunud. Väga samas ei kurda, Nikoni puhul ma isegi ei viitsinud uutmoodi süsteemi selgeks saada, sest “kohe-kohe” saan enda Canoni tagasi.. noh, ei saanud kohe-kohe, aga trotsist pildistasin Nikoniga autorežiimil.


Võtsin end siis kätte ning läksin Arele ja Erkile külla, et ta imevahvat prantsuse buldogi pildistada. Ma ei teagi, kust mul see mõte tekkis, vaatasin ükspäev Erki fb kontot ja mõtlesin endamisi, et issssand kui mõnus oleks seda kutsat piltidel jäädvustada. Märt muidugi arvas, et ma olen nats lolliks läinud, et “niisama” tahan end kellelegi külla kutsuda…et koera modellina kasutada.


Kui arvestada seda, et Bosse ei püsinud üle kahe sekundi paigal, kepsles kogu aeg rõõmsalt ringi, väljas oli hämar ning toas natuke vähe valgust, siis noh… esimese korra kohta jäin rahule. Alguses arvutist pilte vaadates mõtlesin küll, et ei saa ühtki normaalset kätte, sest enamik jäid Bosse aktiivsuse tõttu udused, aga kui juba koeraomanikud kiitsid heaks, siis jah, võib rõõmus olla. Alati saaks ka paremini, aga milleks see harjutamine siis on, eks :)



Eelmisel laupäeval bronnisin end terveks päevaks Kadile. Kõigepealt veetsime natuke aega Cleo kirbukal šopates ja omg, milline piin see oli! Mul on tunne, et korraldaja polnud asja ilusasti läbi mõelnud. Müüjaid oli natuke vähem (ma B-turuga harjunud :D), kui lootsime, aga kõige rohkem häiris valgus. Või õigemini selle puudumine. Põhimõtteliselt oligi nii, et oleks nagu kluppi läinud- kõik oli hämar ning siin-seal prožektorid. Mõned oled eriti halvasti madalale paigutatud (suunatud riidestangede peale) ja need paistsid kohutavalt silma. Tükk tegu oli asjade uudistamisega, kui pidevalt pidi end sättima nii, et näeks riideid, aga samas ei jääks valgusest pimedaks.. Asja hea külg oli see, et skoorisin kaks mõnusat särki ning leidsin ideaalse kleidi oma sünnipäevaks. Ausalt, see oli lihtsalt niiiii ilus. Okei, maksis ka 55 eurot ja ma seekord ei raatsinud ära osta…Aga niipea, kui mu juubelipeo toimumine on kindel, siis i’m gonna hunt that seller down!

Lõpuks jõudsime Kadi juurde ning nägin ära ta uue ja uhke maja! Nagu.. vau! Ma olen seal korra käinud nii, kui kõik oli peaaegu valmis, olin juba siis hämmastunud, aga lõpptulemus on super! Nii hubane ja stiilne, lisaks on neil mu unistuste köök, niiet jah, hakkan asju pakkima ja sisse kolima :D



Pidin neist nii möödaminnes ka perepilte tegema, aga magasin jälle õige valguse maha ning Kaidu ei tahtnud eriti koostööd teha… Ja noh, avastasin, et mulle meeldib väga palju rohkem teha pilte väljas, naturaalse valgusega, kui tubastes tingimustes. Leidsin fotokal üles ka selle koha, mis teeb juba originaalis pildid must-valgeks ja sattusin natuke hoogu… :D




Õhtul tulid sõbrantsid külla (räägin, nagu oleks mulle külla tuldud :D) ning lasime veinil hea maitsta. Plaanis oli selline väike istumine-soolaleivakas, aga lõpuks läksime hoopis linna, sest mul tuli meelde, et mul on Martini Asti külmkapis vaja ära juua. Veetsime sellise mõnusa õhtu, pole nii ammu Kadi (ja Gretega!!) kuskil käinud. Saatsin kõik teised koju ära, läksin otsisin oma mehe Atlantisest üles ning veetsin klubi viimase lahtiolekutunni Backstreet Boysi ja Spice Girlsi järgi tantsu lüües. My kind of a night.




Kel soolaleivakaks ideid vaja, siis Kadile viisime suuuured veinipokaalid, mitut eri sorti delikatessjuustu, veini, komme, apelsinimoosi, kuuma šokolaadi pulbrit ja metssea-täissuitsuvorsti :)




Viimased päevad olengi end korralikult välja puhanud, raamatuid lugenud ja üritanud seda “õiget” kohta oma sünkariks leida. Absoluutselt kõik muu on selle koha taga kinni.. Ebayst tellisin juba hunniku asju ära, niiet jah, parem oleks, kui ma midagi ikka leiaks.. :D

Muide, praegu loen Orwelli raamatut “1984” ja.. ma ei tea, terve aeg lugedes olen ma päris rõõmus, et ma sellises maailmas ei ela ja sain aru, et tegelikult on mu elu ikka väga hea. Selliseid raamatuid lugedes, kus inimestel pole õigusi ja vabadusi, mida me tänapäeval normaalseks peame, saab päris hästi aru, kui mõttetu on viriseda tühiste asjade pärast. Ma iseenesest arvan, et igalühel on õigus natuke vinguda, sest noh, ega minu väike mure muutu olematuks, kui kellelgi teisel on midagi suuremat häda, eks… aga samas lööb selline teos mõistuse kuidagi klaariks, et pole veel maailmalõpp, kui ma ei saa endale seda megakallist puudrit lubada või juuksur lõikas vale soengu või lõhkusin lemmiksaabastel luku ära.

Jaaa selle väikse tarkusteraga ma seekord lõpetan :)

You Might Also Like

2 kommentaari

  • Reply Merje S 4. veebr. 2015 at 18:15

    Oohhh, mu lemmik koeratõug! Kunagi tahan endale kas musta-valge kirjut või karamelli karva Prantslast :)

    • Reply mesiliis 4. veebr. 2015 at 18:44

      Mulle varem pole see tõug eriti sümpatiseerinud, aga kui see kutsikas süles oli ja paitust otsis ja käsi lakkus, tekkis hellus peale küll :)

    Leave a Reply