look, a bird!

19. veebr. 2015

Heh, ma olen kogu aeg tundnud veidi uhkust selle üle, et ma olen äärmiselt tähelepanelik ja kui vaja, suudan täielikult ühele kindlale asjale-teemale keskenduda. Enne otsisin oma tulevase sünnipäevapeo tarvis ebayst igasuguseid vidinaid ja kaunistusi, mul oli isegi nimekiri ees, mida vaja, mis leitud, mis juba ostetud, hinnavõrdlused… ja järsku avastasin, et olen viimased kaks tundi googeldanud endiste, eelmise sajandi vaimuhaiglate (ja nende patsientide) pilte ja juhtumeid.

Pilt pärit siit

Mulle meeldivad igasugused õudusfilmid, veel enam, kui süžee on seotud vaimuhaiglatega. Lisaks on mul pikka aega olnud huvi vanade, mahajäetud majade kohta, eriti kui neil on kõhe minevik. Naljakas on öelda, et nii põnev on neid jutte lugeda-vaadata, kui ma tean, et kõik see õudus ja jubedus on päriselt toimunud, inimesed on reaalselt pidanud kannatama. Kas siis inimeste julmuse, ajastust tingitud teadmatuse ja hirmu või ravi puudulikkuse tõttu. Ühed kõige hullemad meditsiiniga seotud õudused on juhtunud just  sajanditagustes hullumajadest, sest kui keegi sinna juba vastu võeti, siis õigustus “me teeme seda tema heaolu ja mõistuse nimel” läks alati peale. Lisaks ütles ühiskond tavaliselt patsiendist lahti ning hullumajja jäädi kuni surmani, niiet kedagi eriti ei huvitanudki, mis seal toimub.

Kujutaksite praegu ette, et olete pärast mõnd traumat (näitekd pereliikme surm) endast väljas ja siis saadetakse teid vaimuhaiglasse, sest noh.. see pole normaalne, et üle kuu aja masenduses ollakse? Või et meessoost perepeal on absoluutne võim kuulutada naine/ema/õde/tütar hulluks. Arstid ei pea selle jaoks isegi patsiendiga kohtuma, piisab mehe “ausõnast”. Või et naine, kes kahtlustab meest petmises ja teise perekonna omamises, on ilmselgelt ajuhälvik ning saadetakse lobotoomiasse. Viimase näite kohta ütleks nii, et kui see oleks norm ka tänapäeva, siis ilmselgelt oleks suur osa haiglatest ainult naisterahvaid täis.

Ma ei kujuta ette, mis inimesed pidid tol ajal sellistes haiglates töötama. Okei, päris palju julmust oli tingitud ajastust, sest meditsiin ja teadmised polnud nii arenenud. Ilmselt arvatigi, et kõik aitab patsiente, sest kui märatsev vaimuhaige lobotoomia ja piinamisega taltsaks ning vaikseks inimekestaks muudetakse, siis järelikult ju toimib!! Aga kes reaalselt tahaks olla osaline inimese piinamises? Olgu ta siis päriselt vaimselt haige või mitte..

Tunnen end päris õnnelikuna, et elan ajal, mil depressiooni, melanhoolsust ja oma mehe suhtes rahulolematust väljendades ei saadeta mind kinniste seinte vahele, jäävanni võtma ja elektrišokke-peksmist-ajuga eksperimenteerimist taluma, vaid saan oma muredele normaalselt lahendusi otsida.

Ooookei, ajasin just pilte vaadates endale hirmu peale, lähen panen ukse lukku.

You Might Also Like

13 kommentaari

  • Reply Birgit Koel 19. veebr. 2015 at 14:26

    Kõige hullem, et lobotoomia üks alustajatest oli Eestlane..

    • Reply mesiliis 19. veebr. 2015 at 14:49

      Päriselt? Kes? Ma kiirelt googeldasin, siis mingit infot selle kohta küll ei leidnud :D

    • Reply mesiliis 19. veebr. 2015 at 14:50

      Aa juba leidsin :)

    • Reply Birgit Koel 19. veebr. 2015 at 14:54

      Ludvig Puusepp, 1920ndad

  • Reply Eliise 19. veebr. 2015 at 14:34

    Mulle tuli kohe film Session 9 meelde, mida kunagi väga ammu vaadatud sai. Tegevus toimub vanas vaimuhaiglas, kuid ta ei ole õudusfilm, rohkem psühholoogiline triller. Kui sa pole näinud ja selline teema peale läheb, siis äkki huvitab :)

    • Reply mesiliis 19. veebr. 2015 at 14:49

      Ohh, pole sellest kuulnudki :D Aitäh soovituse eest! :)

    • Reply Arra 19. veebr. 2015 at 15:11

      Aga Stonehearst Asylum on vaadatud? :D

    • Reply mesiliis 19. veebr. 2015 at 15:36

      Ei, aga varsti on :D

  • Reply Anonymous 19. veebr. 2015 at 15:17

    Kirjuta kolm hirmsaimat ja parimat õudukat, mis näinud oled? :)

    • Reply mesiliis 19. veebr. 2015 at 15:44

      Heh, see päris hea küsimus :D Aga ilmselt "The Exorcist", "REC" ja "One missed call" (aga see Jaapani versioon, mitte ameeriklaste järgitehtud)
      90ndate "Elavate surnute öö" on mul ka meeles kui väga õudne, aga ilmselt sellepärast, et see oli üleüldse esimene õudukas/zombikas, mida nägin, et jah, praegu vist nii enam ei arvaks.

      Muidu, kõik Jaapani originaalid ("Shutter", "Grudge" jne) paremad ja kordades õudsemad, kui laialt tuntud lääne omad :D

  • Reply Anonymous 19. veebr. 2015 at 16:45

    Heh, vaataisn hiljuti "The Knicki", kus naine pärast väikese lapse surma hullarisse pandi. Seal tõmmati tal kõik hambad välja, sest "põletik hammaste sees teeb hulluks" vms. Arst seletas väga asjatundlikult, et varsti saab see teooria üldtunnustatuks ja profülaktika mõttes tõmbas kõigil oma lastel sahtli tühjaks:P

    • Reply mesiliis 19. veebr. 2015 at 16:48

      Haha, see film põhineb vist tõsielul :D Kui ma enne igasuguseid patsientide ja arstide lugusid uurisin, siis seal oli ka juttu arstist, kes oli kindlal arvamusel, et inimene on mõistuselt segane, sest midagi on ta kehas kuskil füüsiliselt viga/valutab. Ja alustas samamoodi hammaste välja tõmbamisega, et seal on viga (kuigi röntgen jms midagi ei näidanud). Lõpuks jõudis neerude, maksa, mao ja muude siseelundide eemaldamiseni välja.

  • Reply Dagmar Linnu 20. veebr. 2015 at 12:41

    Ma vaatasin ükskord "Grave encountersit". Sellest ajast saati magan kaisuloomaga.

  • Leave a Reply