Veidi eelarvamustest

14. veebr. 2015

Mõtlesin sõbrapäeva puhul jagada natuke positiivset emotsiooni (või kuidas kellele). Eks me kõik tea, et eelarvamused on ikka ühed vastikud kollid küll. Aga seda rohkem valmistab rõõmu, kui oled millestki/kellesti halvasti mõelnud ning see arvamus ümber lükatakse. Noh, nats piinlik on ka muidugi, et nii lihtsalt eelarvamuste küüsi langesid.

Olen käinud nüüd päris mitmes rühmatreeningus (Auras) ning hoidunud alati kahe kindla treeneri poole. Miks? Ma enne sinna minekut käisin niisama ujumas ja luurasin natuke, kuidas keegi trenne annab. Kaks esimest olid sellised hästi megalõbusad ja ergutasid kuidagi.. rõõmsalt. Kolmas karjus. Ta tundus kuidagi nii intesiivne ja kuri, et no, üldse polnud tahtmist tema tundi minna. Ma olen nimelt selline inimene, kellele sobib präänik rohkem kui piits :D

Ükspäev polnud aga muud võimalust ning läksin kolmanda treeneri süvaveeaeroobikasse. Esiteks jahmatas mind heas mõttes tema suhtumine. Ta tuli kohe ise juurde, küsis, kas ma olen esimest korda, tutvustas end jne. Teised pigem vaatasid vees inimesed üle, et “ahah, paar uut tulijat, tehke omas rütmis.” Ja teiseks.. tema trennid. WOW! Ma olen varem paar korda süvaveeaeroobikas käinud küll (selle teise käe all siis) ning noh, võttis võhmale, lihased olid valusad ka, aga mitte midagi ületamatut. Sel korral mõtlesin ma juba soojenduse ajal, et ok, palun, laske ma upun siia. Tamp oli kogu aeg taga ja pidevalt surusid end ise rohkem ja rohkem pingutama. Sest treener ees andis täiega motti ning julgustas pidevalt veel kiiremini ja tugevamalt tegutsema. Sain aru, et ta sellepärast “karjubki” kõvasti, et annab kõvasti trenni kah :D Igastahes, supermõnus oli. Pärast pidin muidugi pükse istudes jalga panema, sest ühel jalal seista ei jõudnud :D

Oma eelarvamused lükkasin ümber ka ühe blogija suhtes. Tegelikult ei saa ju ükski lugeja täielikult tunda ning mõista inimest blogi taga. Pean silmas siis neid, kellega isiklikult kokku ei puututa, kes ongi noh.. võõrad. Olgem ausad, me kirjutame valikuliselt seda, mida õigeks peame, me ei kajasta oma elu igat aspekti täpselt nii, nagu see on. Ma ei saa küll kõigi eest rääkida ja ehkki näiteks mina konkreetselt ei ilusta oma mõtteid, lugusid ja elu, siis ma ikkagi valin, mille kirja panen ja mille välja jätan. Eks mingil määral õpitakse autorit ikka tema väljaütlemiste ning arvamusavalduste kaudu tundma, aga mu arust on Eestis ainult paar sellist blogijat, kes on lugejatele ennast, oma käitumist ja iseloomu suhteliselt ilma tsensuurita jaganud ning kirjutanud hästi palju ja avalikult pea kõigest. Ning isegi sellisel juhul jääb alati võimalus, et nende elu võib olla hoopis teistsugune, kui lugedes tundub.

Igastahes, blogija, keda ma silmas pean, on ShoppingQ. Noh, tegelikult pole see blogi päris minu cup-of-tea, aga samas aeg-ajalt viskan pilgu peale küll. Ma loodan, et ta nüüd ei pahanda, kui siin nii avalikult tast räägin (:D), aga mind pani alati kulmu kergitama see, kui palju tal on lapsi ning et neil on erinevad isad, aga samas kirjutab ta tihti rahamuredest. Kerge on hukka mõista ja nii ma ei näinudki muud, kui seda (minu jaoks) negatiivset. Ma moodustasingi oma arvamuse ühest täiesti võõrast inimesest kolme ülaltoodud fakti põhjal.

Täna lugesin ta blogi jälle ja mõistsin lõpuks, et.. no kurat see minu asi on, mitu last tal on, kellega tehtud või milline ta elu on? Kes olen mina, et temast halvasti arvata? See, et mulle selline korraldus ei meeldiks, pole üldse oluline, sest ega mina pea neid valikuid tegema või nendega elama. Kui ma tahan ainult kaht last, siis ma saangi ja võingi  teha (nagu plastiliinist teeks :D) neid kaks. See, et mulle tema valikud ei sobiks, ei tähenda, et ma peaks inimest sellepärast hukka mõistma. Temale need ju sobivad, tema on oma eluga rahul.

Hakkasin siis “avatud silmadega” uuesti lugema ja.. mulle täitsa meeldis. Okei, mina ilmselt pole ta blogi sihtgrupp ja lugejaskond on pisut teine, sest ta on must kümme (?) aastat vanem, ema ja koduperenaine. Samuti pole osad teemad minu jaoks eriti huvitavad, aga mulle väga meeldib, kui positiivselt ja ausalt ta kõike kirjutab. Jah, on sellestki juttu, kui raske on üksikemana end ära majandada ja ka rahapuudusest, aga mitte kordagi pole seda kajastatud vinguva või hädaldavana, nagu tänapäeval paljudel kombeks on.

Tal on väga eluterve suhtumine, et ise ta otsustas need lapsed saada ja ise ta ka nendega majandab… Ning mis siis, et vahel peab rohkem kokku hoidma, ei saa kõike lubada ja ülearust raha pole, mina vaatan poodides samamoodi ju hindu ning hoian soodustustel silma peal, mida odavam, seda parem. Kuu lõpust ja pangakonto jäägist ärme üldse räägi :D

Noh, eks nüüd võib ka öelda, et tegelikult selle positiivse arvamusegi tegin ainult blogi põhjal, aga mulle meeldib nii rohkem, kui ma kellestki hästi arvan :D

Igastahes jah, mõelge igasugustele teemadele ja inimestele, kelle olete mõttes maha kandnud. Kas on nii juhtunud sellepärast, et teiega on halvasti käitutud  ja ollakse ebameeldiv, või on see kuulujuttude, omaenda põikpäisuse, sõbranna toetamise, pisut erinevate arvamuste vms pärast? Üks asi on mõelda kellesti halvasti sellepärast, et isiklik kokkupuude on olnud negatiivne, hoopis teine asi on pidada kedagi nõmedaks kolmanda osapoole arvamuse või lihtsalt mingi tühise üldmulje põhjal. Sest noh, täna taipasin, et see, kui keegi on teistsuguse käitumise ja eluvaatega, ei tee temast veel halba inimest :)

Et ma siin liiga diibiks ei kisuks, siis tuletan meelde oma ask.fm kontot, mis ootab tagasihoidlikult küsimusi.  Samamoodi olete oodatud jälgima mu Instagrami. Jätke märge oma kasutajatest (nii askis kui instas) ka siia.. sest päris imelik on lihtsalt lampi võõraid jälgima hakata ning mu feed on nats tühi :D

Ja nagu viimasel ajal kombeks, siis pildid ei lähe seegi kord teemaga kokku :D

You Might Also Like

10 kommentaari

  • Reply Britt 14. veebr. 2015 at 16:50

    Minu jaoks on Jaanika näiteks üks lemmikblogijaid. Kas just blogi enda ülesehituse koha pealt, aga just inimesena, sest ta tundub nii teotahteline ja lihtsalt selline naine, kes haarab härjal sarvist ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Just sinu öeldud " eluterve" ongi minu arvates õige sõna siinkohal.

    Ma arvan, et ta võiks paljudele üksikemadele positiivseks näiteks olla, et kui väga tahta, siis saab ikka hakkama küll. Ise peab lihtsalt tark olema ja oskama majandada :)

    • Reply mesiliis 14. veebr. 2015 at 16:54

      No just. Kui ma iseendast ja oma kindlatest arvamustest "üle sain", taipasin sedasama :)

      Minu arust on lihtsalt super, kuidas ta saab oma perekonnaga nii hästi hakkama ja sealjuures ei vingu raskuste üle, samas kui mõni ei saa koos mehe ja ühe-kahe lapsegagi nii elatud, et ei peaks pidevalt hädaldama ja teiste abile lootma :)

  • Reply jaanika o. 14. veebr. 2015 at 18:04

    Pisar tuli silma…

    • Reply mesiliis 14. veebr. 2015 at 18:26

      Loodan, et rõõmupisar ikka :)

  • Reply Karmen Lepp 15. veebr. 2015 at 07:50

    Mina avastasin tema blogi juhuslikult ja siiani huviga jälgin. Nüüd saatuse tahtel oma lapsega üksi olles ei tundu, et nii hull see elu oleks, sest kui eeskuju viie lapsega hakkama saab, siis annab julgustust, et saan üksi hakkama. Mõtlemapanev postitus oli- Tänan!

    • Reply mesiliis 15. veebr. 2015 at 10:23

      See on minu arust ka hämmastav, kuidas ta viie lapsega nii hästi hakkama saab- ilma vingumata ja virisemata, isegi, kui põhjust on. Ta on jah ehtne näide, et inimene saab alati hakkama, kui vaid tahta.

      Aitäh sulle kommentaari eest :)

  • Reply marit 15. veebr. 2015 at 08:39

    Mõtlesin ka vahelduseks midagi kommenteerida. Tavaliselt ma seda ei harrasta. Üldiselt ei ole blogides kajastatav isiklik elu minu cup of tea, sest selline uurin puurin teiste elu ei huvita mind väga. Loen blogisid uute toodete ja nende arvutuste pärast. Samuti meeldivad mulle postitused riietest ja moest. Kuid Jaanika blogi siirus täiesti tavalisest asjadest on ka mind võlunud. Ei ole seal ou my god, kui vägev blablad või ou my god bitcimist. Paistab silma oma positiivsusega. Isegi siis kui on muresid. Ei bitchi ta lasteaiaõpetajate, huviringi õpetajate ja teiste pärast. Arvan (ja khmm ainult arvamus), et Mallukas või mõni teine oleks sellise viril bitcimise korraldanud, et vähe pole. Tegelikult ei loe muidugi Malluka blogi, kuid kui kuskil oli pidevalt temast kuulda siis uurisin järgi, et kellega siis tegu on :D. Kokkuvõtteks lihtsalt, et tore kui keegi saab rasketes oludes hakkama ilma, et kõik oleks tema hädades süüdi.

    • Reply mesiliis 15. veebr. 2015 at 10:26

      Ma loen just selliseid elublogisid rohkem, kuigi mulle meeldiks, kui neis oleks igasuguseid arvustusi rohkem, et ma saaks kõik vajaliku info ja huvitava lugemise kätte ühest blogist :D

      Kusjuures, kui ma selle lasteaia kohta või tantsuringi-probleemist lugesin, siis ise mõtlesin ka automaatselt, et nii mõnigi teine blogija oleks need teemad megasuureks draamaks puhunud ja ikka nii, et ise ollakse ohvri rollis. Jaanika lähenes aga väga diplomaatiliselt, tegeles sellega, mis tema võimuses muuta oli vms ja lihtsalt jättis asja sinnapaika.

      Just, olen sinuga nõus :)

  • Reply Katri-Helena Kaasik 16. veebr. 2015 at 08:43

    Uskumatu aga ka mina vahepeal jälgin Jaanika blogi. Olen sinuga nö samal tasemel lastetu (ja no õnneks mõlemil nö pool olemas- mees :D) Minu silmis on äärmiselt positiivne see, kuidas ta hakkama saab ja sealjuures ei ole vinguv ja riiki süüdistav. Eriti mulle meeldib see, et tal on aega ja tahtmist teha lastega midagi koos. Käia siin ja seal ja eriti tore on traditsioon lapse sünnipäeval midagi põnevat ette võtta. Iga inimene peabki tegema nii palju lapsi kui ta tunneb, et suudab üles kasvatada. Tema on ilusti hakkama saanud. Meestega või meesteta. Tubli!

    Küll aga siiski siiski häirib üks asi. Aga see on puhtalt minu arvamus. See kui palju ta jagab oma laste elu ja tegemisi võõrastega. Üks asi on see kui täiskasvanud isik otsustab kui palju ta enda elust jagab teistega. Aga ta kajastab oma elust kõike ja mis muidugi väljendab reaalset elu aga ma ei tea, kas lapse suhtes on see okei kui ta jagab tema probleeme võõrastega. Käitumisprobleeme näiteks. Muidugi on see aus ja ehk kui ta seda ei teeks ei saaks me asjadest alati õigesti aru kuid ma ei tea, kas ma tahaks et minu ema kirjutaks kui mul mõni probleem tekib näiteks facebookis. Aga nagu ma ütlesin, see on puhtalt minu arvamus.

    • Reply mesiliis 17. veebr. 2015 at 11:02

      Jaa, olen sinuga nõus, ta saab oma valikutega väga ilusasti hakkama, ilma et peaks pidevalt hädaldama või riiki süüdistama. Sellesmõttes on hea vahelduseks lugeda ka blogisid, mis keskenduvadki positiivsusele, mitte vingumisele ja lootusele, et äkki keegi teine neid aitab vms.

      Nojah, eks see ole iga ema enda otsus, kui palju oma lastest jagab. Eks kui tal lapsed vanemad ja neile selline eksponeerimine ei meeldi, siis ta vast ikka võtab arvesse seda :) Mina ise ilmselt ka oma lapse käitumisprobleeme ei jagaks, aga samas on hea, et keegi seda teeb, sest saan (ette) lugeda, mismoodi sellistel puhkudel käituda :D

    Leave a Reply