blogijälje jätmisest

4. märts 2015

Natuke aega tagasi tuli päevavalgele noorima riigikoguliikme vana blogipostitus, kus ta otsis välja Hitleri-Saksamaa positiivseid jooni ning muuhulgas nimetas üht massimõrvaviisi “gaasikambri mänguks”.

See “leid” pani mind aga mõtlema blogipidamise peale üldiselt. Kuigi ma tean ise ka, et kõik, mis ma kirja panen, jääb internetti liikvele, siis see juhtum muutis asja kuidagi reaalsemaks. Et ehk tuleb tõesti natuke rohkem jälgida, mida avaldad. Ma ei õigusta praegu kedagi, sest tema postitus oli küll liiga äärmuslik ja over the top, aga seda ütlen küll, et inimesed muutuvad ja kasvavad suureks. Ma ei ole enam see, kes ma olin kaks aastat tagasi ning päris paljud minu mõtted on ajaga muutunud. Mina isiklikult pole Madisoni teemaarendusega üldse nõus ning poliitikas karjääri teha tahtev inimene võiks natuke mõelda, mida avaldab.. Aga kui ma loen oma vanu blogipostitusi, siis hoian küll kahe käega peast kinni, sest see on jube, mida ma kirjutasin :D Samas noh, on väga suur vahe lihtsalt ühe tundmatu igapäevablogija ning tõusva poliitiku vahel.

Jäin ka mõtlema sellele, kui suur on üldiselt võim väljakirjutatud sõnadel. Antud näite puhul, kui noormees oleks oma avalduse välja öelnud, oleks see ajapikku unustusehõlma vajunud. Avaldatud kirja/postituse puhul on aga lihtne seda üles kaevata ning taas publikule presenteerida.

Ma mäletan, et läksin gümnaasiumi ajal ühe oma parima sõbrannaga tülli. Ma olen selline inimene, kes kogub hästi pikalt igasuguseid häirivaid asju endasse, ei tee neist probleemi ning siis lõpuks plahvata kõik välja, mida endas hoidnud olen. Olgugi et need juhtumid võivad olla mitme kuu vanused. Selle sõbrannaga oli samamoodi, kuid selle asemel, et kõigest temaga rääkida, kirjutasin ma Wordi megapika dokumendi (no et kõik ikka hingelt ära saaks) ning saatsin talle.

Ma ei mäleta, kuidas ta täpselt mulle selle kohta ütles (Anu, paranda mind, kui sa mäletad :D), aga mõte oli enam-vähem selles, et see kiri tegi rohkem haiget, kui ma oleks saanud rääkimisega teha. Sest noh, ütled oma arvamuse välja ning mõne aja pärast see ununeb. Kirja puhul oli tal aga kõik kogu aeg silme ees, sai mu väljaütlemisi pidevalt üle lugeda ning emotsionaalset ja vihast kirja on palju raskem unustada, kui vihahoos öeldud sõnu.

Igastahes jah, kell on kuus hommikul ja mul oli veel nii pikalt selle teema kohta midagi öelda, aga magamata öö võtab oma. Kuigi blogimise mõte ongi oma arvamuse edastamine ning tsensuurita kirjutamine, siis tegelikult võiks natuke ikka enne “publish“-nupu vajutatamist mõelda, sest see, mida avaldad, võib pikaks ajaks ringlema jääda.

You Might Also Like

6 kommentaari

  • Reply Britt 5. märts 2015 at 10:16

    Ma olen nõus, et päris kõike ei peaks endast avalikult välja jagama. Kuskil võiks olla ikkagi mingi piir. Mina arvan, et näiteks isiklikud tülid lähedastega võiksid jääda blogimaailmast puutumata. Ja eks ülejäänud asjade osas on inimestel omad piirid. Kelle arvates on liiast üldse rasedusest rääkimine ja kes paneb iga nädal kõhupildi üles. Kuigi nt. rasedus ei ole minu jaoks selline teema, mis peaks olema äärmiselt intiimne ja jääma ainult minu ja Bruno vahele, siis ei kujuta ma ikkagi ette, et ma üksipulgi arutaks blogis läbi kõik sellega kaasnevad sümptomid ja vaevused. Osad muidugi, aga on ka osa neid mida ma ei leia, et peaks kõikidega jagama :)

    Ja sama kehtib umbes iga teise asja kohta. Loomulikult on ka minul iga asja kohta oma arvamus. Olgu selleks mõni teine blogija või maailmamastaabis skandaal/uudis, aga aeg on näidanud, et kuigi arvamus on nagu per*e ( ehk igaühel oma), siis igaühele ei pea oma taguotsa näitama..

    Ehk siis mõnikord on targem olla kuss ja lasta asjadel omasoodu hargneda.

    • Reply mesiliis 8. märts 2015 at 16:09

      Isiklikud tülid võiks välja jätta jaa.. samas noh, mu blogi ongi mu väljaelamiskoht ja kui keegi on kehva tuju põhjustanud, siis ma tahaks kuidagi selle endast ikka välja kirjutada.. Aga arvestades seda, mis jamad sellepärast tulevad ja teine pool end kuidagi kaitsta ei saa (st lugejad näevad ainult juhtunut minu silmade läbi), siis olen ka üritanud sellest hoiduda.

      Selle arvamuse avaldamisega on jah nii, nagu on..iseenesest võivad kõik seda teha ja oma nägemust asjadest jagada, aga samas peaks mõtlema ka sellele, mis mulje see blogijast endast jätab. Et jah, su "taguotsa"-näide on väga hea :D

  • Reply Katri-Helena Kaasik 7. märts 2015 at 22:51

    Minul on ka korralik tsensuur peal, millest ma räägin avalikult ja millest mitte. Näiteks ma ei räägi oma lähedaste töökohtadest jne.

    Aga kirja kirjutamisest. Mul oli varem üks boyfriend, kellega ma läksin lahku (fun fact- inimese pärast, keda ka sina tunned). Tegime teineteisele lõpus palju haiget. Enne magamaminekut (hommikul kell 5) otsustasin, et pean selle endast välja saama. Kirjutasin wordis 7 (!!!!!!!) lehekülge ja saatsin talle meilile. Ma ei saanud vastust ja läksin eluga edasi. Tolle noormehega ei suhelnud vist 5 kuud kui ühel õhtul siis. Ma küsisin et miks ta ei vastanud, ta polnud seda kätte saanud (avastasin, et olin läbi pisarate meiliaadressi valesti kirjutanud). Ta palus selle siiski saata. Tegin seda ja täiesti muutmata kujul. Ta mõistis mind paremini. Tänaseks saame hästi läbi (fun fact: ta on saanud sõbraks ka inimesega, kelle pärast meie tülid alguse said).

    Pika jutuga tahan öelda, et kui on mingi mure või midagi, mis vaevab tuleks see üles kirjutada ja võimalusel kellelegi anda. Rääkida ongi raskem, sest sònad ei jõua alati teisele poolele kohale. Kirja saab aga lugeda jälle ja jälle.

    • Reply mesiliis 8. märts 2015 at 16:05

      Oooo, mul nüüd nii põnev, kelle pärast?? :D

      Kusjuures, ma ise tegelikult pooldan ka kirja kirjutamist, sest siis saab kõik lahti seletada, mis vaevab, ja saab nagu loogilise jutu teha, ilma et keegi oma tähelepanekutega vahele segaks või teemale mujale viiks. Ja paratamatult just tülitsedes minnakse ise ka emotsionaalseks ja mul nt kaob jutulõng üsna kiiresti ära + hakkan vihast vahel nutma, et siis ei saagi aru, mis ma räägin :D

      Aga noh, samas jääb kiri füüsilisel kujul alles (kui just ära ei visata) ja siis hea alati sealt midagi öeldut meelde tuletada..

    • Reply katrihelenak 8. märts 2015 at 20:33

      No vaata facebookis meie ühiseid sõpru ja müsteerium lahendatud :D

    • Reply mesiliis 9. märts 2015 at 10:00

      Ahahahahaha :D

    Leave a Reply