mu pisike sinisilm

22. märts 2015

Ma olen juba mitu päeva mõelnud, kas panna see jutt kirja või ei.. Ühest küljest ajab mind detailsemalt mõtlemine juba natuke iiveldama ja see tundub kuidagi liiga isiklikuna (räägib inimene, kes peab oma elust avalikku blogi..) Teisest küljest jälle on jagatud mure pool muret ning võib-olla selgitab see ka põhjust, miks mul hetkel väga tahtmist blogida pole. Hoiatan ette, et nõrganärviliste loomasõprade jaoks võib järgnev tekst veidi liig olla, kuigi lõpp on iseenesest õnnelik :)

Sel neljapäeval juhtus nii, et meil Märdiga oli mõlemal vaba päev. Kuna väljas oli niii ilus ilm, siis pakkisime Nässuka sisse ning võtsime suuna Varale. Oleme oma kassiga pea kolm aastat maal käinud nii, et ta saab seal vabalt ringi joosta. Vahel veedame seal mitu päeva jutti ning alati on kõik korras olnud.

Esimest korda jõe (ja suurema veekogu) ääres: 

Nässu on natuke arg kass, seega ta ei läinud kunagi väga kauaks kaugele, tuli alati kutsumise peale kohale ning pigem ise tuli meid otsima, kui tükk aega silmapiirilt kadunud oli. Mu ainsateks muredeks olid, et ta ei läheks lähedal asuva viljapõllu sisse (et eksib äkki seal ära) või ei jookseks eemal olevale autoteele. Rohkem ei osanud nagu midagi karta, sest ta oli alati meil silma all…

Kui me siis pärast kiiret lõunasööki õue tagasi tulime, kuulsin kassi kräunumist, ja Märdi isa, kes oli enne mind välja läinud, ütles, et ma edasi ei läheks. Et Nässu on metallvarda läbi keha kukkunud. Mul lõi sekundiga mõistuse nii tühjaks. Mismõttes läbi keha kukkunud? Ja mismõttes ma ei lähe oma kassi juurde?! Ilmselt oli Nässu puu otsas roninud, mingile õrnemale oksale sattunud ning alla kukkunud. Otse metallist ora peale- selline keerdudega varras, mida kasutatakse taimede toestamiseks. Nagu.. ma ei tea, ma olen maal käies alati mõelnud erinevaid stsenaariumeid läbi, et tagada oma kassi ohutus, põhilised murepunktid on ikkagi see, et läheb liiga kaugele või satub maanteele… ma poleks mitte kunagi tulnud sellise asja peale, et nii võib juhtuda.

Ma olin valmis kõige halvemaks vaatepildiks ning kuigi tegelikult polnud see nii hull (st polnud palju verd, lahtist haava või teadvuseta kassi), oli see ikka piisav, et tundsin, kuidas hakkan kohe kokku kukkuma. Nii õnneks ei juhtunud ning asusin Nässukat lohutama ja teda kinni hoidma, sest ta rabeles päris palju. Märt helistas samal ajal kõik Tartu infoliinid ja loomakliinikud läbi, aga mittttte keegi ei tee nn kiirabilisi kodukülastusi. Siis tuli mul küll ahastus peale, sest mismoodi viin ma kassi linna, kes on maa küljes kinni ning kelle kehast läbivat ora välja tõmmata ei või?

Sel ajal tulid aga teised kassid uudistama, mispeale Nässukas sattus paanikasse ja hakkas veel rohkem rabelema. Ilmselt polnud varras nii sügaval maas, sest ühtäkki oli selle ots väljas. Haarasin Nässu sülle, Märdi ema tõi teki ja käteräti, mille sisse ta mässisime ning kihutasime Tartu poole. Märt konsulteeris veel autorooliski erinevate loomaarstidega ja kõik soovitasid minna EMÜ Väikeloomakliinikusse, et seal osatakse sellise traumaga paremini ümber käia. Alguses öeldi muidugi sealt ka, et ooteaeg on tervelt tund, aga õnnnnneks võeti meid kohe saabudes vastu.

Nässule anti kabinetis hapnikku, kuigi mul (kes teda süles hoidsin), oli tunne, et seda oleks mulle vaja. Räme iiveldus ja selline hõre kohe-kukun-kokku-tunne oli. Ma olin terve aja positiivselt meelestatud, sest.. kõik peab ju korda saama. Lisaks ei olnud verd peaaegu üldse, Nässu oli kogu aeg teadvusel ning linna sõites vaatas pigem uudishimulikult aknast välja. Ta sai nii ennast kui tagajalgu liigutada ning tegi valuhäält ainult siis, kui miski ora vastu läks või seda liigutas. Ma lihtsalt ei lasknud endal muid variante mõelda, sest siis oleks ma olnud full panic-mode’is. Sellesmõttes on hea teada, et suudan vajalikul hetkel külma närvi säilitada. Näiteks kinnitasin endale pidevalt, et “minesta alles siis ära, kui kassi sülest ära saad panna, muidu teed talle veel rohkem haiget”.

Kui aga arst tuli ja ütles, et tegu on eluohtliku seisundiga, et isegi kui nad opereerivad teda, ei pruugi see elu päästmiseks piisav olla.. megavalus hetk. Kuigi ma teadsin, et olukord on tõsine, siis arstilt selle kuulmine muutis kõik… reaalsemaks. Siis hakkas juba väike hüsteeria sisse tulema. Meile öeldi veel, et ilmselt tuleb arve alates 500 eurost, aga võib olla ka palju suurem- seda ilma garantiita, et kõik saab korda. Sel hetkel ei saanud ma aru inimestest, kes summat kuuldes jätavadki oma loomaga hüvasti ja lasevad ta magama panna.

Ta on ju meie pisike pereliige, meie Nässukas. Meile ei tulnud korrakski pähe, et ok, tegu on liiga suure summaga. Ei, viskasime allkirjad alla ning ootasime, kuni uinutav süst mõjuma hakkab. Arvud, millest meile räägiti, on loomulikult ka meie jaoks üsna suured. Meil pole nii palju vaba raha, mida lihtsalt tagataskust võtta ning see lööb rahakotti suure augu.. aga ta on ju meie kass, mitte lihtsalt mänguasi, et ah, las ta jääda, võtame uue. Ma kirjutasin mõttes juba abipaluvat blogipostitust ja facebooki-sissekannet, sest kuigi mulle endale ei meeldi selline kerjamine, siis oma Nässu pärast oleks ma kõigeks valmis.

Ooteruumis hakkas lõpuks paanika järele jõudma, siis ulgusin ikka täiega. Süüdistasin mõttes kogu aeg iseennast, aga kuidas ma saaksin sellist asja ette teada? Eriti kui ta on nii tihti seal väljas ringi jooksnud ja mitte midagi pole juhtunud. Samuti on maal elavad kassid terved, meil endal maakodus on pool toa-pool õuekassid, ka nendega pole mingeid õnnetusi juhtunud..

Lõpuks tuli arst tagasi ning ütles, et kõik läks hästi ja saame oma Nässule juba õhtul järgi tulla. See oli ausalt üks mu elu paremaid ja kergendustpakkuvamaid hetki. Õnnnnneks oli ta ora otsa kukkunud küljega, et see läbistas rohkem ta nahka. Kõik organid ja elutähtsad kohad jäid puutumata. Ka kukkumisel ei tekkinud muid kahjustusi. Isegi nüüd, kui ma seda lõiku kirjutan, on kergendustunne  niiiiii suur. Kui me enne hoidsin pisaraid tagasi, siis autoga minema sõites nutsin vist terve tee. Lihtsalt rõõmust. Ka arvega oli meil õnne, see oli “ainult” 400 eurot. Iseenesest on meie jaoks seegi väga suur ja arvestatav summa, mul üksinda poleks seda kuskilt võtta olnud, aga samas oli see väiksem, kui me ootasime-kartsime.

Ja nüüd magabki pisike Nässukas mu jalgade juures, suur ja kole haav külje peal, krae ümber kaela… aga elus! Üritan mõistust kainena hoida, et haavaga võib veel kehvasti minna (jõllitan seda umbes iga 10 minuti tagant, et kõik oleks sama, mis enne), aga tundub, et mu väike kullake paraneb täielikult!
Praegu on ta piisavalt aktiivne, norib endiselt kaissu ja silitamist, sööb korralikult ning üldises plaanis ei tundu haav teda palju segavat (noh, ronida-hüpata me tal siiski väga ei lase). Rohkem paistab teda häirivat suur ja kohmakas krae.

Niii kahju oli esimesel kahel päeval vaadata, kuidas ta ei mahtunud kuskilt läbi ning ei saanud aru, miks. Või kuidas tõmbas kraega igasuguseid asju kaasa ning ei osanud neist lahti saada. Ja siis ta vaatab sellise südantlõhestava pilguga otsa, et mikkkks me teda selle koletu plastikmonstrumiga piiname… Nüüd on ta õnneks rohkem harjunud ja loodan, et kaks nädalat, mil peame niidid välja võtma, lähevad kiirelt.

Õõõh. Mõtlesin küll, et nüüd on mitu päeva möödas, pole asi enam nii värske, aga ikka hakkasin täiega nutma. Et lõpetangi selle pikaks kiskunud postituse ära. Lõppu tahaksin veel saata oma siirad tänusoovid EMÜ Väikeloomakliinikule ning Nässuga tegelenud arstile! Aitäh, et ma saan endiselt oma väikest karvapalli kaisus hoida!

You Might Also Like

32 kommentaari

  • Reply Anonymous 22. märts 2015 at 16:25

    Ma olen väga suur loomasõber, aga siiski sinu hoiatusest hoolimata lugesin su postituse lõpuni.. Niiiiiiniii jube:( aga hea meel, et kõik on ok ja kiiret paranemist Nässule pika paiga :)

    • Reply mesiliis 22. märts 2015 at 17:02

      Õnneks läks kõik hästi jaa, vast ei teki muid muresid juurde ning Nässuke saab rahus paraneda :) Aitäh sulle!

  • Reply katrihelenak 22. märts 2015 at 16:47

    Oeh, ma alustasin lugemist ja siis vahepeal hüppasin lõppu, ma kartsin, et see lõppeb kurvasti.

    Kuna olen ka Tartu inimene, kellel on loomad siis olen tuttav hinnakirjaga. Olen siiani arvamusel, et EMÜ kliinikumis opereeriksid ja teeksid proove ka surnud loomale, et raha kätte saada. Ebareaalsed hinnad on seal kusjuures nad saavad ka riigilt toetust. Olen ka mina oma loomi seal ravinud. Nüüd enam sinna ei lähe, lihtsalt põhimõtte pärast. Mu koer on kindlustatud, seega mul tegelikult poleks vahet (300€ arvest pidin viimane kord maksma 20€). Lihtsalt nii mõttetult pumpavad raha. Muidugi sina said oma kassikese terveks. Minu koer sõi mänguasja ära, mis sisaldas vatti. See aga tõmbas sooled umbe. Kuna me alguses aru ei saanud siis käisime ja muretsesime, tegime kaks korda röntgeni ja nad ei suutnud pildi järgi aru saada, et sooltes on vatt nad ei saanud tegelikult üldse aru, et koera isutus ja niuksumine võib olla sellega seotud. 300€ hiljem kehitasid nad ainult õlgu kuniks lõpuks LIpsu selle lihtsalt välja kakas.

    Mina käin oma loomadega FIKis kus on tõeliselt toredad arstid. Nad päästsid mu vanema kassi 5-aastasena (opereeriti suulage ja silma- jäi auto alla) ja ta elas veel 11 aastat pärast seda. Nooremal kassil oli mädane emakas (oleks ma 2 tundi hiljem arstile läinud, oleks Maiu surnud :( ) ja koeral oli sügisel kasvaja oht. Kõik said terveks ja rõõmsaks. Hinnad on odavamad ja teenindus meeldivam, kodusem. Isegi koera, kellel on niikuinii kindlustus ravime ja süstime seal.

    Aga mul hea meel et Nässakas kosub :)

    • Reply mesiliis 22. märts 2015 at 16:58

      Ma ise olen ka EMÜ kliinikumist pigem eemale hoidnud, sest olen ka kursis sealse "hinnapoliitikaga", seal küsitakse jah pmst iga sammu eest raha. Empsiga täna rääkisin, siis tema soovitas samamoodi FIKi, sealsed arstid ravisid ta töökaaslase koera, kelle EMÜ omad soovitasid magama panna, et nii lootusetu seis, 100% terveks.

      Aga samas helistasime ka sinna ning sellise erakorralise traumaga soovitati ka sealt EMÜsse minna, sest neil poleks sel hetkel inimresurssi võtta olnud, emüs saime aga kohe jaole. Eks see summa suur ole, aga samas tegid nad mu Nässukese korda, niiet patt oleks nuriseda. Meile öeldi ka, et väga kiirloomuliste õnnetuste puhul ongi emü pmst ainus kliinik, mis nii kiiresti looma ette võtab.

      Nüüd otsisin igastahes endale loomaarstide, kes ka koduvisiite teevad, numbrid telefoni ning salvestasin igaks-sajaks juhuks FIKi oma ka ära. Mine tea, millal järsku vaja võib minna.

      Aitäh :)

  • Reply Helena Sild 22. märts 2015 at 16:48

    Ma hoian Nässule kõvasti pöialt, et haav ilusti ära paraneks :)! Tõeliselt õnnelik õnnetus. Kui ma poleks hetkel tööl, siis oleks samuti nutma hakanud ning mööda tube oma kahte karvapalli taga hakanud ajama, et kõvasti kaissu võtta. Mul läheb alati südame alt õõnsaks, kui Dio ja Hati rõdu äärele liiga lähedale satuvad.

    • Reply mesiliis 22. märts 2015 at 17:01

      Aitäh sulle :) Ma ise ka sellele mõeldes väristan õlgu, kui napikas see oli, Nässu on tõesti vist õnnesärgis sündinud.

      Me oleme lasknud tal lahtise akna peal olla (oleme ise sel ajal juures), aga kuna meil korter viiendal korrusel, siis samamoodi iga Nässu liigutuse peale käib südamest värin läbi…

      Suured paid su karvapallidele :)

    • Reply Helena Sild 22. märts 2015 at 17:50

      Aitäh! Lähen õhtul annan edasi :D.

      Me elame ka viiendal korrusel. Kassid saavad lahtise akna juures ja rõdul olla ainult meiega koos. Muidu on sellised asjad rangelt keelatud.

    • Reply mesiliis 22. märts 2015 at 18:09

      Ma ise mõtlesin oma aruga, et noh, kui saab õues joosta, siis väga akna peal turnida ei taha, jääb allakukkumise oht ära, aga eks neid õnnetusi võib igal pool juhtuda :)

      Õnneks kassidel oma tasakaalutunnetus ka olemas, et (vähemalt mu oma) akna peal väga välja ei roni :D

  • Reply katrihelenak 22. märts 2015 at 17:03

    Ahjaa, kui ma postitust lugema hakkasin "sinisilma" kohta ja sellest, et teema on isiklik ja halb siis mõtlesin, et noniiii Märt on rusikakangelaseks hakanud :D

    • Reply mesiliis 22. märts 2015 at 17:07

      Hahahaha :D Nüüd kui üle loen, siis tundub algus jah kuidagi kahtlane :D:D

  • Reply mallu 22. märts 2015 at 17:17

    Issand, ma nii kartsin ka, et lõpp on kurb! Õnnetusi võib alati juhtuda, isegi kohtadest, kust seda üldse ei oota, seda kuidagi takistada nagunii ei saa. Mul on vaid hea meel, et teil nii hästi läks ja soovin kiisule jaksu paraneda :))

    • Reply mesiliis 22. märts 2015 at 17:24

      Ma üritan jah meeles pidada, et õnnetusi võib alati juhtuda, et tegelikult pole ju keegi praegu süüdi.. Aga endal on ikka marukehv tunne, et minu loom usaldab ja loodab mu peale ja mina ei suuda ta turvalisust tagada :(

      Aitäh sulle :)

  • Reply Elen 22. märts 2015 at 17:42

    Mul tulid külmavärinad üle keha, kui seda lugesin. Nii õudne.. Nüüd hoian enda Piffil ka maal rohkem silma peal. Nässakale aga edu paranemisel!!!

    • Reply mesiliis 22. märts 2015 at 18:10

      Õnneks lõppes kõik hästi :) Aitäh sulle! :)

  • Reply Anonymous 22. märts 2015 at 17:55

    Mul läks koera mädapaise ravi seal üle 1000 euro kokku lõpuks. See paisus mitme peopesa suuruseks ja lõpuks avanedes jättis kaela suure augu. Aga samas ma ei usalda selliste erakorraliste asjade puhul siiski ühtegi teist kliinikut ka väga, ilmselt sellepärast, et nad ise ei tunne end ka väga enesekindlalt ja soovitavad ikka maaülikooli pöörduda.
    Aga mul on ka hea meel, et hästi läks :) Algusest hakates lugema jäi selline mulje nagu oleks kurb lõpp olnud :(
    Edu paranemisel!

    • Reply mesiliis 22. märts 2015 at 18:13

      Aii :/ Ma uurin praegu erinevaid kindlustusi loomale, sest noh.. mõtlen küll, et olen ettevaatlik ja valvame, aga kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Ma ei taha ka, et looma ravi jääks rahapuuduse tõttu ära :(

      Ma pärast õnnetust googeldasin ja emü kliinik ongi põhimõtteliselt ainus, mis tõsiseid ja kiirloomulisi traumasid vastu võtab ja seda ööpäev läbi. Ravi ja hinnakiri on küll kallis, aga põhiline ikka see, et loomake abi saaks :)

      Mul algus sai jah natuke tõsine, oleks pidanud märke panema juurde, et õnnelik lõpp ikka. Aitäh sulle :)

  • Reply Arra 22. märts 2015 at 18:24

    Mul on nii hea meel, et see polnud kurva lõpuga lugu, võttis lugedes seest õõnsaks kohe…. Selline õnnetus on jube juhus lihtsalt :S Kedagi, ammugi mitte iseennast, süüdistada küll ei saa. Nässukale kiiret ja head paranemist!

    • Reply mesiliis 22. märts 2015 at 19:35

      Jaa, mul meenutades on ka imelik värin sees. Just mõtlesin, et ma küll kunagi vist lapsi ei taha, kui juba ühe väikese kassihinge pärast süda nii katki on..

      Aitäh :)

  • Reply Merily 22. märts 2015 at 19:38

    Oh, pai Nässule! Mul käis jõnks kehast läbi, kui lugesin, mis juhtus. Ma olen väike paanika, kui meil linnud lahtiselt toas on. Paar korda on öeldud küll, et misasja, mis nendega siin ikka juhtuda saab, aga ma ikka muretsen. Eriti tibude pärast, nad sellised natuke rumalakesed veel, turnivad ruloonööri küljes ja lendavad arutult ringi.

    • Reply mesiliis 23. märts 2015 at 10:16

      Sellega on jah nii, et omast arust teed kõik turvaliseks, aga kunagi ei tea ette, mis juhtuda võib.. Mul käivad külmavärinad juba siis, kui kass raamaturiiuli otsas turnib ja mängib :D

      Sa võiks oma linnukestest rohkem kirjutada ja pilte panna, ma täitsa huviga loeks! Ja Nässule edastan pai ka :)

    • Reply Merily 23. märts 2015 at 18:38

      Mul seisab draftis alustatud postitus neist, just mõtlesin, et peaks ära lõpetama.

    • Reply mesiliis 25. märts 2015 at 14:06

      Vot ma polegi nii mõelnud lindudest, kui lemmikutest, mu arust ka pigem puuris kaunistuseks.. aga su postitusest tuli küll välja, kui meeldivad seltsilised ja eelkõige armastusväärsed lemmikloomad nad on :)

  • Reply Jaanika L 23. märts 2015 at 07:09

    Su lugu oli nii tõeline ja kurb, et mu keha üleni tibutagi täis – õnneks lõpp on siiski hea. Tee paipai enda sinisilmale minu poolt!

    Ma olen märganud palju abivajajaid, kes küsivad looma ravimiseks raha ja siiani pole küll annetanud, kuid sinule oleksin kindlasti saatnud. Lisaks pani see mind ennast ka mõtlema kindlustusele ja olukordadele, mis võivad nõuda korraga suurt summat. Arvan, et kui meil on kord aktiivne ja õueskäiv koer (kass on täiesti tubane), siis teeme kindlustuse talle.

    • Reply mesiliis 23. märts 2015 at 10:14

      Kindlasti teen :)

      Mina olen aidanud põhiliselt nt turvakodusid/varjupaiku, kes jäävad raviarvetega hätta, pole kunagi pidanud ka vajalikuks eraisikuid aidata, aga nüüd on küll tunne, et iga kord, kui kuulutust näen, aitan omalt poolt :(

      Ma praegu uurin ka erinevaid kindlustusi ning ilmselt mingi talle ka teeme. Ei tea kunagi ette, mis juhtuda võib ning ravisummad on üpris suured, ma ei taha, et mu kassikese tervis jääks selle taha, et meil pole vajalikke resursse.

      Aitäh sulle heade soovide eest :)

  • Reply Bloody Maddy 23. märts 2015 at 12:31

    Võtab endalegi pisara silma.

    • Reply mesiliis 25. märts 2015 at 13:59

      Õnneks sai kõik korda, et enam pole hullu :)

  • Reply Unknown 24. märts 2015 at 20:01

    Nii kurb juhtum. Kunagi ei tea, mis juhtuda võib.. Tore, et see õnnetus õnnelikult ikkagi lõppes(kui nii võib öelda) ning ma usun, et su lemmikloom paraneb lõplikult ilusti ära. :) Aga ma arvan, et ma oleks ka EMÜ-sse pöördunud sellises olukorras. Neil on küll tõesti väga kallis teenus, aga selliste ekstreemsete juhtumite korral on nad ilmselt kõige pädevamad aitama. Ma tean, kui jube on see, kui su loomakesel on halb. Ma nutsin ka mitu korda oma kassi pärast, kui ta toas ringi niuksus ja ravimid teda oksendama panid. Minu kullakallist energiapallist oli loid kass saanud.

    Aga natuke loomakliinikutest. Minul on väga halb kogemus Fik loomakliinikuga. Olen kokku puutunud ühe sealse meesarstiga, kes minu kassi kastreeris. Hämmastav, kuidas ta ei osanud alguses mu kassile tuimestavat süsti teha. Lõpuks, kui süst sai tehtud, siis viskas puuris oleva kassi MINU nähes vastu teist puuri, kus oli samamoodi loom sees !! Peale oppi sain tagasi üleni verise kassi, kel peale paari päeva tekkis verine pissi, mis tähendas ägedat kuseteede põletikku. Peale sealset käiku olen saanud seda juba kaks korda ravida ning see ei ole meeldiv… Elementaarse viisakuse puudumisest ja läbi kukkunud lisamüügi tööst ma ei hakka üldse rääkimagi. Minu tuttavast kasside turvakodu vabatahtlik ei soovita samuti seda loomakliinikut. Aga samas on paljudel seal häid kogemus, vb sõltub arstist. Kindel on see, et sinna ma oma kassi enam ei vii.

    • Reply mesiliis 25. märts 2015 at 14:05

      Jaa, nüüd ongi täiesti hirm maale viimise eest, et no mine tea, mis veel juhtuda võib.. Endal on nii halb olla, kui näed, et pisikesel lemmikul on midagi korrast ära, aga samas ise midagi paremaks teha ei saa :(

      Ma jah uurisin nüüd kõik ohad läbi, et kui peaks kiirelt abi vaja minema, et kuhu pöörduda, aga EMÜ oma on Tartus põhimõtteliselt ainus, kes ööpäevaringselt saavad erakorralist abi osutada. Niiet jah, selliste plaaniliste asjadega (nt kaitsesüstid või kiipimine jne) pöördun mujale, aga kui kiirelt abi vaja, siis ikka EMÜ.

      Siis sul ja su kassikesel läks ikka väga kehvasti :/ Väga halb ongi, kui usaldad oma lemmiku kellegi teise hoolde, kellegi, kes peaks olema kompetentne ja siis saad looma tagasi palju halvemas seisus.. Mul endal ka FIKiga kogemusi pole, steriliseerimas käisime Felivetis (seal oli kõik tiptop), aga Fiki on kiidetud küll.. Eks palju oleneb arstist jah, sest EMÜ kohta olen ka arstide kohta õudukaid kuulnud, aga meie arst oli väga super.

      Saadan su kassile paar pikka pai :)

  • Reply kocmoc 27. märts 2015 at 11:38

    Mu poiss-sõber õpib veterinaariat ja mina olen kuulnud tema ja teiste tudengite käest, kes FIK-is on käinud nt praktikal, et sinna ei soovitaks mitte ühelgi inimesel oma looma viia. Pmts on seal see opiruum lihtsalt mingi suvakas ala, mis on umb sirmiga teistest kohtadest eraldatud ehk siis steriilsusest pole juttugi. Üldse loomakliinikutes nii palju seda steriilsuse värki ei järgita kui inimeste puhul, hea kui on eraldi ruum jne, EMÜ-s on see kindlasti olemas. FIK pidi olema üleüldse selline suht räpakas koht. Odav küll, aga kumb ikkagi tähtsam on lõpuks – kas see, et loom mingit infektsiooni ei saa või odav hind?

    • Reply mesiliis 27. märts 2015 at 11:58

      Nojaa, mul endal FIKiga kogemus puudub, pigem tuginesingi tuttavate arvamusele.. EMÜ loomakliiniku kohta pole midagi halba öelda, kuigi on tõepoolest kallis, aga see on Tartus ainus kliinik, kus on piisavalt arste, abilisi ja vahendeid, et kiiresti looma elu päästa. Kuigi mul pole ka Feliveti kohta midagi halba öelda (kus käisin kassi steriliseerimas)- kõik sujus, siis too kliinik oli ka pigem.. pisike keldrikorruse uberik. Et minu silmis on EMÜ pigem.. professionaalsem ja kvaliteetsem koht.

      Igaljuhul, aitäh, et infot jagasid! Vast on kellelgi teisel ka sellest kasu :)

  • Reply Pluxu™ 27. märts 2015 at 20:02

    Oh kallikesed! Mul on nii hea meel, et see oli hea lõpuga õnnetus. Pisara kiskus silma küll. Ja poleks kunagi varem mõelnudki selle peale, et need lilletoed võiksid ohtlikud olla. Palju kallisid teile sinna Eestisse! <3

    • Reply mesiliis 27. märts 2015 at 20:43

      Vot ei oska jah selliste asjade peale mõelda, et on ohtlikud :( Eks isegi puu otsast niisama alla kukkuda võib väga õnnetult ja midagi murda, hea, et kondidki seekord terveks jäid :)

    Leave a Reply