natuke kultuuri

9. märts 2015

Eile sai naistepäeva puhul ikka päris palju ringi asjatatud. Nii kui öisest vahetusest koju jõudsin, hakkasin muffineid meisterdama. Tegin esimest korda neid mõnusa šokolaadikreemiga ja tulid päris ilusad välja. Läksime nimelt Märdi vanaema juurde, kus ta õde väikse sünnipäevaistumise tegi. Võtsime kaks vanadaami siis peale ja läksime Karlova Teatrisse, Kaunimate Aastate Vennaskonna kontserdile.

Selleaastaseks teemaks oli “Kaunimad laulud kinolinalt”. Ma ei liialda, kui ütlen, et vähemalt 90% inimestest olid pensionärid. 20ndates noori esindasime küll vist meie Märdiga kahekesi. Iseenesest kontserdil polnud viga midagi, mehed laulsid hästi, olid laval muhedad ja tegid nalja, aga midagi jäi nagu puudu. Ilmselt oli asi selles, et alustati väga vanade lauludega, mida minuealised väga ei teagi. Mina oleks soovinud rohkem kuulda ka muusikat Eesti filmindusest, eriti kahju on, et ära jäid vana hea “Pistoda laul”.

Ja kuigi muidu oli meeste omavaheline lõõpimine laval kihvt, et hästi palju juttu inproviseeriti, mitte ei olnud kõik päheõpitud mehhaaniline tekst, siis kohati muutus Dvinjaninovi “lahe” lollitamine küll.. üleliigseks. Ühesõnaga, mõnus oli, aga uuesti ei läheks.

Õhtul oli meil aga veel nii palju aega, et tegime kiire otsuse kinno “1944” vaatama minna. Ma olen varemgi maininud, et väga kehv on millegi nii kurva kohta HEA öelda, aga seda see film oli. Alates kaameratööst, lõpetades näitlejatega.

Lugu ise.. ma ei tea, ma kogu aeg korrutan seda, et ma peaks vähem virisema, sest mu elu on päris hea, aga seda filmi vaadates tajusin seda veel eriti. Ma ei kujuta ettegi, mida pidid tundma mu vanavanemad, kes elasid küüditamise ja sõja üle. Ma ei kujuta ette, kuidas suudab üks noor inimene minna eluga normaalselt edasi, kui on sõjas nii palju tapmist ja surma näinud.

Ja mille pärast? Väga hästi oli filmis öeldud, et tegu polnud eestlaste sõjaga. Nad ei saanud võidelda oma riigi nime alt, oma isamaa eest, vaid oldi kas Venemaa või Saksamaa all. Ja tõepoolest, mida sa teed siis, kui vastaspoolel tuleb sulle vastu ka eestlane? Äkki keegi, keda varem tundsid? Lihtsalt nii nii haige, kuidas näed oma sõpru ja vendi enda kõrval langemas, aga pole aega neid leinata või korralikult mattagi. Kuidas täidad käsku, puhkad, leiad aega naermisekski, ise teades, et iga sekund võib põhimõtteliselt elu viimaseks jääda.

Pool filmi nutsin, isegi nachode isu läks üle, sest nii kurb oli. Eriti, kui peas vasardamas mõte, et see kõik on ju ka tegelikult juhtunud… Kusjuures, näiteks Ameerika sarnaseid filme vaadates pole mul kunagi mingit suurt emotsiooni olnud, sest noh.. kõik on nii silmnähtavalt näideldud (kuigi võivad samuti tõsielul põhineda), aga kuna tegu on Eesti oma filmi ja ajalooga, siis ilmselt avaldab see rohkem mõju.  Ka neile, kellele sõjafilmid ei istu, soovitan “1944” väga, see lihtsalt on nii hea!

Pildid pärit siit ja siit

You Might Also Like

4 kommentaari

  • Reply kristiina 9. märts 2015 at 15:47

    See on ilmselt film, mida ma läheks uuesti kinno vaatama ja oleksin nõus selle eest raha välja käima. Tõesti väärt film!

  • Reply keski kaootiline 9. märts 2015 at 20:58

    Mu emapoolsed vanavanemad on mõlemad käinud ära vangilaagrites ja vanaisa ka just selles sõjas. Enne kui nad surid ma ei osanud neid asju küsida, nüüd küsiks küll, sest mälestustes pole kõike kirjas. Kodutalu külastada vanaema igatahes väga ei suutnud, nii et lahti ei saa sellest kogemusest ilmselgelt elu lõpuni, aga see on kuskil peidus, lööb teatud kohtades välja.

    Kas sa "Mandariine" oled näinud? Mulle ka sõjafilmid ei meeldi, aga see meeldis küll, mis sest, et polnud otseselt Eestist. Pidin järgmisel päeval minema "1944" vaatama, aga kahte head kurba filmi järjest ei suutnud, sest esimene jättis nii sügava jälje, siiani seedin. :)

    • Reply mesiliis 9. märts 2015 at 21:26

      Mul ka vanaisa vangilaagris oma perekonnaga käinud ja veidi tean ainult sellest, kuidas nad tagasi Eestisse rändasid (tema ema suri tee peal ja pidid ta laiba pm kraavi viskama). Praegu mõtlen ka, et oleks nii palju küsida, iseasi, palju ta rääkida tahaks..

      Jaa, olen seda ka näinud. Miskipärast oli mul hull eelarvamus selle filmi kohta, aga mulle väga meeldis. Näitab väga hästi, et sõjas ei võitle riigid ja valitsus, vaid inimesed, kes mõnes muus olukorras oleks ehk sõbradki. Eesti ajaloo filmid jätavad miskipärast alati sügava jälje. Näiteks "Laulvat revolutsiooni" ei saa samuti pisarateta vaadata.

    Leave a Reply