raamatud 25-27 //150

10. märts 2015

Oma 150-raamatut-aastaga väljakutsest olen tänaseks täitnud 18% ehk lugenud läbi 27 raamatut. Olen tüürinud rohkem põnevike ja õudusjuttude suunas, mis on mu tempot natuke pidurdanud. Ma nimelt ei julge selliseid jutte öiste vahetuste ajal lugeda :D Või noh, neid kolme, millest täna kirjutan, oleks võinud küll, sest ma veidi pettusin nende õuduses.

Esimene teos, mille ma ülimalt suure vaimustusega kätte haarasin, oli “Miss Peregrine kodu ebaharilikele lastele” (Ransom Riggs). Juba kaanepilt ajas judinad peale. Lisaks see üldine “eriskummaliste laste” teema, jubedad vanaaegsed pildid, mis on päriselt olemas, aga jutu süžeesse sisse põimitud.. Uhh, creepy.

pilt: siit

Kõik algab tegelikult väga põnevalt ja õudusttekitavalt. Jacobi vanaisa on poisile lapsest peale rääkinud jutte oma seiklusrikkast elust, koletistest, lastekodust Walesi üksikul saarel, kummaliste võimetega lastest ning näidanud illustreerimiseks vanu pilte. Kui poiss kasvab, saab ta aru, et vanaisa “muinasjutud” räägivad natsidest ning juudilastest, kes nende eest põgenesid. Vanaisa saab kahtlastel asjaoludel aga surma ning Jacob arvab, et nägi surnukeha avastades koletist. Lisame siia juurde vanaisa viimased sõnad, mis kõlavad väga müstiliselt, saladusliku kirja ning Jacobi kinnisidee, on ainus võimalus, et poiss sõidab koos isaga Walesi saarele asja uurima.

Ma kogu sisu ümber ei jutusta, aga kuni selle hetkeni, mil ta leiab mahajäetud lastekodu, välja tuleb erinevaid saladusi ning veel hulk jubedaid pilte, on raamat väga põnev. Kõik kulmineerub õudse kohaga, mil Jacob on pimedas keldris ning näeb lapsi vanaisa piltidelt. Elusana. Ja sellest hetkest hakkab raamatu põnevus allamäge käima. Ning jutt pole isegi poole peal mitte.

Raamatu tutvustus loob müstilise õhkkonna, öeldes, et ehk lapsed, keda Jacobi vanaisa tundis, on endiselt elus, äkki on nad ohtlikud ja nad isoleeriti asja pärast. Miskipärast arvasin ma, et noh.. sinna see jutt tüüribki, et lapsed on mingil põhjusel elus (ja endiselt noored) ning kasutavad oma võimeid kurjasti.

Tegelikkuses kisub lõpp aga väga magedaks, kui tuli välja, et surematud lapsed on hästi toredad ja ka Jacob on üks nende seast. Ma terve aeg ootasin, et tuleb mingi twist, et nad tahavad poissi enda juures hoida mingite kurjade kavatsustega, aga noh… ei olnud nii. Lisaks tõmbas usutavust alla ka see, et tegelikkuses oleks nad pidanud olema lapsekehades vanakesed (kes 80, kes 100+ aastat vana), aga nad käitusid ikka, nagu 13-aastased. Lõpus üritati küll koletiste tagaajamisega pinget tõsta (okei, koletise ja ta abilise isikut poleks ma küll suutnud ära arvata :D)

Algus oli väga hea, piltide kasutus- super!, aga jutt tervikuna ei avaldanud mulle mingit muljet, selline.. meh raamat oli.

pilt: siit

Samuti pettusin ma väga Susan Hilli novellis “Woman in Black”. Okei, ma arvan, et päris suurt rolli mängis siin see, et ma olin esimesena näinud filmi ning kuigi ma teadsin, et see on raamatust erinev, siis ootused olid ikka kõrged. Film on muide üks vähestest, mis on mind karjatama pannud. Seal oli üks koht, kus peategelane nägi naist aknapeegelduses ja kohe pärast seda kohta kõndisin ma mööda tuba ringi, vaatasin korra aknasse (väljas oli pime ja kardinaid polnud ees), nägin iseenda peegeldust ja ehmatasin ikka korralikult ära :D:D

Kui nüüd raamatust rääkida, siis iseenesest seab see mõnusalt jubeda olustiku. Kui vaid algus nii veniv poleks. See on isegi üsna lühike novell ning üle poole raamatust on lihtsalt igav jutustus. Iga kord, kui midagigi õudset juhtub, siis sellele järgneb kümme lehte tuima juttu.

Kuna filmis oli hirmu tekitavaid kohti rohkem (näitas, kuidas erinevad lapsed surid, poisi surnukeha leidmist ja “koju” toomist, naise nägemine erinevates kohtades, surnud laste armee, lõpp), siis raamatus oli neid palju vähem (nägi paar korda naist, kuulis läbi udu lapse karjumist/uppumist, kuulis juttu, kuidas küla lapsed surevad ning lõpp). Ainuke, mis teost minu silmis veidi tõstis, oligi lõpp. Kuigi mulle meeldis ka filmi viimane stseen, siis raamatu versioon oli küll wow!


pilt: siit

Ja viimasena räägin ma natuke põnevikust nimega “Poiss kohvris” (Kaaberbol, Friis). See on üks neist teemadest, mida on küll huvitav lugeda, aga mis iseenesest on väga traagilised.

“Kohvris oli poiss. Alasti heledapäine poiss, väike ja kleenuke, vaevalt kolmeaastane. Poisi põlved olid painutatud vastu rinda, ta oli kokku volditud, nagu särk; küllap ta ei oleks muidu kohvrisse mahtunud. Poisi silmad olid kinni ja ta nahk kumas luminofoorlampide all kahkjasvalgelt. Alles siis, kui poisi huuled õige pisut paotusid, mõistis ta, et poiss on elus.”

Mul tuli sellega kohe meelde lapsepõlves loetud “Janne, mu sõber”. Esimest korda lugedes ei saanud ma aru seosest punapäise poisikluti ning tsirkuses töötava köieartisti vahel, kui see teadmine mind mõni aasta hiljem tabas, siis noh.. lugesin hoopis teise pilguga. 

Arvasin, et midagi sellist on ka “Poiss kohvris”, aga ei olnudki. Ma ei ütle, et see on halb raamat, sest lugeda oli väga põnev, eriti kuidas mingil hetkel erinevate osaliste teed ristuma hakkasid ning lõpplahendus, miks see poiss üldse kohvrisse sattus, oli ka väga üllatav. 

Alguses mõtlesin, et raamat räägibki inimkaubandusest selle sõna kõige otsesemas mõttes, kuidas röövitud lapsi leitakse ning mismoodi käituvad vanemad. Noh, mingil määral kaubandusest see rääkis ka, aga hoopis teistsuguses võtmes, kui algselt arvasin. Tegu polnud mitte laiahaardelise organisatsiooniga, vaid pigem.. erandiga (mõtlen selle all seda, et ma küll pole varem kuulnud, et röövitakse üks kindel laps sellel kindlal põhjusel)

Mis mind väga häirima jäi, oli aga peategelane Nina, kelle hoole alla laps satub. Nagu.. okei, üks asi on see, kui naine pole oma lastele ema (unustab nende eest hoolitseda ja üldiselt lapsevanem olla) ning selle asemel võitleb teiste perede eest, sellega suudan veel leppida. Aga sa leiad kohvrist alasti röövitud lapse ning sa ei lähe politseisse? Üks sõbranna tapetakse, mõrvar ajab sind taga ja sa ei lähe politseisse? Sa ei lähe isegi otse koju ega küsi nõu abikaasalt.. eii, hoopis parem mõte on elada natuke aega autos ja lapse ema omal käel otsida. 

Ausalt, mulle tundus, et Nina ei tahtnud politseisse minna, sest tahtis kogu juhtumi ise lahendada, et saaks pärast uhke olla. Näiteks, kui tekkis olukord, kus kurjategija ütles, et on lapse ema, et naine ukse lahti teeks, siis Nina mõtles esimese asjana kohe tänutunde peale, millega see ema ta üle kallab. Nagu. Ok. Kui välja arvata selle (ühe) peategelase ebausutavus, siis muidu oli raamat päris hea :D 

Kuna mul muud pilti postituse kolmanda teose jaoks illustreerima pole, siis näitan seda, kuidas ma tavaliselt raamatut loen ei loe :D

Iiigastahes, praegu on mul pooleli “Naine puuris” ja vot see on küll ülemõistuse hea!

You Might Also Like

4 kommentaari

  • Reply tudengiraport 11. märts 2015 at 06:53

    Miss Peregrine osas pean sinuga nõustuma. See, mis algul oli, oli tunduvalt hirmsam kui see, milliseks ta lõpus kujunes.

    Muide, mulle lõi pähe mõte, et äkki sulle meeldiks ka selline raamat nagu "Ja tee lõpus on ookean", autoriks Neil Gaiman.

    • Reply mesiliis 11. märts 2015 at 17:52

      Jep, lõpus läks nagu väga magedaks ikka :D

      Ooo, tsekin üle :)

  • Reply Arra 11. märts 2015 at 12:46

    Aga mulle meeldisid Ebaharilikud lapsed :D Ma muidugi ei oodanud ka, et see lõpuni õudne või kõhe oleks. Ma arvasingi, et see läheb mainstreamiks ära ikka. Mulle seega meeldis juba see alguse võlu. Ainus asi, mis mind häiris oli see sama fakt, et lapsed käitusid ikka nagu lapsed, kuigi olid nii kaua elanud…

    Teisi pole lugenud :P Aga seda soovitatud N. Gaimani raamatut tahaks küll lugeda. Ja mulle meenub, et ma lugesin kunagi midagi sellist nagu Graveyard book vms, mis oli ka temalt ja selline kergelt kõheda alatooniga…samas a ei mäleta täpselt, sest see oli ammu :P

    • Reply mesiliis 11. märts 2015 at 17:53

      Eks mul see pettumine tuli sellest, et ma eeldasingi, et tegu on korraliku õudukaga, mitte rohkem.. noh, noorteromaaniga :D Kui oleks ootusteta lugema hakanud, äkki oleks rohkem meeldinud :D

      Õh, "Graveyard book" kõlab juba nii mõnusalt :D

    Leave a Reply