nutapalju-raamatud

9. apr. 2015

Mul täna päev otsa (valetan, ma magasin kella kolmeni :D) blogimistuju olnud, agackuna viimasel ajal elan tööle-koju magama-tööle graafiku järgi, siis pole midagi huvitavat juhtunud. Noh, kui mul millestki kirjutada pole, siis raamatutest ikka on :D

Võtsin öiseks vahetuseks kaasa kaks “kerge lugemise” teost. Mõlemad rääkisid loo loomast ja tema perekonnast, ühes oli peategelaseks kass, teises koer. See kerge lugemine lõppes muidugi sellega, et ma reaalselt nutsin pool ööd ning hommikuks olid punased silmad asendunud näriva pea- ja silmavaluga. Natuke piinlik oli ka, sest kõige suurema nutuhoo ajal, kui nina lurises, ripsmetušš oli laiali, läksid osad hotellielanikud suitsupausile. Ma loodan, et ma suutsin vähemalt natukenegi oma näost juustega varjata ja väga valjusti ei nuuksunud :D:D

Kuna ma teadsin, et “Marley ja mina” on pigem kurvem (filmi pole ma näinud), siis alustasin lugemist Vicki Myroni ja Bret Witteri jutustusega “Kuulus raamatukogukass Dewey”. Mõtlesin, et see on selline lõbus looke kassist, aga boooooy, was I wrong.

Kõik algab sellest, kui ühel megakülmal talvehommikul leiab raamatukogujuhataja Vicki tagastuskastist raamatute vahelt läbikülmunud pisikese kassipoja. Juba algus oli nii kurb. Ma ei hakka mitte kunagi mõistma inimesi, kes suudavad jätta kaitsetu tibatillukese karvapalli külma kätte saatuse hooleks. Kuigi ma ei poolda nende uputamist, leian ma siiski, et pigem käituda nii, kui visata väike usaldav hing kuskile tee äärde piinlema ja surnuks nälgima/külmuma. Kui ei taheta oma looma järeltulijate eest vastutada, siis ärgu olgu nii argpüksid ja tegelegu “probleemiga” ise.

Oookei, kaldusin teemast kõrvale. Igastahes, Vicki turgutab kassipoja jälle elule ning otsustatakse, et loom hakkab raamatukogus elama. Nimeks pannakse talle Dewey ning enamasti jutustataksegi tema tempudest ja tegudest.

Kuigi loogiliselt võttes peaks olema tegu naljaka raamatuga, siis mul oli küll kogu aeg kurb :D Ilmselt seetõttu, et keskendutakse põhiliselt sellele, kuidas Dewey erinevaid inimesi oma kohaloleku ja tähelepanuga aitab. Näiteks oli tal haruldane anne minna just nende inimeste juurde/sülle, kes seda lähedust kõige rohkem vajasid. Vana mees, kes oli äsja kaotanud oma abikaasa, raske puudega tüdruk, allergiline poiss, kes muidu ei võinud ühtki kodulooma omada… Üks seik oli eriti kurb, kus Dewey veetis päevas ühe töötajaga tavaliselt paarkümmend minutit, kuid päeval, mil naine pidi oma kassi magama panema, istus Dewey ta süles mitu tundi…

Lisaks kassitegudele saab aimu ka ühest Ameerika väikelinnast ning Dewey “omaniku” elust. Ma ütlen ausalt, et see mind nii palju ei huvitanud. Okei, Vicki elu oli päris kurb ning traagiline, tema minevikku oli vaja teada, et saaks aimu, kui palju Dewey teda mõjutas ja aitas. Mingil määral käib see ka väikese, majandusraskustes linna kohta, aga pikapeale hakkas häirima, kuidas linna ülistati ning pidevalt sama juttu räägiti. Juba epiloog kirjeldas raskusi, millega elanikud toime tulema pidid ning pikad ajaloolised jutustused olid kõik põhimõtteliselt ühesugused.

Dewey elas raamatukogus üle 19 aasta. Selle aja jooksul sai ta kogukonna armastatud liikmeks, ta saavutas üleriigilise kuulsuse, inimesed sõitsid tunde, et näha kassi, kes on rahulik, teeb trikke ning lohutab neid, kellel seda vaja oli. Lõpp on muidugi kurb, sest vanadusest põdur Dewey tuleb magama panna. Õõõõh, kus ma lahistasin nutta. Selline.. siiras ja südamlik raamat, mis kirjeldab väga hästi, kuidas loomad suudavad ainuüksi oma kohalolekuga inimesi aidata.

Nagu öeldud, siis teiseks raamatuks oli “Marley ja mina” (John Grogan). Britt küll soovitas, et ma jätaks nende kahe teose vahele paar päeva, aga uudishimu oli nii suur. Ma olen kindel, et üsna suur enamus on vähemalt filmi näinud või sellest midagi kuulnud, seega pole sisu ümberjutustamine oluline. Ka selle jutustuse puhul on keskmes lemmikloom -labrador Marley-, kes aitab ühel värskelt abiellunud paaril perekonnaks saada.

Ma ei tea, miks, aga mind see konkreetne raamat nii hullult ei liigutanud. Ilmselt olid mul pisarad juba otsas :D Kurb oli küll ja nutsin ka korraliku peatäie, aga seda ainult lõpus. Dewey puhul oli püsiv kurb tunne terve jutu vältel, Marley omal tuli see pitsitav ahastus peale viimaste peatükkide ajal.

Võib-olla oli see nii seetõttu, et mind natuke häiris, millised omanikud Marleyl olid. Ülienergilise looma peal kasutati rahusteid, selle asemel, et temaga rohkem tegeleda ja/või jooksmas käia, pidevalt kõlas läbiv noot, kui “keeruline ja pahandusttegev” ta on… Lõpp oli eriti arusaamatu, sest neil oli kodus koer, kes oli 13 aastat olnud nende perekonna liige, ta oli raskelt haige ning…. ta viidi loomaarsti juurde hoidu, et ise perepuhkusele minna.. Nagu wtf?!

Võib-olla olen ma omanike suhtes veidi ülekohtune, sest tegelikult oli raamatut lugedes näha ka seda, kuidas nad Marleyt armastasid, kuidas kõikidest koera sigadustest, lõhkumistest ja probleemidest üle saadi ning temast hooliti. Seda oli eriti aru saada lõpus, kui Marley lõpuks magama pandi, kui väga perekond teda leinas. Viimased sõnad, mis John oma koerale ütleb, olid ka südantliigutavad, kuidas kõik olid pidevalt koerale öelnud, milline jube ja raske koer ta on, kuigi tegelikult on ta maailma parim. Õhh :(((

Viimasena tahaksin ma kiirelt aga peatuda raamatul, mis kuulub “Vampiiripäevikute” raamatusarja, “Stefani päevikud: Juured”. No selle peale tahaks ka nutta, aga pigem vihast :D Ma saan aru, et see on kirjutatud seriaaliga ühel ajal, aga… see peaks ikka kuuluma ju raamatute juurde. Mis mõte on kirjutada uus teos, mis on eelnevatega totaalselt vastuolus, aga peaks samas olema neile niiöelda järg?

No näiteks olid raamatu-Katherine/Elena blondid ja õrnad, Katherine lavastas oma surma nii, nagu oleks ta päikese käes tuhaks põlenud, sest ei talunud mõtet, et vennad tema pärast kaklevad jne. Stefani-päevikutes oli Katherine aga seriaalist tuttav tumedapäine võrgutaja, kes “saab surma” kirikupõlengus. 

Üleüldse polnud sel teosel mitte mingit mõtet, sest see ei heitnud absoluutselt mingit valgust Stefani ellu. Terve raamat põhines seriaalis nähtud flashbackidel– kuidas Katherine neile elama tuli, kuidas ta Damoni ja Stefaniga palli mängis, neid võrgutas.. hilisem teadasaamine, et Katherine on vampiir, kuidas Stefani isa ta lõksu püüdis ning nad kirikusse surmamiseks sõidutati, kuidas isa Damoni ja Stefani ära tappis, kuidas Stefan omaorda isa ära tappis ja kuidas neist täisõiguslikud vampiirid said. Ma lootsin küll, et saab midagi huvitavat või uudset lugeda, mida varem sarjas pole kajastatud, aga eeeei. 
Ma saan aru, et see on kirjutatud lootes seriaalist tekkinud edule, aga nii täielikult muuta eelnenud raamatute sisu? Wtf, ausalt.
Okei, sattusin natuke hoogu, nagu tavaliselt, kui ma raamatutest räägin :D Igastahes, kaht esimest  soovitan kõigil loomasõpradel lugeda. Praeguse aja populaarsete fantaasia-, õudus- ja kriminaalromaanide kõrval on need mõnusalt armsaks vahelduseks. Lihtsalt siirad ja südamlikud teosed :)

Lähen nüüd selle jutu peale oma pisikest nunnukat kaisutama, kes iga päevaga järjest rohkem ja rohkem elavamaks muutub. Mõtleb vist, et peab kaks nädalat rahulikku olemist kiirelt tagasi tegema :D

You Might Also Like

6 kommentaari

  • Reply Anonymous 9. apr. 2015 at 19:36

    Mis Vampiiripäevikutesse puutub, siis algne autor L.J.Smith kaotas (või õigemini pole neid kunagi omanudki, kuna oli "palgatud autor") kõik õigused oma raamatute üle (ka nt secret circle sari) ja hilisemad teosed kirjutati variautorite poolt. Siin nt selgitab http://anditsdraining.tumblr.com/post/3137484606/l-j-smith-creator-of-the-vampire-diaries-books

    • Reply mesiliis 9. apr. 2015 at 19:50

      See selleks, aga väga imelik ikkagi, et ka variautor kirjutas raamatu sellisena, et see on täiesti vastuolus eelnenud seeriaga :D Eks see oligi nii mõeldud, et "Stefani päevikud" toetab pigem telesarja ja on selle põhjal tehtud, aga naljakas ikka.

      Seda ma ei teadnudki, et ta oli palgatud autor. See seletab seda, et need nii kehvasti kirjutatud on :D:D

  • Reply Anonymous 10. apr. 2015 at 13:58

    Ma raamatut pole lugenud, aga pärast Marley ja mina filmi nägemist, teadsin, et tahan ka labradori, sellist särtsakat ja mängulist, aga alati sõbralikku koera :D Mitu aastat hiljem võtsingi. Ja võib öelda, et väga palju ei erinegi elu sellest, kuidas film oli. Filmist tuttavaid hetki ikka tuli ette. Eriti esimesel eluaastal, kus ma ikka vahepeal mõtlesin, et mis mul arus oli :D. Nüüdseks ma olen natuke osavam koera treenimises ja koer on juba tubli ja rahulik, samas see labradori "spirit" on ikka olemas :D
    Filmi ma kunagi lõpuni enam ei vaata, siis panen kinni, kui asjad kurvaks lähevad :D Ning vampiiripäevikuid ma ükskord üritasin lugeda, aga väga kaugele ei jõudnud. Sarja vaatan küll, kuigi see läks ka vahepeal käest ära :D Viimane hooaeg on jälle vaadatavam.

    • Reply mesiliis 13. apr. 2015 at 08:43

      Eks jah koertele jääb see energilisus alles, aga suur kunst on teda õpetada ka käskudele alluma, et ei tohi kogu aeg pea laiali otsas joosta :D:D

      Vampiirikatega on jaa nii, et alguses vaatasin kolm hooaega jutti, nii põnev oli.. ja siis kiskus igavaks ära. Praegu pole see ka niiii huvitav, on näha, et näitlejad on juba van(em)aks saanud ja niiii suure entusiastiga enam seda ei võta :D

  • Reply katrihelenak 13. apr. 2015 at 06:15

    Mina olen Marley ja mina filmi näinud ja mind häirs üks asi- koer oli üle käte. Pole olemas koera, keda ei saaks kasvatada aga nad käisid koolis ja kuna seal Marley ei käitunud hästi siiis lõpetasid. Ja seoses Marley käitumisega oli neil nii palju probleeme.

    • Reply mesiliis 13. apr. 2015 at 08:42

      Raamatust ka jäi mulje, et tegu polnud mitte halva koera, vaid omanikega, kes ei osanud/suutnud teda õigel ajal õpetada ja siis oli hea enda puudujääki ajada selle kaela, et "ta ongi selline koer.."

    Leave a Reply