tuhlan arhiivides

25. apr. 2015

Olen tööl, kus mul on reaalselt 0 tegevust, niiet miks mitte vanu pilte vaadata. Tegin selle vea, et otsustasin lisaks raamatusarjale vaadata jooksvalt “Troonide mängu” seriaali.. noh, ütleme nii, et ma olen neljanda hooaja keskel ja raamatutega pole eriti kuskile jõudnud :D

Kerge sidenote: mul tuli töökaaslane just oma paari sõbraga sviiti kasutama… kaasas umbes hunnik arvuteid ja muid asju.. tuleb vist kõvem gamerparty :D

 Hiljuti tegi Märt mu arvuti täitsa tühjaks ning kuigi ma võtsin kõik failid mälukatele, on suur osa neist ikkagi kuskile kadunud. Lisaks on osad kaustad “järgi andnud” ning pildid igale poole mujale laiali saatnud. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Isegi mälukalt on samad asjad läinud.

Leidsin aga tohutul hulgal vanu lemmikuid ja ühtäkki tundsin kohutavat igatsust oma siniste ja roosade juuste vastu. Kuigi ma olen oma praeguse värviga ka rahul ning tumedat ühtlast tooni on kergem hoida, kui igasuguseid erksaid, siis õõõhh :(( Selline salajane igatsus tuleb absoluutselt igal kevadel ilusate ilmadega… Mul ülemus juba ükskord mainis, et ma vahetan juuksevärvi vastavalt aastaajale, mida külmemaks, seda tumedamaks :D

Lisaks värvilistele juustele igatsen Karinit ka, sest kelllllega ma
nüüd keset ööd küüslauguleivakesi praen?  

Õnneks oli täies hiilguses alles mu pisikese Nässuka kaust. Alles ta oli pikakoivaline väike karvapall, kes öösiti lõua alla magama puges… Nüüd on ta pikakoivaline suur karvapall, kes üritab endiselt lõua alla magama pugeda. Või pähe. Või rinna peale. Või külje peal magades külje peale. Õhtul läheb ta kenasti oma pessa ära ning siis poole öö pealt kostub voodi ääre juurest hale “krrnäuh”. Kui vaikida, siis ta lihtsalt häälitseb haledalt, kuni lõpuks ma läbi une mühatan “No tule siis”. Sekund hiljem on kass kaisus. Vähemalt küsib luba :D

Vahel suudab see pisike loom mind niiii endast välja ajada, sest tal on kohutavalt loll harjumus kakkuda küünte ja hammastega niite välja ühest riidest kastist, mis meil voodi all on. See teeb aga sellist.. “küünte-krigin-tahvlil”-vastikut häält ning lemmikaeg selleks on loomulikult öösel.

Või näiteks panime aknalauale muru kasvama, et päästa oma toalilli. Nässule väga meeldib. Kohe nii väga, et vaja kõik muld välja kraapida. Ühel hommikul ärkasin üles, tõmbasin kardinad eest… ja terve aknalaud+põrand seal all oli mulda ning rohututte täis. Mina üritasin oma viha talitseda, kui äkki Nässukas sinna kalpsas ja mulle niiiiii suurte ning süütute silmadega otsa vaatas, nägu täis imestust: “Oiii, mis SIIIIN juhtus?? Kes tegi??”  Endal ninaots mullane… 

Või alati siis, kui ma süüa teen, tuleb ta mööda sääri nühkima, ikka hästi kurvalt näugudes. Ikka selleks, et ma oma tegevuse pooleli jätaks, ta sülle võtaks ning siis koos diivanile istuksime. Tema sätib end siis mugavalt kaissu magama, mina loen mõttes igale poole palveid, et mu puder üle ei keeks. Ma tean küll, et ise ma annan talle järgi, aga ta on ju niiiii armas :D Ja see hellusehetk kestab tavaliselt ainult paar minutit, mul pole kahju seda söögivalmistamise ajast raisata. 


Nüüd siis juba selline uhke kiisupreili :)

Iiigastahes, lähen loen “Troonide mängu” episoodide detailseid kokkuvõtteid ja soovin teile päikselist laupäeva :) 

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply