väike mõtteke

30. apr. 2015

Ma olen alati tundnud uhkust selle üle, et olen päris kiire lugeja. Kui tegu on põneva raamatuga, siis olenemata, kui palju lehti sel on, saab see ühe päevaga loetud. Mulle lihtsalt ei meeldi niimoodi peatükkide kaupa tilgutada, sest ma pean kohe teada saama, mis lõpus juhtub. Rekord on mul vist Harry Potteri viienda osa läbilugemine nelja-viie tunniga (mitte, et ma praegu aega võtaks :D) Sellel on vist kaheksasada lehte? Ja noh, vahepeal käisin ma söömas ja nõusid pesemas ka.

Mõni päev tagasi tuli see kiirlugemine ühe töö juures peatuva härraga jutuks ning siis ta küsis mu käest, et miks ma nii kiiresti raamatu sisse “ahmin”. Kas ma ei tahaks seda kauem nautida ning lugemisaega pikendada. Et täna loen kolm peatükki, homme kolm jne.

Iseenesest on mõte ju hea, ainult et.. mina naudin raamatuid kauem siis, kui need megapaksud on :D Ma ei suuda elus jätta huvitavat lugemist pooleli, et homme ka midagi lugeda oleks. Nagunii on, ega raamatud selle ühega maailmast otsa lõppe. Ja ükskõik, kuidas ma seletasin, ta ei saanudki aru, miks ma pean raamatu ühe jutiga läbi saama.

Aga see on ju umbes sama, et vaatad mõnd ulmepõnevat filmi ja siis kõige ägedama koha pealt kõnnid kinost välja, et “Jap, tänaseks kõik, tulen homme tagasi.” :D

You Might Also Like

15 kommentaari

  • Reply lihtsaltmelon 30. apr. 2015 at 11:28

    Ma küll ühe päevaga midagi läbi ei loe, aga ahmin meeletult raamatuid sisse. Just selles mõttes, et tegelikult raamatut esimest korda lugedes ei loe ma väga täpselt. Jäävad mõned read vahele jne lihtsalt ei jõuaks kiiremini lõppu. Sellepärast alati kui on hea raamat loen ma teda kaks või kolm korda ja iga kord leian uusi ja uusi aspekte, mida varem ei märganudki. Teine kord on alati parem lugeda raamatut, siis juba tean mis toimus, aga saan analüüsida, et miks kõik sinna läks. Mõnus.

    • Reply mesiliis 30. apr. 2015 at 11:34

      Ma tegelikult igat raamatut ka päevaga läbi ei loe, nt mul osad ongi öökapi-raamatud, mida on hea paari peatüki kaupa enne magamaminekut lugeda, lõõgastab. Aga huvitava süžeega põnevikke loen küll korraga :D

      Ma päris ridu vahele ei jäta, aga samas loen ka kiiresti nii, et vahel paljude asjade-seikade-lausete mõte jääb kuskile kaduma ning siis üle lugedes on ahhaa-moment. Minu jaoks on ka nii, et esimene kord lugemist on pigem loo teada saamine, teine kord juba analüüs. Näiteks Harry Potterit hoolikalt lugedes leiab niiiiii palju pisikesi nükkeid-viiteid eelnevatele osadele, mõttekäike ja kõike, mida esimese paari korraga võib-olla tähele ei panegi :)

  • Reply tudengiraport 30. apr. 2015 at 13:09

    Ma ka kiire lugeja ja vahepeal ka on öeldud, et niimoodi ei saa ju üldse nautida ja et ma peaksin nautima ka. Ja siis see ärritab mind alati, sest mis mõttes ma ei naudi? Naudin küll! Pole minu viga lihtsalt, et ma sinust kiiremini loen :D Mõnikord ongi jäänud mulje, et inimesele ei meeldi see, et ma kiiresti loen ja kiiremini kui tema ja siis nagu enda lohutuseks mõtleb, et "Ahh, las ta loeb kiiresti aga TEGELIKULT ei naudi ta üldse!"

    • Reply mesiliis 1. mai 2015 at 10:29

      See vist jah teiste lohutuseks mõeldud, et kiire lugemine võrdub automaatselt mitte nautimisega :D Koolis oli vahepeal nii, kui pidi mingi peatüki lugema, siis ma olin lõpus, kui teised alles kolmanda lõigu juures ja siis õpetaja suhtumine oli ka, et "nagunii sa ei lugenud mõttega, vaid libistasid silmad üle. Loe uuesti" :D

    • Reply Anonymous 2. mai 2015 at 09:44

      Koolis oli tore lugeda ;)

      Jane ;)
      (Jah, Kadi-Liis, see olen mina – sinu õde)

    • Reply mesiliis 2. mai 2015 at 17:09

      lolz :D

    • Reply tudengiraport 2. mai 2015 at 18:09

      Koolis tõesti probleeme sellega. Ja kui juurde lisada veel see, et esimese veerandiga jõuab tegelikult terve õpiku muude tunnitegemiste kõrvalt läbi lugeda, siis on see "mul läbi, teised alustamas" veel eriti kiire tulema,

  • Reply Carolin 1. mai 2015 at 09:37

    Kas sa loed siis blogid sekunditega läbi? Ma ei tea miks mul see küsimus koheselt pähe hüppas :D :D

    • Reply mesiliis 1. mai 2015 at 10:30

      Haha :D Päris sekunditega mitte, aga ütleme nii, et kui ma istun värskelt tehtud kohviga maha ja võtan ette keskmiselt pikema blogiposti, siis ma ei jõua lonksugi võtta, kui see juba läbi on (st kohv pole veel piisavalt mahagi jahtunud :D)

  • Reply Arra 1. mai 2015 at 13:04

    Ma ei teagi, kui kiirelt või aeglaselt ma loen. Ei ole võrrelnud kunagi kellegagi. Küll on mul see teema, et kui hea raamat käes, siis on oht, et kõik muu vajalik (ka uni) lükkub seni edasi, kuni raamat läbi saab loetud. HP viimase osa ma lugesin vist ka ühe jutiga läbi, aga ma ei tea, kui kiirelt, sest ma kirjutasin blogisse, et läbi sai see pool kolm öösel, aga alustamisajast juttu pole :P :D Muidu tavalisi raamatuid saan normaalse tempoga lugeda. Siin on mul mitmed Minu-sarja raamatud ja neid võib vabalt paari peatüki kaupa lugeda.

    • Reply mesiliis 2. mai 2015 at 17:10

      Ma ka nii aega pole võtnud, aga selle HPga kuidagi jäi hästi meelde :D

      Mul on selliseid öökapiraamatuid ka, aga need ongi sellised.. aeglaselt kulgevad ja mitte nii huvitavad. Noh, ideaalne lugeda õhtul enne magamaminekut, aga pole nii põnevad, et hoiaks pool ööd üleval :D

  • Reply Secret K 4. mai 2015 at 07:09

    Ma olen sarnaselt Sulle ka alati raamatuid "ahminud", väiksest saadik. Ainult et kiiresti teada saaks mis lõpus on. :D Ja see oli minu jaoks ka hea raamatu definitsioon – kui suudan vahepeal käest panna, ju siis pole nii hea. Kuni minu kätte sattus "Kolm musketäri". Ma ei tea, mis võlu sellel raamatul oli, aga seda lugedes ma tundsin, et tahan lugeda aeglaselt, sest see oli nii hea, et ma ei tahtnud, et see läbi saaks. :D

    • Reply mesiliis 5. mai 2015 at 12:29

      Jaaa, mul ka mõne ülihea raamatuga nii, et kogu aeg talitsen end, et aeglasemalt loeks, sest üldse ei taha raamatuga lõpuni jõuda :D:D

  • Reply Aveli 4. mai 2015 at 11:58

    Hahaa, ma olen samasugune, kui ikka raamat ette võtta, siis pean ta kohe läbi lugema. Ma kohe ei saa nii, et igal õhtul paar peatükki – kui arvestada, et enamiku raamatute ülesehitus on selline, et esimene pool raamatut ei juhtu suurt midagi (actionit, ma mõtlen, on selline eellugu), siis selles osa juures olles juhtub jupikaupa lugedes paratamatult see, et järgmiseks õhtuks/nädalaks/millaliganesmasedauuestilugemahakkan, olen juba ära unustanud, et kuidas seal täpselt ikka need asjad olid, kes oli kes ja mida ja miks keegi tegi, siis pean lappama ikka tagasi ja täiega meelde tuletama, misjuures ei tunne ma enam lugemisest eriti suurt mõnu. Teine pool jälle on üldjoontes selline, kus lihtsalt ei saa enam raamatut käest panna, sest no täpselt – jalutad siis kinost poole filmi pealt välja või? Aeglaselt ja jupikaupa võin lugeda ainult raamatuid, mida olen varem juba korduvalt lugenud (HP näiteks :D, kuigi ka mina olen need paksemad osad headel aegadel päeva-kahega läbi töötanud) ja millest otsingi lihtsalt seda rahustavat efekti ja katsun märgata uusi detaile, aga no ega alati ei tule see ka välja, sest kui ikka põnevaks läheb, siis pole vahet, et tean, mis lõpuks saab, põnev on ju ikkagi :D Kätte aga võtan uue raamatu ainult siis kui tean, et mul on sel perioodil aega mitte midagi muud teha kui raamatut lugeda :D Samas näiteks koolis ma küll superkiire lugeja ei ole olnud, just selles mõttes et kui antakse ette nt mingi paarileheküljeline tekst ja palutakse kohapeal läbi lugeda – mul läheb sinna teemasse sisseelamiseks ikkagi omajagu aega ja siis olid küll inimesed, kel raamatu lugemiseks kuu aega kulus, minust kiiremad, aga kui on tegu raamatuga, kuhu sisseelamine saab paarikümne esimese leheküljega tehtud, siis edasi ainult neelaks.

    • Reply mesiliis 5. mai 2015 at 12:32

      Ma tavaliselt ajastan raamatulugemised töö juurde ja õhtusteks vahetusteks, kui mul nagunii muud targemat teha pole, siis hea teada, et ma ei peagi mittte midagi muud tegema.. Aga noh, väga sageli leian end ka kodus, pool kolm öösel, lugemas, sest üldse ei taha seda käest panna :D

    Leave a Reply