#countryhome

25. mai 2015

Ma olen juba niiii väsinud haige olemast. Kergest esmaspäevasest kurguvalust sai palavik, nohu ja köha, mis kõik võrdus sellega, et ma passisin pea nädal aega teki all. Isegi süüa polnud kodus, sest Märt oli Tallinnas koolis. Õnneks tõi ta vend mulle musta leiba ja kokat, ehk elu oli jälle elamist väärt :D Okei, natuke medikamente tõi ka, niiet tänaseks on olukord parem.

(Selle pildi autoriõigus läheb Kadile, ei jõua ära oodata, mil ise teie udu pildistada saan :D)

Eile sattusin üle pika aja maale, vanematekoju. Isssssand, kui hea oli õues kohvi juua, kasse taga ajada ning ilma nautida. Kuigi ma ei salli üldse välitöid, siis ainus asi, millest ma korteri juures puudust tunnen, ongi oma aia olemasolu. Õu meil ju on, aga kes viitsib viis korrust alla minna, et kohvi juua. Lisaks istuvad pinkide peal mutikesed, kes kommenteerivad kõike ja kõiki ning noh.. ei tõmba. Tegin juba plaani valmis, et vabadel päevadel sõidan rattaga maale lebotama.


Tavaliselt ei meeldi mulle üldse loodust pildistada, sest.. ma ei oska ja mul pole huvitavate loodusnüansside tabamiseks silma. Lisaks on tavaline aia- ja lillefotograafia mu jaoks maru igav. Nagu, igaüks teab, et lill on ilus, pildi peal on ka ilus…aga igav :D Siinkohal minu suur respekt neile, kes viitsivad (ja oskavad) taimedest ilusaid, emotsioone tekitavaid pilte saada!

Eile oli aga mingi imelik tuju peal ning kappasin mööda aeda ringi, pildistasin taimi, kive, kasse, koeri, sammalt.. ühesõnaga, olge valmis megapikaks pildipostituseks, kus ühest õunapuuõiest on viis kaadrit :D

Vahepeal üritasin oma hiiglaskoerast, Rekatsist, ka pilte teha. Arvestades seda, kuidas ta alguses korralikult vastu puikles ja esimesed kaadrid said kiirest liikumisest udused, on tal igal pildil üliõnnelik nägu peas :D


Lõpuks hakkas talle tähelepanu nii väga meeldima, et iga kord, kui kaamera temale suunatud polnud, hakkas ulguma. Niipea, kui jälle end tema poole pöörasid, hakkas poseerima.
Ja no siis läks juba tavapärasteks diipideks piltideks- lähivõtted pesulõksudest ja nõgestest.

Meil maja kõrval on endise lauda varemed, mis lapsena oli lemmikmängupaigaks. Kivist jooginõud on senini alles, ainult prahti täis. Mäletan, kuidas väiksena sai nendesse vett kantud, et siis konnasid ujutada ja niisama solberdada. Õue peal on veel ühe hoone (vist oli elumaja) varemed. Õigemini, alles on ainult kolmeastmeline trepp, ülejäänu on sügav auk… pommitabamus.

See ülemeelik loomake on Mu(s)ti (väga originaalne :D) Kunagi võtsime endale kodutu kassi, kes osutus tiineks, ilmselt seetõttu ta kodutuks jäigi.. Muti on üks tema järeltulijatest. Kokku oli kolm poega, kelle pidime ära andma, aga isal lõi südame nii härdaks, et jätsime kõik endale. See konkreetne kass vihkab ja kardab mind, sest enne nende steriliseerimist tegime empsiga neile tiinusvastaseid süste. Ema süstis, mina hoidsin kinni ja sellest ajast jäi miskipärast ainult minu vastu suur vimm.

See härra on Eero. Mina panin talle küll  uhke nime Zeus, aga vend hakkas teda Etsiks/Eeroks kutsuma ja noh.. Muud nime ta enam ei tunnistanud :D Ema lemmikkass, saab sellist poputust, et vähe pole.

Kuna sellest postitusest sai sujuvalt “tutvustan-maakodu-loomi”, siis viimaseks kassiks on minu väike Triibuke. Kõva nurrumootor ja kaisus olija. Lubasin kunagi rikkaks saades briljantidest kaelarihma osta.. Ei pea vist ütlemagi, et tänase päevani silkab ta ilma ringi :D Kahjuks tal vanadusest (tema ja Muti on üle 12 aasta vanad) tagumised jalad enam hästi ei funka. Saab kõndida küll, vahel natuke koperdab, aga hüpata-ronida enam ei suuda. Tal oli niiii rõõmus nägu, kui vennas ta puuoksale tõstis ja ta seal küüsi teritada sai. 

Ja lõpetuseks mõned pildid veel, mida kuskile jutu sisse mahutada ei osanud. Kuna kõik oma Eurovisiooni-muljeteast räägivad, siis ma eraldi postitust tegema ei hakanud, AGA ma olen niiiiii pettunud just Eesti tulemuses. Üle väga pika aja oli meil (minu arust) väga kõva laul, mis tõesti vääris esikohta. Ma olen muidu selline, et isegi kui laul mulle ei meeldi, siis Eurovõistluses hoian alati omadele pöialt.. See on nagu perekonnagagi- ise võin oma venda sõimata küll, aga kui keegi teine seda teeb, saab peksa :D

Aga jah. Kogunesime pitsadega meile, pidime iga 12-punkti saades pitsi viina võtma..aga viin jäi avamata. Esikolmikus pettusin ka, sest mu arust Rootsi nüüd niiii hea ka polnud, Venemaa lõpunutmine tundus Elina kõrval nats võlts ja kuigi Itaalia kuttidel oli häält täiega, siis laul oli veeeeidi igav. Aga mida ma ka tean, Euroopa (ja Austraalia :D) on hääletanud!

You Might Also Like

12 kommentaari

  • Reply Märt Koppel 25. mai 2015 at 15:46

    Õied olid hästi õnnestunud ja kassid armsad :)

  • Reply Miss Fanciful 25. mai 2015 at 16:33

    Nii armas kutsu sul (kassid ka muidugi, aga ma JUMALDAN koeri :D ).. Ja ma naersin kõva häälega selle viinipitsi-plaani peale :D Kujutan teie pettumust ette kui ei saanudki ühtegi võtta.. Ma ise ka lootsin muidu Eestile paremat kohta, nad oleks seda igal juhul väärt olnud!! Ja esikolmikust mulle ka keegi ei sümpatiseerinud..Kui Venemaa lugu iseenesest oli ju päris hea, siis Venemaa laulamas tolerantusest, tundub nii irooniline…

    • Reply mesiliis 25. mai 2015 at 20:04

      Ta jah mul nagu mõmmi :)

      No kurja, ma olin kindel, et osad riigid annavad raudselt Eestile 12 punkti, aga et kõrgeim skoor oli 10 ja sedagi ainult ühel korral, siis nooooooo :D See Venemaa oli naljakas jah.. ma üldiselt ise üritan poliitika ja laulud Eurovisioonil lahus hoida, sest mulle meeldib eelkõige muusikaline palagan ja ma ei viitsi hakata iga riigi poliitika üle juurdlema, et oo millele ta oma laulus vihjab… aga Venemaa küll sülitas selle sõnumiga kõigile pm näkku :D

  • Reply Anonymous 25. mai 2015 at 17:34

    Selliseid maalähedasi pilte vaadates tuleb koduigatsus peale:)

    • Reply mesiliis 25. mai 2015 at 20:04

      Awww, siis tuleb ju koju minna :)

  • Reply Maria Emma 25. mai 2015 at 18:53

    Mõnusad pildid! Värvid kenasti paigas, tahaks kah juba ära õppida enda kaamera nupud ja keeramised :D

    • Reply mesiliis 25. mai 2015 at 20:05

      Hehe, atäh! :) Eks pidevalt pildistades tulevad nuppude kombinatsioonid juba iseenesest :D

  • Reply Katri-Helena Kaasik 26. mai 2015 at 08:31

    Meil on Talisega olnud mingi 5 aasta tagune traditsioon, et Eurovisiooni ajal teeb ta kätekõrverdusi sama palju kui jagatakse punkte. See aasta ta teavitas, et tema ei viitsi nii palju pumbata (Jutud olid, et eesti saab 1. koha). Tegelikult ei tulnudki punkte nii palju :(

    Aga sul on väga lahe isa, et oli nõus kõik nurrumootorid endale jätta. Paljud nö vanakooli mehed oleksid need kiisukad ämbrisse visanud. Meie lahkunud Liisu tegi meile ka poegi (salaja) ja siis avastasime kuskil teki all või pesukorvist kassipoja. Õnneks iga kord piirdus ta väheste kassidega. 1. kassipoeg sai maale viidud,(saigi ainult ühe poja) 2. kord jätsime omale kiisu (oligi üks poeg). Maailma kõige ilusam ja sõbralikum kass oli too. Aga kahjuks kadus ta ära umbes 1-aastasena. Kahtlustame rebaseid. ja 3. kord poegis kaks kiisupoega, üks neist oli nii väeti et suri samal päeval ära. Teine on aga Maiu :)

    • Reply mesiliis 26. mai 2015 at 11:08

      Noh, vähemalt saja punkti lävendi ületasime, asi seegi.

      Mul on isa hullult hella hingega, eriti loomade suhtes. See kodutu kass, Pätu, poegis kolm kassipoega, kellest üks jäi umbes aastaselt haigeks ja isa konkreetselt nuttis, kui pidime ta magama panema. Ainus isane kass Ets on Pätu teisest pesakonnast ainus ellujääja, kaks sündisid surnuna ja siis juba lasime emased ära steriliseerida. Pätu ise on paar aastat kadunud olnud, ilmselt rebane viis ära, sest luusimas on teda nähtud. Aga jaa, isa olen pisarates näinud enda gümnaasiumi lõpetamisel ja siis kui pidime kassi ning vana koera magama panema.

      See on kuidagi nii armas, kuidas Liisu salaja poegi tegi :D:D Kujutan ette, mis üllatused need kassipojad olla võisid :D

    • Reply Katri-Helena Kaasik 26. mai 2015 at 15:24

      See tema poegimine oli meile ALATI üllatuseks. Just seetõttu vist, et tal oli neid poegi kõhus nii vähe, ta ise oli karvane ja polnud aru saada.

      Esimene kord oli eriti naljakas. Vanemate toas oli mingi piuksumine. Kuna tol ajal oli neil selline imelik äratuskell mõtlesime et selle patarei hakkab tühjaks saama vms. Aga paar nädalat hiljem oli ikka asi sama (patareid vahetatud). Lõpuks hakkasime otsima. Vaatasime voodilippide alla ja ohhooo jumala suur kassipoeg oli seal. Ta oli juba mitu nädalat vana. Teine kord poegis ta tädipoja voodisse, kui nad meil külas olid. Ja siis vedas kassipoja pesukorvi ja viimane kiisu sai poetatud täditütre voodisse, kes meil elas sel ajal kui ülikoolis käis :D

    • Reply mesiliis 28. mai 2015 at 12:17

      Niiiii armas :D Hea, et palju poegi polnud, muidu oleks kassipoegade uputus olnud, aga samas aeg-ajalt üks pisike kiisu leida on väga vahva :D

    Leave a Reply