tartut avastamas

9. mai 2015

Eile võtsin ennast kokku ning läksin lausa kolm tundi varem tööle. Tavaliselt venitan ma kodus viimase hetkeni ning kui tean, et mind on öine vahetus ootamas, siis naljalt päeva jooksul ma nina toast välja ei pista. Seekord tahtsin aga natuke mööda Tartut jalutada ja pildistada. Mõtteis mõlkus üks koht, millest tihti bussiga mööda olen sõitnud ja mis justkui näitaks Tartut all orus.



Noh, etteruttavalt ütlen ära, et selle koha juurde ma ei pääsenud, sest aed oli ees ja ma päise päeva ajal eramaale kah ronima ei hakanud. Ma väga kurb polnud, sest kuigi bussiaknast vaadates tundus kõik super olevat, siis aia taga olles.. noh, ütleme nii, et midagi muud peale vana aiamaa ma pildistada poleks saanud :D


Tegelikult tahtsin Sõpruse silla alla tehtud Ilvest-Putinit ka jäädvustada, aga kahjuks eilseks oli see pilt juba puhtaks tõmmatud. Selle asemel leidsin maeimäletakust hoopis sellised vahvad tegelased.



Lõpuks hakkasin vaikselt kesklinna jalutama, sest tööle oli vaja ka jõuda. Pealegi kostus üle Emajõe mingit muusikatümpsu ja tahtsin selle üle tsekata. 

Noh, mida lähemale jõudsin, seda enam see muusika mulle ei meeldinud :D Lihtsalt… röökimine. Sellessuhtes, et eks igaühel ole oma maitse ja nagu ma publiku suurusest nägin, siis neid, kellele see peale läks, oli küll ja küll. Enamik nägid välja küll korralikud metsjeesused, aga seda huvitavam ja värvikirevam rahvamass oli. Kui ma nüüd väga puusse ei pane, siis äkki oli esinejaks Merca… Ma tegelikult nägu hästi ei näinud, sest pahmakas juukseid oli peas, aga karjuv hääl oli küll tema moodi :D

Eile lugesin töö juures ära 800-lehelise “Nõidade avastuse” romaani ning ma ei suuda otsustada, kas see meeldis mulle hästi palju või mitte üldse :D Selline huvitav ja põnev, aga samas lääge ning klišeesid täis jutt. Kõige rohkem vihastas mind muidugi see, et ma olin niii õnnelik- jess, 800 lehte, lõpuks ometi keegi kirjutab jutu, mis pole viieks osaks jagatud, vaid tehtud üks paks raamat. Rõõmustasin enneaegu, sest sellel tohutul teosel on kaks kuradi järge :D Nats solv su peale, nõiaraamat!

Igaljuhul, naudin oma laupäevaõhtut edasi (Märt laulab diivanil MIA-Paperplanes‘i) ja kogun homseks tööpäevaks jõudu :)

You Might Also Like

4 kommentaari

  • Reply lihtsaltmelon 14. mai 2015 at 06:45

    Appi! Ma just loen seda raamatut ja mõtlesin, kas seda soovitada sulle või mitte.
    Ma olen sellest täiesti kütkestatud, ma ei tea mis ime läbi ma praegugi arvutis olen, sest selle raamatu kõrval ei huvita miski muu väga.
    Aga samamoodi olen ma pettunud klišeedes. Seal on nagu niiii palju läbivaid sarnaseid jooni väga tuntud raamatutega. Kohati tundub nagu oleks mix-up poppidest raamatutest. Samamoodi hakkas kogu storyline ära vajuma kui armastuseliin sisse tuli. Jah ma saan aru, et see ka oluline, aga keskendumine võiks rohkem sellel Ashmole'i teemal oli. Algus oli niii palju lubav. Aga no ma loodan, et ehk läheb teema selle peale ikka tagasi, sest kolm sellist raamatut ainult igavesest armastusest lugeda on ka igav ükskõik kui hästi see kirjutatud ei ole. Aga tohutult meeldib mulle sealne akadeemiline jutt.

    • Reply mesiliis 14. mai 2015 at 10:52

      Jaaaa. Mind nii häirib see armastuseosa, nagu kõikvõimalikud vampiirikate armastusteemad on sisse toodud. Ja no, see naine peaks olema juba täiskasvanu, aga ikka käitub nagu 16aastane Bella Swan :D Muidu oleks veel enam-vähem, aga just see, kuidas armastus on nii suur, et kõik antakse mehele andeks, oma arvamus kaob täitsa ära (no see koht, et oo kui sa temaga koos oled, siis sa pead kogu aeg temaga nõustuma!!!) või siis see ÜLIhoolitsev värk.. Naine ei võinud isegi hobusele ligi minna, nagu. PFFFF :D

      Aga see akadeemiline pool ja loo mõte on muidu täiega huvitavad :D

    • Reply lihtsaltmelon 14. mai 2015 at 12:35

      See armastuse stooriline ongi täiega segu hallidest varjunditest ja twilightist!!! :D

    • Reply mesiliis 14. mai 2015 at 12:39

      Ma varjundeid lugenud pole, aga twilighty copy-cat oli see küll :D

    Leave a Reply