between kittens and skydiving

26. juuni 2015

Lükkasin seda postitust pidevalt homsele, aga on aeg viimase nädala tegevused kirja panna, sest muidu jääb see lihtsalt tegemata. Täna on mul viimane tööpäev, siis algab kuu-ja-natuke-üle pikkune puhkus, aga.. juuli algus tuleb megakiire, et ma ei tea, kas lihtsalt lebotamisest midagi välja tuleb.

Saabusin oma kodinatega tööle, sest juba mõne tunni pärast kihutame Soome. Teeme ühe kontserdikülastuse, shopingu ja loodetavasti pühapäeval jõuan ikka koju ka. Seejärel algavad meisterdused-ettevalmistused ühe ürituse jaoks ja tuleb see ka ära pidada. Sinna kuskile vahele pean veel mahutama nii enda kui Märdi ema sünkarite tähistamised. Paar päeva saan hinge tõmmata, kui juba kihutame seltskonnaga Hiiumaa ning Saaremaa poole.. Kunagi pean ära bronnima ka koha, kus Londonis olles ööbida.. Ja pärast seda, juuli keskel saan ilmselt mõne hea raamatuga päikese kätte tsillima minna :D

Kui nüüd tagasi mineviku juurde tulla, siis ühel õhtul tuli Märt mulle tööle järgi ning läksime Kärknasse grillima. Sixteni juures on alati ülimahe olla. Vahet pole, kuna minna, alati tuleb mõnus puhkamistunne peale.


Kasutasin ka võimalust ja pildistasin õhtust udu. Kahjuks oli seda veidi vähe, kui aga ootasin, siis kadus see üldse ära. Häbelik vist.





Viimast korda käisin kassipoega nunnutamas, sest selsamal õhtul läks ta oma uude koju. Väike tüdruk, kes ta omale lemmikuks saab, on hästi asjalik ja tore, rõõm oli kohe vaadata, kui õnnelik ta kassi üle oli.


Järgmisel päeval oli äratus päris vara ja võtsime suuna Nurmsi lennuvälja poole. Kinkisin Märdile ka sel aastal langevarjuhüppe. Seekord kõrgemalt ja teistsuguse varjuga. Koolituse oli ta varem ära teinud, nüüd pidi koha peal kirjaliku eksami tegema. Pärast kuulasin kõrvalt, kui suuliselt see ära kontrolliti ja mõtlesin, et isegi kui ma väga tahaks, siis mina ei läheks kunagi langevarjuga hüppama. NII palju asju peab meeles pidama :D Igasugused olukorrad, nende lahendus, mida jälgida, kuidas jälgida… Ma ilmselt hüppaks alla, karjuks end hingetuks ja unustaks kõik ära :D

Vahepeal näidati eelmise päeva õpilaste hüppeid, et mis nad valesti tegid või kuidas õigesti oleks. Siis juba tundsin, kuidas mul olemise hõredaks tõmbas. Mida lähemale hüppeaeg jõudis, seda kiiremini süda taguma hakkas. Märt oli muidugi vana rahu ise. Tegi paar kuiva katset, kuidas maanduda, pärast langevari kokku korjata ja sai selga kollase ülikonna, mis tegi ta nats nagu mootorratturhiireks.

Läksin nendega lennuki juurde kaasa ja päris halb hakkas. Instruktor küsis veel Märdilt, kuidas tal olla on, oksendada ei taha, mis peale ma kostsin, et mina küll tahaks :D:D Igaljuhul lendu nad läksid ning nägin isegi seda hetke, kui Märt alla hüppas. Pisikese musta täpina küll, aga siiski!!


Nüüd mõtlen, et oleks pidanud tal isa kaamera võtma, millel nats suurem objektiiv, oleks saanud ehk ilusamaid pilte taevast, aga ma ei tulnud selle pealegi. Ma esiteks ei teadnud, kas ma üldse pildistada võin. Lisaks oli plats niiiii suur, et noh, arvasin, et ma võib-olla Märdi maandumist ma ei näegi. Aga ta oskab ikka päris täpne olla ja ta lendas täpselt üle mu pea ja puudutas maad max kilomeetri kaugusel :D


Mul värisesid jalad veel päris tükk aega, Märt aga juba plaanib uut hüpet. 

Samal õhtul läksime Tabiverre jaanitulele, mis oli veits naljakas, sest ma pole enne kuulnud, et küla/valla jaanipidu oleks tasuline ja veel viiiiiiis euri. Rahvast oli küll metsikult, aga endal mingit peotuju küll polnud. Vihma sadas ka vahepeal, külm oli ja ühesõnaga sada häda. Isegi Hellad Velled ei päästnud.

Järgmisel päeval oli jaanipidu aga Lähtel. Seal on alati äge. Enne grillisime ühe Märdi sõbra juures ning siis juba kooli juurde. Rahvast oli palju ning esinejaid koguni kaks.


Esimesena oli laval Birgit Varjuni rokkbänd ja kuigi mulle ta hääl täiega meeldib, siis laulud..meeehh. Ei pannud nagu kaasa elama. Hiljem hullutas (ja tantsutas) rahvast Karavan, kelle lugude saatel sai isegi paar tiiru tehtud. Üks korralik simman :D


Mina lõpetasin peoõhtu kolme ajal, teistel läks kuuldavasti kauem :D Õigel jaanilaupäeval olin küll öösel tööl, aga samas väga poleks viitsinud kolmas päev ka mingit tralli läbi teha. Grilltoitudestki oli nats juba kõrini, niiet oli hea vaheldus tööl olla ja viia end kurssi uue noortesarjaga, “The 100“.

Nüüd üritan kiirelt küüned ära lakkida, salati ära süüa ja ühe osa sarja vaadata. Ja siis võingi vist vacation-mode‘i peale tõmmata :)

You Might Also Like

2 kommentaari

  • Reply Lizzy 26. juuni 2015 at 14:57

    No siis mine tee benjit, seal ei ole mingit draamat. Isegi hüppama ei pea, võid kästa kellegi end alla lükata :D. Ma praegu mõtlen sellele, et igast oma hirmudest võitu saada ja mul on neid kohe must miljon :D

    • Reply mesiliis 29. juuni 2015 at 13:56

      Miks sa üldse arvad, et ma tahan midagi ekstreemset teha? :D Mulle meeldib väga kahe jalaga maa peal olla.

    Leave a Reply