otse Prantsusmaalt

23. juuni 2015

Oooeh, minu jaoks on jaanitrall lõppenud. Tänase eestlaste lemmikpüha veedan tööl gurmee-kiirsuppide ja tšillikastmes ubadega. Uhke! Õnneks sai paar eelmist päeva erinevatel külapidudel käidud, et ma väga kurb ei olegi, et tänane vahele jääb. Pigem just õnnelik, et jesss, saab tööle ja puhata :D

Miskipärast on alati nii, et kõik sündmused ja tegevused juhtuvad ühel ajal, mistõttu on mul kaameras sadu pilte ning palju-palju juttu sinna kõrvale.. mida pole, on aga aeg kõik see kirja panna. Ma küll (kronoloogilises mõttes) päris otsast ei alusta, aga tänase esimese postituse kirjutan ühest armsast kirjast!

Eks mõned hoolikamad lugejad on tähele pannud, et mainin vahel jutu sees Britti, sest kuidagi juhtus nii, et.. meist on täitsa suured internetisõbrad saanud. Ma ikka vahel imestan, kuidas on võimalik suhelda nii vabalt ja rõõmsalt kellegagi, keda pole päriselt näinudki. Et ongi kellegagi nii sarnane huumorisoon ja mõtted. Ikka väga tihti on juhtunud, et üks meist kirjutab midagi ning teine vastu “Omg, ma JUST tahtsin sama öelda!” :D Kunagi ammu leidsin ma ühe parimatest sõpradest Tokio Hoteli foorumist ja juba siis mõtlesin, et internetist ideaalse sõbra leidmine on nagu lotovõit. Tuleb välja, et olen kaks korda võitnud!

Mul on ikka väga hea meel, et ühel päeval julguse kokku võtsin ning parooli küsima läksin. Ma üldiselt teiste blogijatega väga ei suhtle (välja arvatud Katri-Helena ja Jaanika, sest neid teadsin ma varem) ning minu jaoks oli Britt eriti suur ja tähtis tegelane meie blogimaastikul, et oli selline.. aukartus sees. Eks asi olekski võinud sinnapaika jääda, et ma küsin parooli, tema sama targalt selle mulle annab/ei anna ja kõik.. Juhtus aga hoopis nii, et sattusime jutusoonele ning nüüd chatime pea igapäevaselt facebookis, jagame jutukesi ja pilte, arutame vahel filosoofilisi eluküsimusi ja.. noh, vähemalt on mul alati olemas inimene, kellega blogidest rääkida, sest enamiku mu sõprade jaoks on see väga tume maa.

Ühesõnaga, oma megapika eellooga tahtsin hoopis seda öelda, et Britt viis “internetisõpruse” uuele tasandile ja saatis otse Prantsusmaalt mulle iiiiimearmsa kirja! Ma küll teadsin, et tema poolt on midagi tulemas, aga üldse ei oodanud seda nii kiirelt.

Kiri ise sisaldas väikest piltidega voldikut, mis teatas Ella sünnist. Muuhulgas oli kaasa pandud ka kaherealine käevõru, kus uhkelt mu nimi ilutses. Ma ütlen, päris paki või kirja saamine päris postkasti on ikka sadades kordades etem ja elevust tekitavam, kui mingi e-mail.

Et otsi kokku tõmmata, siis ütlen ka siin oma armsale blogisõbrale SUURE AITÄHI ja loodetavasti suvel ikka trehvame ka korra :)

You Might Also Like

11 kommentaari

  • Reply Arra 24. juuni 2015 at 04:37

    Päris kirja on nii mõnus saada :) Hoopis teine hingamine asjal.

    • Reply mesiliis 24. juuni 2015 at 20:47

      On jaa! Ma vist sellepärast tellin ebayst ka nii palju asju, et jumala eest midagi päris postkasti saaks :D

  • Reply Aili A 24. juuni 2015 at 08:41

    Mina "kohtusin" ka ühe oma väga hea sõbrannaga netis. Õigemini tema luges oma paar aastat mu blogi ja siis kirjutas mulle. Ning kirjutama me jäimegi. Tänaseks pea 5 aastat juba. Esimest korda kohtusime alles 3 aastat pärast esimest kirja :D

    • Reply mesiliis 24. juuni 2015 at 20:48

      Ma oma esimese netisõbrannaga kohtusin ka alles paar aastat pärast tutvumist. A ilmselt seepärast, et ma olin 16 ja mu ema arvas järjekindlalt, et tegu on perverdiga :D

      Aga näed, internet ühendab!

  • Reply Kairi Pulst 24. juuni 2015 at 09:22

    Vägev! :)

  • Reply Britt 24. juuni 2015 at 18:54

    Ma olen seda juba öelnud, aga ütlen siin ka, et mul on ütlemata hea meel, et sa ükskord kirjutasid ja, et me siis kirjutama jäimegi. Nii naljakas kuidas keegi tegelikult võõras saab tunduda nii oma. Mulle meeldib, et meil on palju ühist ja samas ka piisavalt erinevusi (ei taha midagi su zombiedest teada :D). Ja noh, kui me suvel kokku saame ja päriselt üldse läbi ei saa, siis võime facebookis chattida, sest nagu sa isegi ütlesid, siis internetis me vähemalt meeldime teineteisele :D:D

    • Reply mesiliis 24. juuni 2015 at 20:50

      Mul ka! Internet ikka üks hea asi, viib kokku inimesi, kes muidu ilmselt kunagi üksteist ei näeks. Ahahaha, sa pole lihtsalt üht õiget ja head zombikat näinud!! :D Aga jap, kui väga sarnased oleks, siis ilmselt hakkaks ka jutustades natuke igav :

      Kui me läbi ei peaks saama, siis kujutan seda kohtumisjärgset esimest chatti ette: "Sa päris elus sakid, aga jutustame facebookis edasi" :D:D

  • Reply Pluxu™ 24. juuni 2015 at 19:34

    Vau! Nägin selle kirja kohta postitust juba instagrammis ja no ütlemata armas tigupost on sulle saabunud!

    Internet on üks põnev paik! Tuleb tõdeda, et olen selle vahendusel päris palju sõprussuhteid loonud. Palju rohkem kui näost-näkku kohtumisel.

    • Reply mesiliis 24. juuni 2015 at 20:52

      Eks see ole jah nii, internetis (nt foorumites) näeb juba postituste põhjal ära, kas inimene on minu masti või ei, samas päriselus võibki suhtlus jääda julguse puudumise või eelarvamuste taha kinni. Aga jaa, internet annab ikka väga palju erinevaid viise "kohtumaks" inimestega, kellega muidu kokku ei puutukski :)

  • Reply Katre T. 25. juuni 2015 at 18:53

    Need päriskirjad on ikka hoopis midagi muud kui meilide saatmine. Seetõttu meeldib mulle ka mõndade välistuttavatega just snailmeili saata. Hea vaheldus igasugustele arvetele ja reklaamile postkastis ning see ootusärevus on lihtsalt nii lahe :)

    K./www.diylicious.ee

  • Leave a Reply