#bestfriendgotmarried

16. juuli 2015

Ma olen Kadit teadnud peaaegu pool oma elust. Esialgu oli ta paralleelklassiõde, kellega olid ühised käsitöötunnid, gümnaasiumis sattusime aga ühte klassi. Nüüdseks on temast saanud inimene, kelle poole ma võin pöörduda absoluutselt igasuguse probleemiga. Inimene, kes mõistab mind poolelt sõnalt, kellega me vahel üksteise lauseid lõpetame, kellega võin end täiesti tühiste asjade pärast hingetuks naerda ning kelle murekoorem on ka minu kanda. Meil on sama huumorisoon, me saame asjadest ühtmoodi aru ning meil on ühised väärtushinnangud. Et aga igav ei hakkaks, siis hoolimata sarnasusele, lisame mõlemad sõprusele juurde õige pisut teistsuguseid vaateid ja arvamusi.

Me oleme koos läbi teinud arvukal hulgal seiklusi, sattunud naljakatesse olukordadesse ning lihtsalt üksteise seltskonnast rõõmu tundnud. Ta on inimene, kellega pole mul ühtki suurt tüli olnud.. okei, üks vist oli, aga ma isegi ei mäleta, miks ja mismoodi see välja nägi :D Me võime kokku saada kas iga päev või kahe nädala jooksul korra ning kunagi ei teki vaikushetke. Me võime veeta terve päeva koos ning siis õhtul veel tunde internetis jutustada, sest niiiii palju jäi ütlemata.

Tahan kõige selle jutuga öelda seda, et Kadi on mu elus üks tähtsamaid inimesi, ma ei mäleta oma elu ilma temata ning ei suuda seda nii ka ette kujutada. Ma olen ääretult tänulik, et ta on mul olemas just sellisena, nagu ta on. Tark, tasakaalukas, hakkaja, usin ja imeline naine, ema ning nüüdseks ka abikaasa!

Kadil ja Mäidul oli algusest peale plaanis oma pulmadest teha üks väike ja tagasihoidlik üritus. Tähistada ainult kõige lähedasemate inimestega ning veeta mõnusalt aega, mitte muretseda bändi, pulmaisa, mängude, kutsumata jäänud tuttavate või veel saja asja pärast. Kuigi algne idee muutus (peo mõttes) veidi suuremaks, siis kokkuvõttes oli kõik väga nendelik.

Mina olin pulmafotograafi rollis (ja blogiga ilmselt kroonik ka :D) ning kuigi ma olin ülirõõmus ja uhke, et mulle selline tähtis asi usaldati, olin ma väga hirmul ka. Mu oskused pole nii head, et võluda aparaadist välja midagi imelist. Aga vähemat ei tahtnud ma Kadile ja Mäidule pakkuda. Ma ausalt vahepeal juba suures paanikas mõtlesin, et kingin päris fotograafi neile.

Nüüd pilte vaadates võin ma öelda, et mõnega olen täitsa rahul, aga enamike puhul leian, et ma oleks võinud midagi muuta/rohkem läbi mõelda/paremini teha. Minu üks suur viga on see, et ma sageli unustan tausta ja kõik muu ära. Keskendungi ainult põhilisele ning hiljem siis avastan, et ootoot, miks mingi uks pildile trüginud on.


Õnneks jäi noorpaar piltidega rahule ning mina hingasin kergendatult. Kuigi ma leian, et esimese korra kohta on kõik päris okei, siis Kadile oleks tahtnud pakkuda ‘suurepärast’, mitte lihtsalt.. okeid :D

Nüüd on mul megapikk eeljutt tehtud ja pulmade enda juurde pole veel jõudnudki. Kolisin juba eelmisel päeval Kadi juurde sisse, et aidata viimase hetke ettevalmistusi teha, telki kaunistada ning muffineid küpsetada. See on üks päris mõnus tunne, kui võid oma parima sõbra juurde minna nagu oma koju!

Järgmisel hommikul läksin Kadiga kaasa juuksurisse ja jumestusse. Kadi soengu tegi Katri (Katsi Patsid) ja meigi Lenneli (Lenneli jumestus). Logistiliselt väga hea valik, sest mõlemad tegutsevad samas ruumis, Angelbeauty ilusalongis. Lisaks on mõlemad ülitoredad ja andekad naised. Samal ajal, kui Kadi protseduure nautis, harjutasin mina sõrmuste pildistamist.


Soeng oli väga ilus ja lihtne, samas huvitava twistiga, et poleks liiga tavaline. Meik oli samamoodi piisavalt tagasihoidlik, aga rõhutas, mida vaja. Polnud liiga tume ega liiga hele.



Enne registreerimist käisime ilupilte tegemas. Alguses oli plaan käia ka kesklinnas, botaanikaaias ja mõne silla peal, aga kuna Tartu Mill Triatloni tõttu olid kõik teed kinni, siis ei hakanud aega ning närve kulutama. Läksime hoopis rongijaama, mille ootesaal on lihtsalt vau!



Käisime ka perroonil jalutamas, aga seal tekkis veidi halb tunneliefekt, kus taust läks kohati väga eredaks. Vähemalt hüppas mingi aeg pildile ka rongijuht ning andis oma õnnesoovid edasi.


Hiljem sai registreerimisaega oodates ka Tiigi tänaval natuke uudistatud. Ma oma sugulase pulmadest küll ei mäletanud, et neil seal tiik ja sellised armsad sillakesed olnud oleks. Esimene pilt, mis mulle miskipärast kõige rohkem meeldib, juhtus täiesti kogemata. Viskasin end aga oma uhkes kleidis kõhuli, et vaadata, kas Mäidu jääb ka kaadrisse, kui järsku ilmus vaatevälja Kadi. Iseenesest võiks pilt olla veelgi parem, et on näha ka teine käsi (mis hoidis šampust) ja nii, aga.. olen rahul.



Autojuhiks oli Mäidu ja Kadi sõber Üllar, kes sõidutas meid ringi 1983. aasta Mercedesega. Oli nats uhke tunne küll ees istuda :D



Registreerimisel oleks peaaegu paanika juhtunud, kui Kadi vanemad veidi hiljaks jäid. Vähemalt minu süda hakkas küll kümme korda kiiremini taguma :D Paaripanija jutt oli asjalik, põimitud läbi pruutpaari mineviku ja olevikuga ning korra võttis isegi pisara silma. Registreerimisest endast sai natuke vähe pilte, sest.. ma lihtsalt ei tahtnud kogu õhustikku ja juttu oma fokusseerimisheli ja klõpsuga segada. Ootasin kogu aeg mõnda pausikohta, aga kahjuks jutustajal polnud neid peaaegu üldse.

Kadi vanemaid oodates jäädvustasin ennast ka :D

Õnnesoovid edastatud, tegin grupipilte, perepilte ja tänu Kadi emale sain ka ise kaadrisse. Kõige keerulisem ongi vist suure hulga inimeste pildistamine, sest alati on keegi, kellel on silmad kinni-suu lahti või on pea ära keeranud.  Lisaks avastas Üllar, et järgmisel pruutpaaril on pulma-autoks sama Mercedes, nagu meil. Kuuluvad isegi ühte klubisse ja puha.



Pärast ametlikku osa tegime natuke pulmakolonni ning sõitsime Saadjärve Jahtklubisse. Sugulastele oli planeeritud sõit praamiga ning snäkilaud. Kuna õhtune tähistamine algas hiljem, siis selline väike kõhu- ja ajatäide oli igati asja ette.



Lisaks sellele, et kaua üksteist mitte näinud sugulased said muljeid vahetada, uputas Kadi Saadjärve oma endise perekonnanime. Väga sobiv, kui arvestada, et nooruses on Mäidu ka midagi sinna uputanud :D




Pulmaväravaid tehti kokku kolm- ühed enne praamile astumist, üks poolel teel koju Kadi ja Mäidu sõprade poolt ning viimane oli koduväravas. Nimelt tulid kokku küla kaks vanimat abielupaari (ühed selle aasta kuldpulma tähistajad, teised järgmise aasta omad) ning nemad andsid oma õnnistuse ja head soovid edasi.




Natuke aega oli sebimist, kui kandsime söögid lauale, lihvisime viimaseid kaunistusi ja ootasime külalisi. Ja ilmaga vedas ikka väga ! Natuke tuuline, aga piisavalt soe. Kogu sellest rahmeldamisest ja ringijooksmisest oli päris palav ja väsinud olla, niiet kui Märt mulle külma õlle ulatas, maitses see niiiii hea. Kuigi ma muidu õllesõber pole.


Pidu ise algas väga armsalt Mäidu tädi kõnega. Üldse sai kõik hooga alguse. Polnud mingit igavlemist või ootamist, kuna pidu käima läheb. Kohe läks :D  Sooja toidu jaoks oli välja üles seatud hiiglaslik pann, mille käsitlemise võttis Ats üle. Muusikataktis spaatliga toidu segamine tuli igastahes hästi välja :D



Telgi kaunistasime mu sünnipäevalt tuttavaks saanud tulukeste ja hiina laternatega. Lisaks noored kased, lillekimbud ja noorpaari silt (mul oli hoopis midagi teist sinna plaanis, aga no ei õnnestunud selle teostamine).


Traditsioonilised pulmamängud ja võistlused otsustasid asjaosalised ära jätta, küll aga viisin läbi kingaviktoriini. See toimib sellisel lihtsalt põhimõttel, et pruutpaar istub seljad vastamisi, käes üks naiste-, üks meesteking. Mina küsisin küsimusi (näiteks kes laristab rohkem) ning vastavalt oma arvamusele tõsteti emma-kumma king üles. Mäng kujunes päris naljakaks, sest küsimused, mille puhul olin kindel, et vastus on “Kadi”, vastasid mõlemad hoopis “Mäidu” :D Lisaks olid meil plaanitud random-auhinnaküsimused. Ehk täiesti suvalistel hetkedel tõusin püsti ja küsisin midagi lihtsat (näiteks, mitu aastat on paar koos olnud), kes esimesena vastas, sai väikese auhinna. Ahjaa, pruutpärg sai ka maha mängitud/edasi antud.


Olin kaasa võtnud ka oma sünnipäevast alles jäänud photo-propsid ja Mirjami blogist sain inspiratsiooni selliste musta-hõbedaga teadete jaoks. Olid päris popid ja kõik said vist nendega pilte tehtud :D




Kui juba hämarduma hakkas, otsustasime kiirelt pruudi ära röövida. Ohvri kohta oli Kadi ikka väga õnnelik :D Saatsime peigmehele piltsõnumi, kus oli Kadi, kott peas, ja nõudsime kotitäit kive, sületäit puid ja alkoholi. Koha, kus me olime, pidi peig ise ära arvama (vihjeid andsime ikka ka :D) Päästesalk saabuski üsna pea ning saime jälle pidu nautima minna.

Pilt, mille Mäidule saatsime: 

Ja osa sõnumist ka (allkiri oli muidugi “RÖÖVLID”)

Jaaaa meie Lähtekate punt:

Kahjuks unustasin päevavalguses tordi pildistamise üldse ära ning olemasolevad said tehtud pimedas + välguga. Aga võin öelda, et päriselus nägi tort ülikena välja ja maitses veel paremini!

Mina jäin päris vara magama, sest pidin Märdi voodisse kupatama (tal oli järgmine päev töö). Mõtlesin siis, et no ma ka nats tukun.. ja lasin hommikuni jutti :D Siis sai natuke trallitatud veel nendega, kes terve öö vastu pidasid ning Kadi ema tehtud niiiiiiiiiiiiiiii head seljankat maitsta. Parim peojärgne söök üldse!

Kokkuvõtteks julgen öelda, et oma pulmaga jäid Kadi ja Mäidu väga rahule, eeldan, et külalised ka. Kõik laabus, mingeid suuri takistusi teele ei tulnud (välja arvatud kinnine kesklinn) ning pidu oli supertore. Küll mitte nii vaikne ja tagasihoidlik, sest kõvemad pidulised olid aktsioonis kümneni hommikul, aga miski polnud ülepakutud või ülemäära uhke. Just selline, nagu noorpaar tahtiski- kõige tähtsamate inimestega lõbus ajaveetmine ning nende perekonnaks saamise tähistamine.

 

 

Kui kiirelt ka kingitusest rääkida, et teistele ideid anda, siis oma sõpruskonnaga kinkisime suure karbi, kus oli sees:
-Heade Mõtete Tahvel perekonna kohta
-Anu tehtud pulmaalbum ja uhke kaart
-pärlite ja kaunistustega valge pildiraam
-kullahelvestega šampus
-graveeritud šampusepokaalid

 

You Might Also Like

10 kommentaari

  • Reply K. 16. juuli 2015 at 15:14

    Kuupäev on hästi valitud – alati on megailus ilm. Võinoh, oma 22 aasta jooksul ei ole mina kunagi oma sünnipäeval vihma kohanud.

    Pildistamisega said kenasti hakkama! Pildid tunduvad jutu põhjal sama lihtsad ja armsad nagu päev ise ehk peegeldab hästi seda erilist päeva.

    Õnne noorpaarile!

    • Reply mesiliis 16. juuli 2015 at 15:30

      Ma ikka ka vaatasin pidevalt ilmateadet ja mõtlesime varuplaane välja, aga tõesti- superilus ilm oli :)

      Aitäh sulle! Kui oleks saanud kõik sihtkohad läbi käia, oleks saanud ka veidi uhkemaid pilte, aga samas noorpaar tahtiski lihtsaid ja ilusaid pilte mälestuseks :)

  • Reply Kärt Vainura 16. juuli 2015 at 15:40

    Nägin su postituse lingikest "blogipostituste reklaamimise grupis" facebookis ja mind valdas kaks meeleolu enne lingile klikkamist- suur uudishimu ja samas ka hirm. Uudishimu, et näha, milliseid pilte tegid ja mis nurga alt asjadele lähenesid ning hirm seetõttu, et pean nädala pärast ise ühes pulmas mängima fotograafi, tulemas taoline lihtne pulm, kuid mul puudub igasugune kogemus fotograafia vallas. Olen alati oma lõbuks klõpsinud :D Muidugi on mul tulnud ka pilte, millega olen ise rahul ja ka teised on neid kiitnud, aga kellegi tähtsat päeva pildistada- see on suur risk. Kas sa ei kartnud, et pildid ei tule pruutpaarile sobilikud ja meelepärased välja? See hetkel minu suurim hirm.

    Aga sinu pildid tulid küll väga ilusad ja isegi, et muinasjutulised välja. Uuriksin ka, mis objektiivi ja kaamerat kasutasid?

    http://k2rtu.blogspot.com/

    • Reply mesiliis 16. juuli 2015 at 15:51

      Oiii, ma olin väga hirmul! See oli ikka päris suur pinge. Mina olen samamoodi ainult oma lõbuks klõpsinud :D

      Ühelt poolt olin ma siiralt õnnelik, et Kadi mulle sellise tähtsa töö usaldas, aga teisalt ma jälle kartsin, et midagi ei kuku välja. Ma Kadiga olen väga palju niisama pildistamas käinud, et ta enamvähem teab mu stiili ja kuna meil üsna sarnane maitse, siis oli tal endal ilmselt natuke julgem. Ma vaatasin ka teiste fotograafide töid, aga see ajas veel rohkem hirmu nahka, sest omg kui tasemel nad olid :D

      Kõige suurem hirm oligi, et äkki neile pildid ei meeldi. Kui igapäeva-shoote saame ümber korraldada ja mõni teine kord uuesti teha, siis pulmapäevaga nii pole. Alguse pildid tulid hästi.. konarlikud. Olin ise pinges ja mõtlesin pidevalt sellele, kuidas anda endast maksimumi, kuidas "taaselustada" netis nähtud uhkeid pilte. Natukese ajaga sattusin oma "mulli", et lihtsalt.. pildistasin nii, kuidas mina oskasin. Sest lõppude lõpuks üle oma varju hüpata ei suuda ja nö üritades kellegi teise stiili pilte teha vms, võib see hoopis kurjalt kätte maksta. Ja noh, pilte tegin ka metsikult! Koos pulmapeoga tuli kokku vist 2000 pildi ringis. Ma lihtsalt ei tahtnud ühtki hetke maha magada :D:D

      Et jah.. see on päris kurnav ja pingeline, aga kui lõpuks ma sain pruutpaari heakskiidu, siis langes kivi südamelt. Kindlasti tuleb uurida pildistatavatelt, missuguseid pilte nemad tahaksid või mida nemad ette kujutavad. Kuna me kesklinna ei saanud (kuhu mul olid juba kõik pildikonseptsioonid mõeldud), siis pidin palju improviseerima. Ise ma leian, et oleks võinud veel paremini, oleks võinud veel rohkem eeltööd teha, rohkem erinevaid nurki kasutada, aga samas leian, et pruutpaar sai mälestuseks ilusaid pilte ikka ka :)

      Suuur suur aitäh sulle! Kaamera on Canon eos 600d ja enamasti kasutasin 50mm objektiivi. Registreerimisel ja hiljem peol kasutasin kit-objektiivi 18-55 mm :)

    • Reply Kärt Vainura 17. juuli 2015 at 06:22

      Oi, unustasin üht asja küsida veel- mis programmi sa töötlemisel kasutad?

    • Reply mesiliis 17. juuli 2015 at 09:05

      Enamasti kasutasin Lightroomi, aga selle hele-udusema/haldjalikuma efekti saavutamiseks (nt see pilt ainult lillekimbust) kasutan Photofiltre't, sest ma pole veel LR-st sellist kohta leidnud :D

    • Reply Marili Kõiv 20. juuli 2015 at 11:56

      Ja mind huvitab, et kuidas ja mis sa Photofiltres selle tarbeks teed? :P

    • Reply mesiliis 20. juuli 2015 at 19:38

      See on tegelikult ülilihtne- muudan lihtsalt brightnessi. Fotofiltre'l miskipärast ei muuda heledus pilti konkreetselt valgemaks/heledamaks, vaid annab just sellise natuke uduse-haldjaliku efekti :)

  • Reply Häly Kont 16. juuli 2015 at 18:08

    Sinu mustvalged pildid on alati kuidagi nii mõnusa hõnguga. Silm kohe puhkab neid vaadates :) Ehk siis sa teed pilte kuidagi sellisse ''nurga'' alt, et need jäävad mustvalgetena kuidagi eriti head :) Aga täitsa tubli töö.

    • Reply mesiliis 16. juuli 2015 at 19:17

      Aitäh sulle :) Mulle endale meeldivad ka kõige rohkem mustvalged pildid, pidin end tagasi hoidma, et kõiki postitusse ei lisaks :D

    Leave a Reply