kui midagi pole öelda..

8. juuli 2015

Ma siin päev otsa vahelduva eduga avanud bloggeri lehte ja siis selle sama targalt kinni pannud. No kuidagi ei leidnud kirjutamissoont üles.

Mis siis vahepeal toimunud on? Noo, esiteks leidis Märt, et on jube hea mõte hakata ise köögimööblit ehitama. Sellessuhtes pole mitte midagi talle ette heita, sest tal selle peale hea käsi ja silm. Aga, siin  üks suur AGA– ta läheb nimelt kohutavalt kiiresti närvi. Ma saatsin end vabatahtlikult pagendusse, sest kujutasin juba ette, kuidas kruvi läheb natuke viltu ja haamer aknasse lendab :D

Kuigi muidu on ta loogikas minu omast igati parem, siis seekord ma vangutan küll pead. Nimelt on meil plaanis terve köök korralikult ära remontida, sest seinad vajavad hädasti pahteldamist ja uut värvi. Võib-olla läheb vahetusse ka põrand. Lagi on kindlasti vaja üle teha… ja noh, tööd ühesõnaga on. MINU loogika ütleb, et siis võikski sellest ju alustada. Ei?

Märdi arust on kõige õigem jätta olukord nii nagu on, ja siis panna kokku uue köögimööbli raam. Justnimelt- raam :D Ma saan täitsa aru, ta nii suure õhinaga meisterdas seda ja puha, loomulikult tahab ta kiirelt selle ka kokku saada. Aga panna ainult RAAM kokku nii, et isegi sahtlid-uksed-töötasapind on tellimata.. no tead.

Tulemus on see, et gaasipliit on keset kööki, kraanikauss keset kööki, vanad kapid mööda tuba laiali… ja kasutada mitte midagi ei saa. Oleks siis nii, et kogu töö saab tehtud üks-kaks-kolme päevaga, aga päris nii see pole.

Märt ütles küll, et suuri õhtusööke kokata ei saa, aga kergelt ikka midagi.. ma ei saanud ükspäev isegi muna praadida, sest pliit polnud ühendatud. Täna pesin nõusid vannitoa imepisikeses kraanikausis, sest köögi omast voolas vesi suurde ämbrisse. Iseenesest hea lahendus, aga ma unustasin selle vahva fakti kogu aeg ära ja nii ma kaks korda põranda üle ujutasin.

Raudselt kui me siin köögimööbli paika saame (pliit ja ahi on õnneks tellitud!!), ja lõpuks selle uuesti laiali lammutama peame, et seinu-lage-põrandat teha, siis Märt tunnistab, et jah, võiks ikka minu moodi asju teha. Nii oli näiteks korteri ostuga, kui ma ütlesin, et võiks vaadata siis juba kolmetoalist, sest ega me ainult paar aastat siin ei ela. Nii oli ka laenusummaga, ma ütlesin kohe, et võta siis veidi rohkem laenu, et teha hädavajalik remont ka ära (magamistuba oli koooohutav), et see töö ei veniks ega läheks nii palju korraga oma taskust. Mind muidugi ei kuulatud, lõpuks alles öeldi suunurgast, et okei, sul oli õigus :D

Tegelikult olen ma ta üle väga väga uhke, et ta viitsib ja möllab ja teeb. Tal tuleb asjade meisterdamine väga hästi välja ja lasku aga minna.. lihtsalt.. miks keegi mind kunagi ei kuula, mul ka häid mõtteid ja tean mõndasi asju. Võib-olla.

Eelmine laupäev oli aga see vahva päev, mil mu parim sõbranna abiellus!!! JUHHEI ja HÕISSA!

Mina läksin juba eelmine päev kohale, et natuke aidata ja lisaks oli mulle usaldatud fotograafiroll. Kadi ja Mäidu tahtsid algusest peale väikesi pulmi, mis polekski nagu uhke pidu, vaid vaikne tähistamine sõpradega, et nad oma kümnendat aastat jooksva kooselu ametlikuks tegid. Seega ei valinud nad endale ka fancyt pulmafotograafi, vaid… minu. Et ma neile paar ilusamat pilti teeks. Alguses mõtlesin küll, et mis see siis ära pole, aga omg kui suur austusavaldus läheb minu poolt igasugustele fotograafidele!!

Ma ikka põdesin (ja põen ikka veel :D) kohutavalt, sest see pole igapäevane pildistamine Kadiga, et läheb sassi, teeme homme uuesti. Tahaks ikka võimalikult ilusat ja kvaliteetset lõpptulemust pakkuda. Sain aga aru, et mul on vaja end väga palju harida ja on väga palju asju, mida ma ei oska tähelegi panna. Näiteks keskendun ma eelkõige pildistamisobjektidele, mitte taustale. Ja nii ongi, et alguses panin tausta ilusasti paika ja siis liikusin ise/liikus pruutpaar ning lõppkokkuvõttes.. ei olnud tulemus see, mis lootsin :D

Mu teine kummardus fotograafidele läheb selle viitsimise eest kõik tehtud pildid üle vaadata ning järeltöötlus teostada. Nüüd ma saan aru, miks nende kättesaamisega nii kaua aega läheb. Mina tegin kokku pea 2000 pilti (Kadi ettevalmistused, “ilupildid”, registreerimine, pidu). sorteerisin neid terve päev otsa ja nüüd nad ootavad, mil Saaremaalt tagasi tulen, et neid veidi timmida saaks.

Homme lähemegi oma väikse seltskonnaga kõigepealt Hiiumaale, siis Saaremaale ja korra hüppame ka Tallinnasse. Täitsa kurb tunne ilmateadet vaadata, sest midagi ilusat sealt küll ei paista. Terve päev otsa olengi pakkinud, poest vajalikke asju kaasa muretsenud ja kõike uuesti ümber pakkinud. Kõigega olen tegelenud, aga see kõige tähtsam- otsi üles RMK telkimisalad ja ilusad kohad, mida külastada- on täitsa tegemata.

Mõtlesin homme hommikul kiirelt teha postituse, mis ma reisile kaasa võtan. No et teistel on uhked kuivšampoonid, meigikotikesed, riided… ja ma lisan enda poolt wc-paberi rullid, noa, plastiktopsid ja kotitäie nuudleid :D:D

Igaljuhul… (kerge sidenote, Nässu on mind terve postituse tegemisaja lihtsalt mega pettunud näoga jõllitanud), paar päeva ma nüüd jälle ei postita, aga õige pea on oodata palju pilte pulmadest ja meie saarte-tripist. Vahepeal võib aga hoida silma peal mu Instagramil, luban seda natuke hoolsamalt kasutada. Ja noh, hoidke pöialt, et kogu aeg ei sajaks!

You Might Also Like

6 kommentaari

  • Reply Lizzy 8. juuli 2015 at 22:52

    Ja millal sa ise siis? :P

  • Reply Laura Kask 16. juuli 2015 at 15:21

    Väga ilusad pildid! :)
    Mind huvitab aga hoopis see, et kas sul enda jaoks pidu natuke poolikuks ei jäänud, kuna fotograafi rollis pidid olema? Mulle on miskipärast mulje jäänud, et kui tuttav fotograafiks võtta, ei saa tema nii hästi pulma nautida. Kuidas sul tunne oli?
    http://lauratartus.eu

    • Reply mesiliis 16. juuli 2015 at 15:28

      Aitäh sulle :)

      Hmm, ma ise ei tunne, et oleks poolikuks jäänud. Ma olen muidugi harjunud ka, et igasugustel koosolemistel olen mina kaameraga, kes veidi kõike jäädvustab. Kiiremini väsisin ära küll, sest hommikust saadik olin asjatanud. Aga pigem tundsin, et olen rohkem kogu asjas sees, sest registreerimisel ja parvesõidul olid esindatud ainult sugulased (pluss mina). Eelkõige keskendusimegi ilupiltidele ja peo algusele. Hilisemad peo-aja pildid on tehtud lisaks mulle mitme inimese poolt, et sain ka natuke puhata :D

  • Reply Laura Kask 16. juuli 2015 at 20:16

    Issand, kuidas mul telefoniga õnnestub alati vale postituse alla kommentaar kirjutada. :D Ikka sinna pika pulmapostituse alla pidi see kommentaar minema. Ups!

    Aga väga hea, et kõik selles osas hästi oli ja end pulmas hästi tundsid. :)

    • Reply mesiliis 16. juuli 2015 at 20:19

      Haha, vähemalt on siin postituses ka paar pulmapilti :D

      Aga jaa, kõik oli super :)

    Leave a Reply