Kui tuule suund on Hiiumaa

22. juuli 2015

Kõigepealt tahaks ma öelda, kui suur respekt on mul nende blogijate vastu, kes käivad igal pool trippimas, teevad sadu pilte ning hiljemalt järgmiseks päevaks on ka postitus üleval. Päris piinlik on mõelda, et oma väikesel puhkusereisil käisime juba kolm nädalat tagasi ja alles nüüd sain pildimajandusega ühele poole :D

Ja õõõh.. ma olen pea tund aega kirjutanud, aga see kokkuvõte tundus nii kuiv, võrreldes sellega, kui awesome me väike tripp oli.. Võtsin kõik blokki ja kustutasin ära.  Niiet selle asemel, et pikalt ja laialt heietada, nagu mul kombeks, panen ma aga rohkem pilte ning lisan natuke juttu juurde. Jagan esimest korda postituse mitmeks osaks, aga seda lihtsalt põhjusel, et 119 pilti ühekorraga lisada oleks õõige natuke liig.

Igaljuhul, alustasime oma reisi neljapäeval, pakkisime kahte minibussi kaheksa inimest, hulga madratseid-tekke, paar telki ja kolm kotitäit süüa. Suund: Hiiumaa!

Mulle on alati mere ääres viibimine ja lainete laksumise kuulamine rahustavalt mõjunud. Nii vaba tunne tuleb peale. Samas ei meeldi mulle üldse mitte sõita laeva või praamiga, sest mul tulevad absoluutselt kõik uppumised ja põhjaminekud meelde. Pool sõidu ajast üritan hingevärinat alla suruda, teisel poolel mõtlen välja pääsemisplaane, kui laeva peaks auk tulema :D

Oma jalad tõstsime Hiiumaa pinnale hilisel pärastlõunal. Meid tervitas vihm ja nii mõtlesime, et ei hakka niisama ringi vaatama, vaid lähme kohe mõnele matkaplatsile.

Esimeseks ööbimispaigaks valisime Kõpu poolsaarel asuva Kalurikoja telkimisala. Lootsime kasutada ka metsaonni, aga see oli reaalselt 10 minutit enne meie saabumist ühe mehe ja naise poolt hõivatud. Meil poisid läksid siis üldkasutatavaid puid tegema, mees veel juhendas, et jaajaa, seal nurga taga on, võtke aga. Pärast sületäie puude saagimist tuli ta tagasi ja teatas, et “noh.. need tegelikult minu puud, mina tõin need siia, et.. andke tagasi”. Sai lihtsalt tasuta teenust. Me olime selle peale nats solvunud ning otsustasime uue koha otsida.

Uueks paigaks sai Hirmuste telkimisala. See oli hoopis ilusam, mõnusam ja vaiksem. Tavalise grillimisplatsi asemel saime kasutada sellist suurt püstkoda, kuhu oli lõkkease/kamin sisse ehitatud. Ühest küljest oli see küll avatud, aga vähemalt ei pidanud suure tuule käes olema. Mul on päris kahju, et mul ühtegi täispilti sellest onnist pole, sest see oli ülikihvt! Seintel olid kondid, kolbad, puidust nikerdatud kujud ning kamina pealne kive täis kuhjatud. Ära minnes viisin meie pooltki sinna paar auguga kivi. Viimaseid oli Hiiumaa randades ikka tohutult!

Lisaks tavalistele grillaladele ja onnile, oli seal ka suur lava-taoline ehitis laudadega. Kui poleks tuult olnud, oleksime vist seal olnud.

 Ilm ise oli päris hea. Kuigi Kärdlasse jõudes sadas vihma, siis Kõpul paistis juba päike, ja nii terve reisi vältel. Samas oli tuul kõva ja natuke liiga jahe ka, et ujuma ei kippunud. Aga hoolimata külmast olid lühkarid kogu aeg jalas, tsiteerides Teelet: “Sest puhkus!”

Lõime oma telklaagri üles ja lihtsalt.. olime. Ma olen alati pidanud müüdiks seda ütlust, et saarte peal aeg justkui seisaks. Aga nii oligi. Kõik argimured ununesid, sai olla, vabalt hingata ja raputada õlgadelt viimsegi stressikübeme. 

Teele sidus telgi külge ähvardavad õhupallid ka, et keegi tülitama ei julgeks tulla

Paar lahedamat gängipilti, mis lõppesid (või algasid?) selfide ja ossikükiga

Tahtsin grupipilti ka teha, aga ei märganud, et just Märdi näo ette jäi mingi rohututt :D Eks siis peavad telefonidega tehtud selfid asja ära ajama.

 

 Õhtu veetsime nalja tehes, natuke kokse mekkides ja liha grillides. Oli nii mõnus onnikeses istuda, kuulata muusikat ja nautida seltskonda. Reisile minekuks sai inimeste osas igastahes väga hea valik tehtud, ma ei mäletagi, kuna ma viimati nii palju südamest naerda sain :D

 

Järgmine hommik algas üsna varakult, sest ei tahtnud ju päeva maha magada. Mõned julgemad tegid karastava supluse, aga kahjuks hoidsin ma selle reisi ajal end veest eemal, külmavares nagu ma olen. Tegime kiire hommikusöögi, mis koosnes keedetud munadest (unustasin õli ostmata) ja praetud viineritest punases kastmes ubadega. Sixteni ema oli meile ka leiba kaasa küpsetanud ning see maitses niiii hea!

Selleks reisiks ei teinud me (ehk ma :D) mingit konkreetset plaani ega kirjutanud vaatamisväärsusi üles. Tundus kuidagi lõõgastavam lihtsalt rännata ja kõike rahulikult võtta. Uudistada ja nautida seda, mis meile teele jääb ja mis Hiiumaa meile ise pakub.

Küll aga käisime ära tuletorni juures (üles ronima ei hakanud) ja Ristna punkrites

Läksime vaatasime üle ka lähedalasuva ranna, mis pidi kuulus olema oma laulvate liivade pärast. Ma ei tea, kas meil oli kõrvakuulmisega probleeme või mis, igal juhul sel korral jäi laul kuulmata. Kaspar, kes ilmselt oli võtnud nõuks nii palju vees olla, kui võimalik, läks jälle ujuma. Me jäime kaldale värisedes pealt vaatama :D

Viimaks võtsime suuna Sõru sadama poole, sest meie tegelik puhkuse sihtpunkt oli hoopis Saaremaa. Ma ei teagi, kuidas Hiiumaa meie reisi järsku sisse trügis, aga see oli pigem väikseks peatuspaigaks.

Kuna aega natuke oli, otsustasime sealsamas ka süüa tellida. Natukene vist pettusime. Esiteks teenindaja (kes oli küll hästi sõbralik ja viisakas), ei teadnud söögist eriti midagi. Küsisime, mis päevaprae koostisosadeks on: “Eee..kartul kindlasti!” Kui kalasupi kohta uurisin, äkki on see lõhega tehtud: “Eii, ainult räimedest!” Noh.. supis ujus kaks räime ja hulk lõhetükke :D Lisaks olid päevapraed tibatillukesed. Ma pole nii mannetut praadi kunagi näinud. Kalasupp oli üsna hea, kuigi mulle tuli poole peal meelde, et mulle kalaroad eriti ei maitse… :D

Aja viitmiseks otsustasid poisid kanali äärde maha istuda ja õnge loopida. Sixten oli eriti hoos. Me kõik naersime, et aaaah, mis kalasid sa siit ootad.. Ja natukese aja pärast tõmbas ta päris arvestatava suurusega kalakese välja. Õhtuks söök olemas!

Seejärel võtsime end targalt praami järjekorda ning ootasime sama targalt pea pool tundi üle aja. Aga sellest, kuidas me Saaremaale jõudsime (või ei jõudnud, u never know), räägin juba järgmises postituses ehk to be continued!

You Might Also Like

10 kommentaari

  • Reply Anonymous 22. juuli 2015 at 16:27

    Hirmuste telkimisala on minu lemmikkoht Hiiumaal:) Kui paljudes teistes kohtades on see telkimisala viidud puude varju siis seal saadki rannas telkida. Kuna ma pole suur telgis magamise sõber siis olin alati väga varakult üleval…ja need hommikused jalutuskäigud inimtühjal rannal. See aasta ma kahjuks sinna ei jõudnud. Ja kuna Eestisse tagasi tulen alles jõulude paiku siis…no siis vist telkima enam ei lähe. Igatahes, ma olen NII kade:D

    • Reply mesiliis 23. juuli 2015 at 07:12

      Jaaa, see oli nii mõnus koht! Kuigi teisi inimesi oli ka, siis need platsid olid üksteisest piisavalt kaugel ja nt puudega eraldatud, et ei seganud üldse. Seal Kalurikoja juures olid platsid üksteises kinni.

      Ah, miks mitte, teedki ekstreemsust :D

  • Reply Marta Viik 23. juuli 2015 at 06:27

    nii tore! ma ka tahaks kuangi nimodi trippima minna.. ag ama olen siuke pussy et ma ei julge kuskil metsa sees telgis tududa :D

    • Reply mesiliis 23. juuli 2015 at 07:13

      Tõstad istmed autost välja ja magad seal :D Ei tegelikult mul ka alati natuke kõhe telgis olla, tulevad igasugused õudukad meelde, kuidas metsas mutandid elavad jms :D

  • Reply Anonymous 24. juuli 2015 at 07:04

    Tahaks ka täiega Hiiumaale tagasi ! Nii mõnus koht, parajalt suur ja parajalt väike :)

  • Reply viimane hapupiimane – Mesiliis 6. okt. 2015 at 23:07

    […] kolmanda postituse, mis räägib eelkõige Põhja-Eesti külastusest. Esimest kaht saate lugeda SIIT ja SIIT. Jäin omadega vist sinnamaale, kus ööbisime maailma kõige armetumal telkimisalal. […]

  • Reply Aarne 9. nov. 2015 at 22:04

    Hästi mõnus lugemine. Ja ilusad, loomulikud pildid :-)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 10. nov. 2015 at 21:06

      Suur aitäh :)

  • Reply Aarne 12. nov. 2015 at 23:33

    Sullegi tänud, et oma Hiiumaa lugu jagasid!

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 13. nov. 2015 at 14:52

      :)

    Leave a Reply