viimane hapupiimane

Käisime läbi ka Rummu karjäärist, kuhu olen samuti pikalt minna tahtnud. Ilm oli suhteliselt pilves, seega vesi niiii sinine ei tundunud.. ja üleüldse oli selline meh-tunne. Ma ei tea, miks ma lootsin, et seal on rohkem midagi teha :D

Põhimõtteliselt ronisime korra mäe otsa, tsekkisime vaate üle, tegime ära kohustuslikud pildid ja läksime tagasi alla vett katsuma. Kõik. Eks kuuma ilma puhul oleks saanud ujuda ja rohkem seal olemist nautida, aga praegu tegime kiire külastuse ja läksime sama targalt minema.

Ma päris täpselt järjekorda ei mäleta, aga mingi aeg käisime Tabasalu panga ääre peal kõõlumas- Jube kõrgus ja mitte ühtki piiret. Tundsin kohe, kuidas süda ärevusest kloppima hakkas.

Seejärel jätkasime kohalike vaatamisväärsustega ja esimest korda sain ära näha ka Keila joa. Vau!

Vot see oli võimas! Mulle nii meeldib mühisev vesi ja vaatepilt oli ka hämmastav. Ülimahe. Vahel mõtlen küll, et Eestis pole üldse niiiiii vingeid kohti, kui välismaal.. aga siis satun sellisesse kohta, nagu Keila juga ning mõtlen jälle ümber. Super!

Kui juba Tallinnas olime, siis üks must-visit koht mu nimekirjas oli Patarei vangla. Mul lihtsalt pole sõnu, kui vinge see oli. Kurb ja õudne ka, aga vinge! See oleks mu kummitus-sünnipäeva tähistamiseks olnud täpselt õige koht. Ilmselt oleks ma ise hirmust värisenud niipea, kui pimedaks läheb, aga hea mõelda ikka, et kuskil on sellise peo jaoks olemas ideaalne koht :D Olge nüüd valmis rohketeks piltideks, sest neid sai ikka korralikult tehtud. Osad on kahjuks jäädvustatud telefoniga, sest kaamera aku sai tühjaks, aga vast kvaliteet natuke ikka kannatab vaadata :)

Koridorides ikka päris jube kõndida, teades, millistes tingimustes selle asunikud elama pidid. Eks siin võib palju vaielda, kas nad olid selle oma kuritegudega ära teeninud või mitte, aga vist kõik on ühel nõul, et elamistingimused olid kohutavad.

Väga imelik oli mõelda, et vangla pandi kinni alles 2002 aastal, sest ehitis nägi välja, nagu oleks vähemalt kolm aastakümmet lagunenud ja hooletuses olnud. Ringi jalutada oli ka kõhe, teades, mida kõike need seinad näinud on. Karin kartis vist kõige rohkem ning kui Sixten teda ehmatas, siis.. noh, ma pole veel enne Karini suust nii roppe sõnu kuulnud :D

Käisime läbi kõik lahti olevad kongid, ruumid, arstikabinetid, opiruumi, raamatukogu, hukkamistoa.. Ju-be (ja mitte ainult see, kui lohakalt oli raamatutega ümber käidud :S)

Samas nägi mõni tuba ikka väga suursugune välja. Maast laeni aknad, võlvid, vaade merele.. Asukoht oli vanglal vähemalt hea :D Kujutasin juba ette, kuidas seal mingeid fotoshoote korraldaks, aga noh.. jäägu see järgmiseks korraks.

Natuke oli kahju, et igasuguste ürituste raames oli päris palju asju juurde lisandunud/ära lõhutud/kadunud. Teele rääkis, et käis seal siis, kui vangla alles külastajatele avati ning sel ajal oli kõik loomutruum olnud. Iseenesest olid peaaegu kõik graffitid-pildid vinged ja hästi tehtud, aga oleks tahtnud näha vangla seinu ilma nendeta.

Jätsime selle hirmutava kogemuse selja taha ning maabusime Teele korteris. Vallutasime kõik vabad pinnad oma spordikottide, riiete ja iseendaga. LÕPUKS saime pesema ka!!! Natuke jalutasime linna peal, kui otsustasime Chi‘st süüa kaasa osta ning õhtuseks olemiseks sushit tellida. See oli üsna ideaalilähedane lõpp meie väikesele tripile. Nautisime head-paremat süüa, lõkerdasime Aliase mängu ajal naerda ja vaatasime Reisile Sinuga saate parimaid palu umbes kella kolmeni öösel :D

Järgmisel päeval olid kõik nii tuimad ja väsinud, et suurt juttu polnudki. Käisime korra Ülemistes, ostsime kodudeele süüa kaasa ja…läksime. Puhkusel on hea olla, aga veeeeel parem on koju jõuda!

Mul on ülihea meel, et kõik (miinus Saaremaa) kokkuvõttes sujus ja nii kihvt oli. Ausalt, see seltskond on igasugusteks trippideks lihtsalt parim! Nüüd loodan, et jõuan vähemalt homseks kirjutada ka perekondlikust väljasõidust Mustlasse, mis tõi endaga kaasa niiii palju meenutusi lapsepõlvest :)