suvine lugemine

2. aug. 2015

Et natuke reisipostitustest puhata, mõtlesin vahele kirjutada veidi raamatutest, mida ma hiljuti lugenud olen. Hoiatan ette ära, et ma hakkan kõvasti spoilerdama ka, sest ma ei oska kirjutada kokkuvõtteid nii, et ma midagi sisust ära ei annaks. Annan endast parima, et kõike ära ei reedaks ja põnevus jääks, aga noh.. edasi lugege omal vastutusel :D

Esimesena tahaksin rääkida raamatust “Ilus Kaos”. Või õigemini selle triloogiast, mille autoriteks on Kami Garcia ja Margaret Stohl. Kunagi ammu lugesin ma esimese osa ära, kuna teisi polnud aga eesti keeles veel ilmunud, jäi sari pooleli. Hiljuti avastasin, et kõik osad on raamatukogus täitsa olemas ja nii ma kõik kolm ühe jutiga ära lugesin.

Minu arust on väga väga vähesed raamatusarjad sellised, mis suudavad iga raamatuga tuua juurde midagi uut ja hoida põnevust lõpuni välja. Sageli on esimene osa ülihea ning iga järgmisega tase aina langeb. Nii oli kahjuks ka seekord. “Ilusad olendid” oli iseenesest päris hea teos ja olekski võinud selliseks üksikraamatuks jääda. Lugu rääkis igavast Ameerika väikelinnast, kust kõik noored põgeneda tahavad. Peategelane, Ethan, oli äsja kaotanud oma ema ning nägi imelikke unenägusid, kus figureeris ka üks teatud neiu. Veidi aja pärast ilmus kooli uus õpilane, Lena, kes jagas Ethaniga samu unenägusid. Läbi raamatu oli igasuguseid põnevaid saladusi, minevikumeenutusi, üleloomulikke sündmusi ning lõpukulminatsioon hea ja paha vahel.  Ühesõnaga, Ethan ja Lena on üksteise jaoks loodud, hingesugulased ja mida kõike veel. Ideaalne lõpp, kas pole?

Sellele järgnes aga teine osa, “Ilus pimedus”. Iseenesest lõppes esimene raamat tõesti nii, et sellele oleks järge vaja…aga midagi palju põnevamat. Selles teoses arvas Lena, et oleks õige aeg tiinekat emotsikki mängida ja võõra kutiga ringi tõmmata, samal ajal suuri silmi tehes, kuidas ta Ethanit armastab. Kui viimane endale (tüdrukust) sõbra leidis, siis oli kohe draama lahti ja toimusid ärajooksmised/põgenemised/vaidlused. Kolmveerand raamatust oli lihtsalt.. ühe 16aastase maailmavalu ja kassimine, kuidas tüdruk ta maha jättis. Põnevaks läks küll, aga seda alles viimases kahes-kolmes peatükis. See häiriski kõige rohkem, kuidas kõik oli terve aeg uina-muina ning igav ja siis järsku pakiti raamatu lõpp sündmusi ja uusi tegelasi täis. See tundus kuidagi nii kiirustatud. Umbes, et oli vaja teha üks suur lahing, mis lõppeks nii, et saaks ikka kolmanda osa ka kirjutada.

Triloogia viimane raamat oli “Ilus Kaos”, mis rääkis sellest, kuidas eelmises osas toimunud lahing hea ja kurja vahel lõi maailma sassi. See oli veidi põnevam, aga ka selles osas polnud midagi nii head, et oleks püsivalt huvi üleval hoidnud. Lena ja Ethan olid koos, kuid ei saanud üksteist korralikult puudutadagi (lummaja+surelik pole ilmselt hea kombo), maailm hakkas kokku varisema ning mõlemad mõtlesid, et just nemad on süüdi. Selle raamatu ajal toimus küll igasuguseid sündmusi, aga põhiliin oli see, kuidas täiskasvanud ajasid salaja oma asju, noortele midagi ei öelnud (mis neid palju aidanud oleks) ning siis terve aeg üritasid Ethan-Lena kõigest aru saada. Lõpp oli nii etteaimatav. See väike kõrvalepõige ja jälgede segamine ei aidanud üldse, mu arust oli juba kolmanda raamatu alguses teada, et nii see kõik lähebki.

Häid asju/tegevusi oli ka. Näiteks Amma ja Linki tegelaskujud, lummajate raamatukogu, Ethani ema vaim.. Aga palju oli ka selliseid liine, mis olid üldjoontes täiesti igavad. Näiteks John Breedi tegelane. Tundus, nagu ta oleks pidanud hästi tähtis süžeepööre olema, aga minu jaoks jäi ta liiga lahjaks. Ühesõnaga.. ma ei tea, lugesin selle triloogia küll lõpuni, aga rahule jäin ma ainult esimese osaga.

Järgmiseks on raamat “Oma õe hoidja”, autoriks Jodi Picoult. Õõõõõh, kui vihale see lugu mind ajas!! Mul selline tunne, et see postitus tulebki konkreetne vingumine :D Teos räägib sellest, kuidas üks ideaalne perekond avastab, et nende väikesel tütrel on leukeemia. Et ta paranemisšansse suurendada, otsustavad vanemad, et on aeg sünnitada geneetiliselt perfektne laps, kes siis oleks põhimõtteliselt haige tütre varuosadeks. Alguses peab noorem tütar olema luuüdidoonoriks ning 13 aastat hiljem tahavad vanemad, et ta annaks haigele õele oma neeru! Seepeale pöördub Anna advokaadi poole, et taotleda meditsiiniline sõltuvus… ja peredraama võib alguse saada.

Ma saan tegelikult vanematest aru, sest kui armastad last, oled kõigeks valmis.. aga reaalselt sünnitada uus laps, kes peab läbi tegema piinavaid protseduure, et ta õde saaks elada.. Sealjuures keelati sel “katseklaasilapsel” kõik temale meeldivad tegevused ära, sest äkki midagi juhtub ja ta ei saagi enam õe isiklik varuosakauplus olla. Mis kohutav vastutus nii noorele neiule.. põhimõtteliselt pidi tema oma õde elus hoidma ning kui ta sellest keeldus, heideti talle ette, kui isekas ta on. Päriselt?? See on nii vastuoluline teema, sest ühelt poolt tahab iga vanem, et ta laps saaks terveks, teiselt poolt on ka Anna nende laps, kes vajab hoolt ja armastust ning kainet, kallutamata mõistust.

Raamat oli jutustatud läbi erinevate silmade (ema, isa, Anna, vend Jesse, advokaat, sotsiaaltöötaja..) ning ma tean, et osad peatükid tahtsid anda aimu sellest, miks vanemad sellise otsuse tegid (saada katseklaasilaps)… aga mulle tundus see kuidagi võltsina. Üritati küll rõhutada, et vanemad armastavad kõiki oma lapsi, kui oli selgelt aru saada, et kõige tähtsam oli nende jaoks siiski haige Kate ning Anna oli nende jaoks tähtis ainult selleks, et too saaks oma õde aidata. Not cool! Ma saan aru, et nii surmava diagnoosiga laps peabki olema natuke kõrgendatud tähelepanu all, aga see pole vabandus, et põhimõtteliselt sundida teist last läbi tegema asju, mida ta selgelt ei taha ning anda talle oma armastust ja hellust ainult siis, kui teda (või ta verd, luuüdi, neeru) on millekski vaja.

Lõpp oli kõige haigem. Ulgusin nagu loll. Samas mu arust ei sobinud see lahendus raamatuga üldse kokku. Lahtised otsad põimiti omavahel kuidagi eriti dramaatiliselt ära ja tehti pooleldi õnnelik lõpp. Teiseks olid osad liinid üsna.. ee mõttetud. Näiteks sotstöötaja-advokaadi ajalugu ja suhe ning poeg Jesse süütajakalduvused. Okei, sellega taheti näidata, et ka vanem poeg on unarusse jäetud, aga see oli nii random. Pluss see, kui tema tuletõrjujast isa sai teada, et poeg on megasuuri tulekahjusid korraldanud, siis lihtsalt.. kallistati, et ok, kõik korras. Ühesõnaga.. selline huvitav lugemine, mis ajas oma sisuga niiiiii vihale :D

Kolmanda teose leidsin raamatukogu lasteosakonnast, “Andja” ning autoriks Lois Lowry. Ma tean, et ka sellele on kirjutatud järjed, aga ma hoiand targu neist eemale. Kui lühidalt öelda, siis on see veidi nagu lasteversioon Orwelli “1984” raamatust. Ma ei tea, miks seda nimetatakse lastekaks, sest mu arust on sisu üsna keeruline. Kuigi äärmiselt lihtsalt kirja pandud, on idee nende taga selline, et pani mu nii mõnigi kord väga pingsalt mõtlema.

Tegevus toimub utoopilises ühiskonnas, kus kõik on kontrollitud ja reguleeritud. Inimesed, kes selles maailmas elavad, ei tea, mis on sõda, valu, nälg, hirm… aga nad ei tea ka, mis on armastus, rõõm, joovastus.. Nende maailm on täiesti neutraalne. Mingi imepärane tehnoloogia on eemaldanud kõik värvid, lõhnad, ilma, aasta-ajad ja muud omadused, mis midagi erinevaks muudaks, Inimesed näevad ja tajuvad kõike ühtemoodi. Neil on kindlad ja karmid reeglid, nende tegevust ja elu jälgitakse “suure venna” poolt ja seadusest üleastujaid karistatakse sellega, et nad “saadetakse minema” (ehk tapetakse ära, kuigi kõigile räägitakse, et nad saadetakse teistesse linnadesse). Elanikkond on tuim ja üksmeelne, üritades vältida kõike, mis neid teistsugusemaks teeks.

Kui selles maailmas kasvavad lapsed saavad 12aastasteks, on nad valmis selleks, et neile määratakse eluaegne amet, mille poole nad püüdlema hakkavad. Raamatu peategelane, Jonas, määratakse Andja õpipoisiks, et tulevikus tema “amet” üle võtta. Andja on aga vana mees, kelle sees on kogu maailma mälestused ja tunded. Tema teab, mis on sõda, valu ja nälg. Aga ka seda, mis on rõõm, armastus, lumi, erinevad värvid.. Ning ta peab oma mälestused andma edasi Jonasele. Nende ülesandeks on hoida neid saladusi ning olla nõuandjaks oma maailma juhtidele, tuginedes mälestustest saadud kogemustele.

Jonas ja Andja hakkavad vaikselt süsteemi vastu mässama, sest nende arust pole see õige, et elatakse nii tuimas ja mõttetus ühiskonnas. Kuna nad suurt midagi konkreetselt aga teha ei saa, sünnib otsus saata Jonas laia maailma, kus nende arust on olemas midagi suuremat ja paremat. Kinnisest ühiskonnast on keelatud ära minna, seetõttu peab Jonas põgenema. Ta võtab kaasa pisikese beebipoisi, keda taheti “minema saata” ning koos asuvad nad teele, tundes nälga, valu ja hirmu. Umbes siinkohal esimene raamat lõppeb.

See oli natuke.. masendav lugemine. On nii raske ette kujutada elu sellises maailmas, kus puuduvad isegi värvid. Kus peadki käima nööri mööda ja olema kõigiga ühesugune. See oli kurb, kuidagi melanhoolne ja depressiivne raamat. Mistõttu ma ei saagi aru, miks see lastele suunatud on :D

Viimane teos, millest ma oma niigi pikaks veninud postituses rääkida tahan, on Stephen Kingi “Lemmikloomasurnuaid”. Ma pole filmi küll näinud, aga oooo, kus tahaks seda näha. Mulle väga meeldivad härra Kingi teosed, ta kirjutamisstiil on täpselt mu maitsele sobiv ning nagu teada, siis õudusjutud on mu tassike teed.

Mulle meeldib, kuidas raamatus on väga lihtsate kirjelduste ja lausetega loodud juba algusest peale selline.. kõhe olukord ja tunnetus. Pole veel midagi hullu juhtuma hakanudki, aga kuklakarvad on püsti ja kätel kananahk, sest midagi nagu toimuks. Mul on praegu pooleli raamat Kingi lühijuttudega ning kuigi kohati on piir rõveda ja jubeda vahel imeõhuke, siis ma imetlen seda oskust, kuidas mitme jutuga suudab ta õudse tunde tekitada pealtnäha nii tavalise looga, kus pole grammigi verevalamist või jubedust.

“Lemmikloomasurnuaid” (jah, meelega valesti kirjutatud) räägib aga sellest, kuidas üks perekond kolib suure maantee äärde pealtnäha idüllilisse majja. Kõik tundub ideaalne- pereisa uus töökoht, naise armastus uue elukoha vastu, lapsed (vanem tüdruk ja noorem poiss) kasvavad jõudsalt.. isegi ületee-naabriteks on muhe vanapaar.

Pere maja tagant läheb tee metsa, mis viib lemmikloomade surnuaeda, mille eest on hoolitsenud (ja sinna oma lemmikuid matnud) lapsed peaaegu sada aastat. Kui nende kass, keda tütar väga armastab, sureb, on ilmselge, et ka tema tuleb sinna matta. Siinkohal sekkub aga üle tee elav vana mees, kes viib pereisa Louis’i öisele seiklusele surnuaia taha, kuhu kass maetakse. Päev hiljem on kõuts kodus tagasi. Elusana, aga kuidagi imelikuna. Haisva, halva reageerimisvõime ja lindude tapmiskihuga.

Selle surnud-aga-elus kassiga elatakse mõnda aega rahulikult, kuni äkki juhtub kohutav õnnetus. Murest murtud pereisa näeb ainult üht võimalust- matta inimese surnukeha kassi juurde ja loota, et ka tema tuleb tagasi. Hoolimata vanamehe hoiatusloost ja enda sisetundest ta täpselt nii teebki.

Lõpp on väga jube. Ma olin sellest raamatust ja filmistki varem kuulnud, seega teadsin enam-vähem, mis juhtub, aga samas oli see ikka väga ootamatu. See oli nii häiriv ja kõhe, et mul oli tükk tegu magamajäämisega. Ma olen lugenud palju õudukaid, aga see oli üks vähestest, mis mulle natukeseks ajaks jälje jättis. Seda enam, et suur osa raamatust polnud üldse hirmsate sündmustega täis pikitud, kuid juba lugemist alustades oli selline imelikult jube tunne sees. No nagu tead, et midagi halba hakkab kohe-kohe juhtuma.. Ühesõnaga, igasugustele õudusfännidele soovitan seda väga! Ma pole ise vist pidanud üheski Stephen Kingi teoses pidanud pettuma, kuigi noh.. öösiti ma neid enam väga lugeda ei taha :D

Oeh, ooookei, on aeg vist oma pika postituse otsad kokku tõmmata.. Kui on midagi, millest ma võin lõputult kirjutada, on need raamatud. Praegu olen enda jaoks (taas)avastanud Erseni Toimiku-sarja kriminaalromaanid, mis on vahel väga võikad, aga samas nii põnevad. Alati korraldan mõttes äraarvamismängu, kas saan enne lõppu õige mõrvari teada või ei.. Seni olen täpselt null korda õigesti arvanud :D

Igastahes, enam-vähem selline ongi mu “kerge” suvelugemine- õudukad, krimkad, draamaromaanid ja sekka mõned laste/noortejutud. Õnneks olen jälle sattunud lugemusega hoogu, suvel pole nagu eriti viitsimist ning seetõttu olengi ma oma väljakutsest aastaga-150-raamatut kõvasti maha jäänud. Lohutan end aga sellega, et neli kuud on ees, mil pean niisama tööl igavlema.. Mis tuletab omakorda meelde, et mul on täna viimane puhkusepäev..

Kommentaaridesse ootan taaskord põnevaid soovitusi ja võite kirjutada seda ka, kas loete ise pigem suvel või mõnel muul ajal? :)

You Might Also Like

24 kommentaari

  • Reply Häly Kont 2. aug. 2015 at 16:02

    Mul on juba pikemat aega nimekirjas ''Ilusad olendid'' aga ikka ja jälle lükkan selle lugemist edasi ja võtan muid raamatuid ette, kuna film oli kuidagi natuke imelik minu jaoks. Nüüd enam raamatuid ilmselt ostma ei torma :) Vahel on nii kahju kui kulutad raha raamatu peale, mis üldse ei meeldi.

    • Reply mesiliis 2. aug. 2015 at 16:49

      Ooohoh, seda filmi tahaks huvi pärast täitsa vaadata :D Raamatukogust laenutada ja niisama ajaviiteks lugeda on veel okei, aga ostes (plaanisin päris pikalt, kas see triloogia osta või ei) oleks rahast küll kahju hakanud.

  • Reply Anonymous 2. aug. 2015 at 16:18

    Olles näinud nii filmi kui lugenud raamatut (just selles järjekorras) siis raamat on ikka kõvasti parem. Ma mõistan, et filmi ei saagi kõike sisse panna aga samas on filmist niipalju olulisi asju ära jäetud. Kasvõi seesama, miks need olendid sealt matmispaigalt kurjana tagasi tulevad. Tegelastele on hoopis teistsugused iseloomud antud…Kummaline selle juures on see, et filmi kirjutas ka Stephen King isiklikult. Igatahes…ma olen natuke liiga õudusfänn:D

    • Reply mesiliis 2. aug. 2015 at 16:47

      Ma vist ise polegi näinud ühtki raamatu põhjal valminud filmi, mis oleks parem kui raamat.. raamatus saab kõik detailselt edasi anda, filmis läheb sellega raskeks.. Seda ma imdb'st lugesin jah, et alguses oli see tegelikult filmis sees, aga siis miskipärast otsustati ära lõigata.. naljakas, sest see päris tähtis osa :D

  • Reply Taibu 2. aug. 2015 at 18:14

    "My Sister's Keeper" on ka film olemas (C. Diaziga). Võib soovitada, raamatust ei tea ma midagi :) Seal filmis teeb haiglas ühte rolli üks Eesti juurtega vähihaige tüdruk. Tema pere elab USA-s ja kahjuks on see väike tüdruk juba päriselus surnud ( https://caliwitch.wordpress.com/category/siit-ja-sealt/page/2/ ).

    • Reply mesiliis 2. aug. 2015 at 19:06

      Tean jap, et on. Aga selle lõpp on pm täiesti erinev raamatulõpust :)

  • Reply Kaja 2. aug. 2015 at 18:18

    Sellele raamatule "Andja" on ka film tehtud. #The Giver in filmi nimi, ja film oli isegi täitsa vaadatav ;)

    • Reply mesiliis 2. aug. 2015 at 19:06

      Tean seda ka :D Aga ma pole eriline filmisõber, pluss mulle väga ei meeldi raamatute põhjal tehtud filmid :D

  • Reply tudengiraport 2. aug. 2015 at 20:04

    Ma tean ühte raamatut, kus film on kriipsuvõrra parem – Tähetolm. Filmis on lihtsalt mõned huvitavad asjad juurde lisatud, mis oleks võinud olla ka raamatus.

    Aga viimased head lugemiselamused:
    – "Doktor Honigbergeri saladus". Hea õhuke lugemine, sobiv randa kaasa võtta. Kui meil ainult neid rannailmu oleks… :D
    – "Klaasloss". Tahaks väga tema teisi raamatuid veel lugeda, sest see kuidas ta lapsepõlves elas ja see, kuidas ta sealt välja on roninud… Uskumatu! Vahepeal tekkis lausa kahtlus, et kas tõesti oli nii aga nii palju kui netist uurisin, siis jah, oli küll.
    – "Sündinud sinisel päeval". Maailma nägemine pisut teisel moel, kui see, mis meie jaoks tavaline on.

    • Reply mesiliis 3. aug. 2015 at 10:23

      Ok, ma pole isegi sellest raamatust kuulnud, niiet peab selle kõigepealt käsile võtma :D Filmidel on muidugi omad plussid, saab õhkkonda ja üldist pilti paremini edasi anda, aga kahjuks muudetakse-eemaldatakse nii paljusid olulisi detaile, et kahju kohe :(

      "Klaaslossi" olen ma juba oma nimekirja võtnud ja üritan selle (pärast Stephen Kingi teoseid) ka läbi lugeda, tundub nii põnev olevat :)

  • Reply Eliisabet 2. aug. 2015 at 20:48

    Ma ka just lugesin "Oma õe hoidjat" ja olen nõus, et kõik liinid, mis olid Anna loo kõrval, olid … ebaveenvad. Ma ootasin kuni lõpuni, et mingi teema on selle roosade juustega tüdrukuga ka, kes oli juuksuris koos peategelasest emaga. Noh, et kui püss on laval, siis võiks ju pauku olla, ja pidevalt räägiti sotstöötaja endistest roosadest juustest :D

    See sureva lapse iga hinna eest pääsemise teema kõnetas mind väga. Just see, kui kaugele saab inimkond minna jumalaks olemisega. Mind tegi see hästi kurvaks, sest mingit normaalset lahendust polegi :(

    Ja lõpp ei meeldinud mulle ka :D

    • Reply mesiliis 3. aug. 2015 at 10:26

      Eks arusaadav, oli vaja raamatut natuke täita, aga mu arust oleks võinud siis rohkem olla meenutusi-seiku Anna lapsepõlvest või näidata kuidagi, et vanemad pöörasid talle ka tähelepanu-armastust, mitte ei olnud Kate ees ja taga vms.

      Jaaaaa. See on niii keeruline olukord, et sellist õiget lahendust ei olegi. Ühest küljest saan vanematest aru, teisest küljest on see Anna, kui elus inimese, suhtes väga ebaõiglane ja väär. Ja just see, kuidas Anna geneetiliselt ideaalseks "meisterdati"… tõesti, kaugele minnakse jumalaks olemisega.

  • Reply Anonymous 3. aug. 2015 at 07:23

    Mulle tundub, et sa oled selle "Oma õe hoidjast" leidnud vaid ühe vaatevälja. Sellise kõrvalolija vaatevälja. Agu kuhu kadus selline, mis arutleks raamatu põhielemendi üle, selle üle, kus Anna püüab vanematele vastu olla ja oma keha eest ise otsustada. Ning samas ei püüa sa ka mõista seda, miks vanemad nii tegid. Sul ei ole lapsi ning sa ei tea, kui väga sa nende heaks midagi teha tahad ja kui sulle jääks alles üks võimalus, kuidas oma last päästa ning selleks oleks teine laps, siis kas sa ei teeks seda? Kas sa ei tahaks oma last, last kes sul praegult haige on, päästa?

    • Reply mesiliis 3. aug. 2015 at 09:27

      Aga kelle vaatenurga ma siis oleks pidanud võtma, kui mitte kõrvalolija oma? Ma tõesti ei hakanud mingit süvaanalüüsi tegema, vaid andsingi lühidalt oma arvamuse. Mulle tundub, et sa oled ise valikuliselt lugenud, sest ma kirjutasin selge sõnaga, et ma saan vanematest aru, et nad teevad kõik, et oma haige laps päästa ja ollakse kõigeks valmis.. Mul pole jah lapsi, ma ei tea, mida ma ise sellises olukorras teeksin, aga praegu oma arvamust avaldades ma ei sünnitaks teist last AINULT selleks, et ta vanemat last aitaks. Sest olgem ausad, Anna polnud neil plaanis, nad ei tahtnud teisi lapsi.. alles siis, kui nad "kasutegurist" kuulsid, tegid nad selle plaani, pluss see, et Anna oli geneetiliselt ideaalseks vormitud. Minu arust see on vale. Loomulikult, kui laps on juba sündinud, siis vanemad armastavad teda ka, aga minu arust ei pööratud kunagi Annale tähelepanu ja ta oligi nagu.. varulaps, kes oli tähtis ainult siis, kui Kate'il midagi vaja oli. Minu arust andis selle suhtumise väga hästi edasi ema mõtted siis, kui ta Annat ootas ja rase oli. Ma täpselt ei mäleta, kuidas see kirjas oli, aga enamvähem nii, et ta ei mõelnud kordagi Anna kui lapse peale, et oo olen rase ja õnnelik, vaid et jumala eest ta Kate'i aidata saaks.

      See, et Anna tahab oma keha üle ise otsustada, peaks olema selge juba sellest, et ta pöördus advokaadi poole, aga nagu ma ütlesin, ei hakanud ma mingid põhjalikku analüüsi tegema.

    • Reply Anonymous 3. aug. 2015 at 18:59

      Vabandan, kui ma ennast õigesti ei väljendanud. Ma mõtlesin tegelikult, et oleksid võinud rohkem erinevate loo külgedele tähelepanu pöörata, muud midagi. Selle koha pealt, miks vanemad Annat nii ei armastanud, kui Kate, on minu arust selle pärast, et kui nad oleksid Annat kogu südamest armastanud, siis ei oleks nad suutnud teda Kate aitamiseks kasutada. Muidugi ma mõistan, kui isekas see vanematest oli, aga ma arvan, et sellistes olukordades nagu neil oli, käituks iga inimene teistele mõistmatult ning nii nagu hetkel hea tundub.

    • Reply mesiliis 3. aug. 2015 at 20:33

      Nagu ma ütlesin, siis ma tegin eelkõige lühikese versiooni oma arvamusest, mitte põhjalikku analüüsi :)

      Ma täitsa huvi pärast küsin, kas sa ei leia, et su lause (…kui nad oleksid Annat kogu südamest armastanud, siis ei oleks nad suutnud teda Kate aitamiseks kasutada) on ääääärmiselt… väär? Sellessuhtes, et ma nõustun sellega 100%, aga kas sa ei leia, et selline teguviis on absoluutselt vale? Teha väike inimene, kes sind jäägitult usaldab ja armastab, lihtsalt sellepärast, et teda saaks niiviisi ära kasutada? Olgu, hea eesmärgi nimel, aga kas alati on nii, et eesmärk pühitseb abinõu? Kust läheb piir? Mina näiteks leian, et vanemad olid väga isekad, sest oma suutmatuses lapsel minna lasta, tegid nad haiget ja elu kohutavaks mõlemal lapsel. Nii on väga halb öelda ja ma tean, et enamik vanemaid teeks endast kõik, et nende haige laps saaks haigusest võitu, või saaks kas või paar lisa-aastat, aga kui juba Kate ise palus Annat, et too oma neeru talle ei annaks.. siis noh, see ütleb juba päris palju.

      Ma ütlen ausalt, ma üritasin panna end vanemate kingadesse ja ma saan väga,väga hästi aru, et oma lapse nimel ollakse kõigeks valmis.. aga sellist asja mina teha ei suudaks. Ma võiks anda oma elu, aga mitte sünnitada ilma süütu beebi, kelle õlgadele pannakse nii ränk kohustus. Aga jah, nagu sa ütlesid, siis iga inimene käitub rasketes olukordades teistele mõistmatult :)

  • Reply Anonymous 3. aug. 2015 at 20:28

    Kunagi sai My Sisters Keeper läbi loetud, kuna Dakota Fanning pidi hakkama Annat mängima (kunagi olin suur DF-i fänn ja kui potentsiaalne film oli raamatu põhjal ja raamat tundus kokkuvõtte põhjal huvitav, võtsin lugeda). Aga lõpuks sai osa Abigail Breslin ja oh well..ega see paha lugemine polnud. Paras pisara kiskuja aga küll. Aga DF-i potentsiaalne karjäär inspireeris lugema ka raamatut My Lovely Bones, mis on veel suurem pisarakiskuja. Seda soovitan siis ka sulle. Ja kui sulle vähihaigete laste lood meeldivad, siis Before I die on ka üks kurvameelne lugu, aga ta pole nii hea kui The Fault in Our Stars või see sama My Sister's Keeper. Before I die, mille filmi osa siis DF lõpuks sai, pani üldse magama :D. Tegelt ma paneks The Fault in Our Starsi ja Before I die suht ühele pulgale põnevuse ja köitvuse osas.

    Stephen Kingi loomingu puhul on niii tavaline, et raamatud on ülihead, aga filmid või sarjad fail to impress again and again, isegi kui S. King ise kirjutab või produtseerib. The Mist ja mõni veel on erandid selles osas.

    • Reply mesiliis 3. aug. 2015 at 21:07

      Mulle tegelt üldse ei meeeeldi üldse pisarakiskujad…või vähihaigete laste lood :D Fault in ours starsi olen läbi lugenud ja kuigi see oli ka täielik nutukas, oli see selline nunnu ja armas ka. My Lovely Bones'i kohta olen filmi näinud ja ma nüüd kahevahel, kas lugeda või mitte :D

    • Reply Lizzy 3. aug. 2015 at 21:20

      Film My Lovely Bones on jama või noh…väga teistmoodi. Kui ma oleks filmi essana näinud, siis ma isegi ei kaaluks, kas lugeda või mitte. Ma arvan, et vale režissöör valiti lihtsalt. Või noh tegelikult ma jube harva hakkan raamatut lugema pärast filmi vaatamist. Vastupidi on aga hulga toredam :)

    • Reply mesiliis 3. aug. 2015 at 21:34

      Ma ka tavaliselt siis enam raamatut ei loe, kui film vaadatud. Raamat-enne-siis-film versiooni puhul on vähemalt endal põnev vaadata, kas see, mis lugedes ette kujutasin ja minu nägemus, saab reaalsuseks või mitte. :)

    • Reply Lizzy 3. aug. 2015 at 23:11

      Mhmh. Krt, et sa pidid My Sister's Keeperist rääkima praegu. Kuna mul juhtus õhtul vaba aega olema, siis mul tekkis mõte filmi uuesti vaadata. :D Oli kurvem kui ma mäletasin. Igatahes ma ei taha enam neid pisarakiskujaid vaadata. :D Tegelt ma peaks rohkem komöödiaid vaatama, aga ei kutsu väga :D

  • Reply Anonymous 3. aug. 2015 at 20:54

    Ülikooliõpingute ajal ei jõudnud eriti palju lugeda, mõned raamatud semestrite ajal ja needki kohustuslikus korras. Lihtsalt oli tamp peal ja vaba aja kulutasin tööl käimisele või kallimaga olemisele. Pool suve kulus tänavu töötamisele ja õhtuti noormehega suhtlemisele, aga kuna ta mind alles hiljuti ootamatult ja selgitusteta maha jättis ja kõik lähedased mul "millegagi mõtteid eemale peletada" soovitavad, siis olen jälle raamatute poole pöördunud ja sisustan oma õhtuid nende seltsis. Kingi lühijutte lugesin esimest korda üsna õrnas eas, siiani on kujutluspildid silme ees :D

    • Reply mesiliis 3. aug. 2015 at 21:37

      Ma olen väiksest saadik hästi palju lugenud, seega raamatud lihtsalt on osa mu elust ja kuidagi alati olen märkamatult nende jaoks aega leidnud. Kiirematel aegadel kas või paar lehekülge enne magamaminekut. Aga eks see tõsi ole, et täiskasvanuks saamine (ehk ülikool, töökoht, elukaaslane) võtavad väga palju vabast ajast endale ja tihtipeale tuleb aega kuskilt juurde näpistada.

      Head raamatud aitavad tõesti mõtteid eemale peletada, ära ainult nunnusid armastusromaane vali, need võivad veel hullemaks tuju teha :D

    • Reply Anonymous 4. aug. 2015 at 07:19

      Jaa, ma lugesin ka väiksemana ja veel gümnaasiumis väga palju, aga siis lihtsalt…hoog rauges. Kui algklassides käisin, oli emal lausa piinlik olnud, sest käisin päevas mitu korda raamatukogus. Laenutasin midagi, lugesin kiiresti läbi ja viisin tagasi :D

      Jjjjah, see ongi see raske asi, et mind igasugused romansid ei tõmbagi, tahaks hoopis nt G. R. R. Martini seeria jälle ette võtta, aga…aga me ju vaatasime sarja koos ja analüüsisime tegelasi ja olid inside-naljad ja… Äkki peaks hoopis mõne eneseabiõpiku poole pöörduma :D

    Leave a Reply