Üheksateist minutit

24. aug. 2015

Ma kirjutan väga harva mingist loetud raamatust üksikpostituse. Tavaliselt teen mitme lugemiselamuse kohta sellise kokkuvõtva jutukese, aga seekord ma tunnen, et pean Jodi Picoulti (ja tema teose “Üheksateist minutit”) lausa eraldi välja tooma.

Nii palju, kui ma olen GoodReadsis tema juttude kohta käivaid arvamusi lugenud, siis tavaliselt varieeruvad need kahe äärmuse vahel. Sulle kas väga meeldib Jodi kirjutamisstiil…või ei meeldi see üldse. Olles nüüd kaks teost läbi lugenud, siis ma tegelikult päris seisukohta võtta ei oskagi. Raamatud lähevad kiiresti, neid lugedes ei tunne igavust… aga samas oleks nagu midagi olulist puudu.

Olen aru saanud, et autor üritabki oma juttudega luua nii-öelda “halli maailma”, kus miski pole ainult must või valge, õige või vale. “Oma õe hoidjas” suudab lugeja samastada end mõlema osapoolega..ja samas mõlemad ka hukka mõista. Ei ole ainuõiget lahendust või arusaama, sest tegu on keerulise olukorraga, kus polegi võitja-osapoolt.

“Üheksateist minutit” üritab luua samasuguse õhustiku. Teema on muidugi äärmiselt põnev ja äärmiselt traagiline- keskkoolis leiab aset koolitulistamine. Ühel poolel on koolitulistamise ohvrid, kes (enamik) olid õelad noored, kiusajad ning karmide võtetega popid lapsed. Teisel pool on koolitulistaja, kelle tegude põhjustest antakse aimu mineviku(kiusamis)seikade kaudu.

Kus aga kogu lugu põhja läheb, ongi mu jaoks see tulistaja tegude lunastamine läbi tema kannatuste. See on minu jaoks olukord, kus pole tegelikult halli ala, sest mitte miski ei vabasta tulistajat vastutusest, mitte miski ei suuda tema tegu põhjendada. Ometi püüab raamat panna lugejat selle peale mõtlema, et tulistajat kuidagi õigustada.. Mulle hullult meeldis teose algus, kus loetleti üles tavalised tegevused, mida on võimalik 19 minuti jooksul teha. Viimane lause selles nimekirjas oli a’la “19 minutiga on võimalik kätte maksta.” Ja hoolimata sellest, et terve lugemisaja üritati tulistajat näidata kannatajana, siis tegelikult just seda kogu tegevus oligi. Puhas kättemaks.

Jah, loomulikult saan ma aru, mis ta selleni viis, kuidas teised teda piinasid, alandasid ja kiusasid. Loomulikult oli mul tast kahju.. aga minu jaoks polnud see ikka piisav, et luua keskkonda, kus tema tegu oleks olnud arusaadav või mõistetav. Lisaks sellele oli tulistaja, Peter, äärmiselt ebameeldiv tegelane. Lugejas üritati kaastunnet tekitada näiteks lõiguga, kus arreteerides ta südantlõhestavalt nutma puhkeb.. ainult, et see ära nullida tema muu käitumisega, mis oli stoiline, närviajav, kohati isegi ülbe. Kui oleks selgeks tehtud, et Peter oma tegu kahetseb, et see oligi a’la närvivapustuse tulemus, et ta on kõigest poisike, kes on meeltesegadushoos, siis arvaks ma ehk teisiti. Aga algusest saadik oli aru saada, et ta ei kahetse.. pluss see tema kohtulause “Mina võitsin” vms. Pea terve raamat üritas näidata Peterit ohvrina, alustades kiusamise, oma seksuaalse orientatsiooni otsimise ja lõpetades ideaalse venna varjus olemisega, siis seda tehti nii pealiskaudselt ja suvalt, et pigem mõjus see tüütuna.

Nagu Jodil tavaks, tuleb lõpus ka väike puänt, mis peaks kogu loo peapeale keerama. Noh.. ei keera. Esiteks ei muuda see lõpptulemust põhimõtteliselt üldse.  See ei pane mind teisiti mõtlema ega kellelegi rohkem/vähem kaasa elama. Samas saan ma sellest twistist paremini aru ja kuigi ka see tegu pole õigustatav, siis sel korral saab lugeja olla rohkem mõistev. Teemaarendus selleni on palju, palju parem ja läbimõeldum, kui see, mis viis koolitulistamiseni. Ka raamatukaanel olev tutvustus on natuke eksitav, kus kirjutatakse, et üks peategelane, Josie, on kohtus võtmetunnistaja ja kõige tähtsam üldse… aga kahjuks ei mäleta midagi. Tegelikkuses ei tahetud teda enne tunnistamagi, kui mõeldi, et sellega saadakse ta ema kohtunikupingist taandada. Ja tunnistama kutsuti ta põhimõtteliselt viimases hädas…

Mis mulle väga meeldis, oli Josie sisemine heitlus selle vahel, kes ta on ja kelleks teised teda peavad. Samuti meeldis kahe ema vaheline sõprus, selle lõppemine ning hilisem taaskohtumine. Ebavajalik oli Josie ema ja detektiivi vaheline suhe, sest ma ei tea.. see tundus nii sunnitud. Nagu oleks raamatus vähe tegevust olnud, et selline tühine kõrvalliin sisse susata.

Selle teose puhul jääb mulje, et midagi taheti sügavat ja põhjapanevat kirjutada, aga tulemuseks oli veidi pealiskaudne lugu. Ma ootasin terrrrrve lugemise aja, kuna lõpuks Peteri pähe pääseb, kus saab veidigi selgitust, mis tema mõtetes toimub, miks ta just sel päeval otsustas kooli tulistama minna ning tappa ka süütud kõrvalseisjad. Mismoodi kiusamine tema mõistust “kasvatas”. Ei, see arvutiekraani-jama, mille tõi tema advokaat välja, ei ole minu jaoks piisav põhjendus, sest relvi kogus ja plaani pidas ta juba varem ning psühholoogi jutt oli ka põhimõtteliselt oletus.

Kahjuks ma aga ei saanudki teada, mida Peter arvab. Ilmselt see tegigi ta ebameeldivaks, et talle ei antud võimalust näidata end inimlikuna. Terve raamatu vältel oli ta peksukott, kellest oleks pidanud kahju olema, aga kuna seda tehti natuke liiga pealiskaudselt, kaasamata Peteri enda emotsioone (võrdluseks näiteks Josie tunded ja mõtted enda identideedi kallal juureldes), siis jäi asi lahjaks.

Lisaks tundus viimane osa liiga kiirustatud.  Näiteks oli (või oleks pidanud olema) üks kulminatsioone kohtuistung, mida kajastati niiii vähe. Ja kui siis kõik said selle väikese twisti teada, võeti järgnenud sündmused põhimõtteliselt kahe lõiguga kokku, mistõttu jäi lõpp kuidagi.. lõpetamata. Sellise teemaga teos oleks pidanud lõppema ahhetama-panevalt või šokeerivalt või vau-mida-ma-just-lugesin-efektiga, mitte niimoodi lihtsalt ära vajuma.

Igaljuhul, mis ma öelda oskan. Esimest poolt oli põnev lugeda, siis hakkas lugu end kordama ning lõpptulemus polnud minu arust terve raamatu vääriline. Lugeda soovitan seda küll, sest nagu ma ütlesin, Jodi vähemalt üritab panna mõtlema raamidest väljapoole. Kas tal see alati välja tuleb, jääb juba iga lugeja enda otsustada :)

You Might Also Like

14 kommentaari

  • Reply Grets 24. aug. 2015 at 15:23

    Aaah, nüüd ma tahan seda twisti teada. :D Aga samas plot väga ei tõmba…

    • Reply mesiliis 24. aug. 2015 at 15:35

      Haha :D No pmst oli nii, et Peter ja Josie olid lapsest saadik sõbrad, isegi kui algklassides poissi kiusati. Siis muutus Josie popiks ja hakkas megapopulaarse kutiga käima ja hülgas Peteri.

      Josie kutt, Matt, sai ka tulistamises surma, aga teda tulistati ainsana kaks korda. Ja terve raamat olid nagu minevikuvaated, et pealtnäha olid Matt ja Josie ideaalne paar, kuigi tegelikult oli Matt nii füüsiliselt kui vaimselt vägivaldne, sundis tüdrukut tegema asju, mida too ei tahtnud ja ühesõnaga väga halb suhe oli. Twist oli see, et Josiel oli mälukaotus ja alles lõpus tuli meelde, et kui Peter oli Josie ja Matti nurka ajanud, kukkus tal seljakott relvadega maha. Ühe relva sai Josie enda kätte ja selle asemel, et Peterit tulistada, tulistas ta Matti. Ja Peter tulistas teda teist korda. Jaa…kõik :D

    • Reply Grets 24. aug. 2015 at 15:40

      Aitäääh. :) Kogu tulistamisteema on küll väga keeruline, aga seda on noortekirjanduses juba nii palju teemaks võetud, et raske seda mõne teise nurga alt näidata. Sellist koolitulistajat ei ole vist üheski raamatus siiski olnud, kes ise terroriseeriks pidevalt teisi.

    • Reply mesiliis 24. aug. 2015 at 15:45

      Ma kusjuures polegi rohkem lugenud midagi, mis koolitulistamisest kirjutaks.. Isenesest on teema keeruline jaa. Ma saan täiesti aru, et tegelikult selles olukorras polegi kõik ainult hea või halb, aga samas on minu arust tulistaja alati ikkagi süüdi. Vahet pole, mis selle teoni viis, need võivad olla pehmedavad asjaolud, aga süütu ei ole ükski tulistaja..

      Aga jah, sellest vaatenurka veel pole olnud, et terroriseerija oleks ka koolitulistaja..

    • Reply Grets 24. aug. 2015 at 16:40

      Ei, kohe kindlasti ei ole ükski eluvõtmine siis põhjendatud. Olgu, siis ehk ikka on, kui sellega hoitakse see ära, et see tapetu oleks ise kellegi elu kallale läinud. Aga norimise puhul kohe kindlasti mitte. Ise ka sellega põhikoolis "tegelenud" ja noh, tuli lihtsalt pidevalt vastu panna ja nende jaks saab ka otsa. Seda eriti siis, kui näidata, et mõni mõttetu tiinekas kellegi vaimu ei murra. :) Oeh, peaks ka lugema hakkama, aga töö kõrvalt ei ole väga viitsimist ja kohe jälle ülikooli. Nagu sain aru, siis Sinul algab ka kool? Edukat ja asjalikku kooliteed! :)

    • Reply mesiliis 24. aug. 2015 at 16:49

      No just, täiesti nõus sinuga :)

      Mul õnneks tööl on päris palju vaba aega, mida saangi raamatute lugemisega (või siis sarjade vaatamisega :D) sisustada. Kui nüüd kool algab, siis ei kujuta küll ette, palju aega üle jääb..

      Hehe, aitäh ja sulle ka edukat kooliaastat! :)

  • Reply Lizzy 24. aug. 2015 at 15:23

    Ühesõnaga nagu Klassi raamatuversioon? Seda raamatut ei oska kommenteerida, aga klassi puhul ma sain küll kasparist ja joosepist 100 korda rohkem aru kui kiusajatest, kes tehti äärmiselt vastikuks. Äkki Jodi failis selles mõttes`? Või äkki polnudki point koolitulistajat ohvrina näidata?

    • Reply mesiliis 24. aug. 2015 at 15:31

      No klass on parem, sest Klassis suutsin ma ka panna end Kaspari ja Joosepi olukorda. Ok, ma endiselt ka nende puhul arvan, et see pole üldse lahendus, et nende tegu oli vale, aga nt Kaspar oli lihtsalt.. valel ajal vales kohas, kes pm ühe hetke vaimus tegi tulistamisotsuse, samal ajal kui joosepil ilmselt oli see juba pikemalt peas keerelnud.

      No Jodi mõte oli iseenesest näidata, et sellise teo puhul pole asi must ega valge. Pole üht kindlat ohvrit ja üht kindlat süüdimõistetut. Aga ta teostus oli päris halb, sest lõppkokkuvõttes üritas ta liiiga palju Peterit ohvrina kujutada ja tema tegu õigustada. No vähemalt mulle tundus nii :D

    • Reply Lizzy 24. aug. 2015 at 19:47

      Jah, loomulikult et vale. Moraalse pasandusega ei pea vastama suurema moraalse parandusega. Nt kui ma praegu läheks ja tapaks värdja ära, siis oi, mis jamad ma kõik kaela saaks, aga samas ma pole praegusel hetkel üldse kindel, et see RAHULOLU tehtust ei kaaluks seda ühiskonna etteheidet üles. Nii et jah. Ma ei tea, klassi esmakordselt vaadates ma olin täiega rahul, et nad selle tulistamise ette võtsid :D. Aga kogu see film oligi nii üles ehitatud, et selleks hetkeks publik ei kritiseeri enam.

    • Reply mesiliis 25. aug. 2015 at 08:06

      No klassi puhul oli nt see, et see tegu, mis tulistamiseni viis, oli jube. Kogu see sunnitus suhuvõtt jms. Raamatus oli okei kiusamine nagu ikka, ja siis see, mis ta nö üle piiri ajas, oli armastusluuletuse saatmine teistele ja sööklas pükste maha tõmbamine.. et noh.. jah.. Igal juhul ma juba klassi vaadates mõtlesin, et ühelt poolt on arusaadav, MIKS nad nii tegid ja on pehmedavaid asjaolusid, aga samas on see ikka väga mööda mõtlemine, et mind kiusati ja alandati ja mõnitati ja ma nüüd lähen lasen nad maha.. ja möödaminnes need ka, kes midagi ei teinud. :D

    • Reply Lizzy 25. aug. 2015 at 20:14

      Nojaa, aga klassi puhul see olukord oligi nagu nii masendavaks maalitud, et paistis nagu muud lahendust poleks. Okei, üks asi, mida nad oleks võinud teha, on kohe päevapealt teise kooli minna. Ja ma ei saa aru nt miks Joosep nägi ainuvõimalusena oodata, kuni kool läbi ja siis minna, kui on olukord nii hull. See oli ju tallinn, mitte mingi kolgas, kus ainult üks kool. Nii et see aspekt jäi nagu vaatamata, aga ilmselt selleks hetkeks, kus see rannastseen oli olnud, neid lihtsalt muud variandid ei huvitanud. Ma ei tea küll KUIDAS nad oleks saanud pärast seda kooli tagasi minema ilma püssideta.

    • Reply mesiliis 25. aug. 2015 at 20:21

      Neil olekski olnud muid lahendusi ka, aga relvadega minek.. no see polnud minu arust lahendus, vaid konkreetne kättemaks. Et noh, ma muidugi saan aru, miks nad nii tegi, aga samas ei saa ma neid kuidagi selle teoga vabandada, et oo neid ju kiusati. Loomulikult on see ülihaige teema ja neist on kahju, samas kui kiusajatele ei tunne keegi kaasa, aga mu jaoks on see relvade haaramine kuidagi liiga äärmuslik..

      Et jah, ma ka ei kujuta ette, kuidas nad kooli tagasi oleks läinud, aga ma ilmselt olekski eeldanud, et normaalne inimene vahetab selle peale kooli eg lähegi tagasi.

  • Reply Anonymous 26. aug. 2015 at 12:59

    nõustun Lizzyga eelnevate kommentaaridega.
    Olen ise olnud koolis kiusatav ja kujutan täiesti ette kui kohutav see olla võib ja et sellele polegi loogilisi või inimlikke õigustusi kui keegi läheb ja laseb.. Muidugi ei kiida seda heaks ega pea õigeks, aga see on tegelikult mõistetav, eriti õrnas eas, kui ühed inimesed on võtnud teiselt ära tema põhiõigused, alavääristanud ja võtnud ära tema inimliku rolli, siis arvan, et pooleldi vajutavad nad ise päästikule. Eriti hullud on need noored, kes on nö kõrvalt vaatajad, kes noh, päriselt ise ei kiusa aga naeravad ikka kaasa JA tegelikult lasevad kiusajal kiusata. Olen näinud ja ka enda pealt kogenud, et ränga kiusamise haavad tõenäoliselt käivad suuremal või vähemal kujul kaasa inimesega terve ta elu. Samal ajal kui kiusaja ehk saab suureks ja ei peagi seda eriliseks asjaks. Aga see on. Me ei tea, kuidas käitumine olukordades, mis on maksimaalselt hullud (ja teismeeas ränga kiusamise ohver olla on indiviidi jaoks ikka maksmaalselt hull – tol hetkel ei oska ju loota, et varsti läheb paremaks või aeg läheb ja läheb üle, saad suureks) ja viivad äärmusteni, mida ettegi ei oskaks enne kujutada. Seda just nt Klassi mõttes, kuigi nt süütüte inimeste maha laskmine on muidugi õigustamatu. (kes asjasse ei puutunud)

  • Reply Jodi Picoult “Üheksateist minutit” – Lizzy blogi 19. jaan. 2016 at 22:09

    […] algab Jodi Picoulti romaan “Üheksateist minutit”. Kõigepealt aitäh Mesiliisile selle raamatu tutvustuse eest, mis tekitas minul ka isu seda lugeda. Kuigi ma lükkasin reaalse lugemise umbes pool aastat […]

  • Leave a Reply