Kui tavaliselt on nädalavahetus mõnusaks lõõgastumisajaks, siis mul libisesid need kaks päeva nii kiirelt käte vahelt, et hea meel oli täna tööle tulla- saab natukenegi puhata ning sooja pleedi all keras oma seriaale vaadata. Just tõi üks härra Geishat kohvi kõrvale… jep, that’s how awesome my job is :D
Ma mäletan veel aegu, mil reede õhtu kujundas terve peonädalavahetuse. Oli vaja ju klubides möllata ja linna peal laiamas käia. Et siis järgmisel hommikul natuke pead parandada ja uuesti eelmise õhtu trajektoor läbida. Nüüd on üheks ideaalseks reedeks see, kui saab mõne hea sõbraga veiniklaasi taga jutustada. Sel korral kutsusid Janika ning Andrus meid külla ja veetsime paar mõnusat tundi nende avaras ja kõrgete lagedega kodus. Idüll missugune!
Laupäev kujunes kuidagi väga töiseks, sest võtsin ette Kadi ja tema perekonna, et neist mõned ilusad sügisesed pildid teha. Minu poolt sügav respekt neile fotograafidele, kes suudavad lastega töötada nii, et neist lõpuks ilusad kaadrid kätte saavad. Ega midagi väga hullu olnudki, lihtsalt kaheaastase Kaidu meelest oli palju parem üksinda poseerida ning vanemate eest ära joosta :D
Sügisene Kassitoome on lihtsalt vapustavalt ilus. Kuna me läksime pildistama üsna vara hommikul, oli veel udugi väljas ning koos kuldsete lehtedega mõjus kogu org väga müstiliselt.
Et te nüüd ei arvaks, nagu ma päevakangelastest pilti ei saanudki ning ainult puid jäädvustasin (ja ennast..), siis ütlen kohe ära, et üks suur pildipostitus on alles tulekul, kuhu valin oma lemmikud välja :)
Kui olin oma “palka kulutamas” ehk Ristiisas söömas (jah, mind saab söögiga ära osta…), siis võttis ühendust Karin, kes leidis, et võiks ju ka pildistama minna. Kuna mul oli hoog juba sees, siis pikka juttu polnudki. Seekordseks taustaks valisime Raadi mõisapargi. Jällegi tundub, nagu oleks hoopis mina kaamera ees olnud, aga ausalt, Karini 150 pilti vs minu 3 pilti räägib teist juttu :D
Ma ikka vahel jõuan ära unustada, kui ilusad kohti armsas väikeses Tartus on. Pidevalt mõtlen, kui lahe oleks elada X riigis, sest niiii palju on lahedaid paiku, kus pilte teha… ja siis satun jälle Kassitoomele või mõisaparki ja pean tunnistama, et ei ole see olukord sugugi nii hull.
Pärast öist vahetust võtsin koos vanematega suuna aga Jõhvi. Mu väikevend teenib seal nimelt septembrist saadik aega ning nüüd oli meil vaja viia talle sokke ja šokolaadi. Ja noh, teda tahtsime ka näha.
Kui muidu on palju arutelusid, kas sõjavägi teeb poisist mehe või mitte, siis tema puhul seda nii märgata polegi. Ilmselt on asi selles, et suurema osa koolivaheaegadest veetis ta Noorkotkastega metsas mütates ja rivisammu tehes… niiet kutt on praegu nagu kala vees :D Rüht on sirgemaks läinud ja samm kiiremaks, aga muus osas on kõik sama. Vähemalt on näha, et ta väga naudib oma ajateenimist. Olin valmis empsule lausa kümneka maksma, et ta mingit tsirkust teeks, näiteks nutta löristaks kõvasti ja kepseldes Siimu kallistama jookseks… aga keegi ei tahtnud mu raha :((
Et ikka pikk sõit asja ette läheks, käisime vanematega veel Kuremäe kloostris, mis uduloori tõttu oli mõnusalt sünge. Ronisin isaga Iisaku vaatetorni, aga väga kaugele ei jõudnud, sest see oli ikka väga pehkinud. Ja mitte ainult astmed, vaid lausa kandepalgid. Ei hakanud seekord eludega riskima..
Ja pole vist inimest, kes poleks märganud pühapäevast paksu udu.. No vau! Õnneks isa väga ei pahandanudki, kui ma vahepeal tagaistmelt “Peatuuu!”karjusin, et saaks paar pilti teha.. Üsna jube oli tegelikult sõita, sest vaevu oli näha eessõitja tulesid, mis siis veel vastutulevatest autodest rääkida. Tahtsin küll saada natuke asjalikemaid pilte, aga paraku olid kõik head kohad täpselt kurvi juures ja nooo… ei tahtnud väga allajäämisega riskida.
Ma ei mäletagi, millal viimati nii empsu-issiga roadtripil käisin.. Õige vastus on vist “mitte kunagi” :D Ja hoolimata magamata ööst ja väsimusest oli see Jõhvi-reis ülimahe! Kõige parem oli muidugi see, et sain kõvasti (ja valesti) vanu häid Eesti lugusid kaasa laulda, ilma et mind vahepeal auto pealt maha tõstetud oleks! Vot see, mu sõbrad, on juba õnn :D
