“When it’s three o’clock in New York, it’s still 1938 in London. ”

Tere ilusat esmaspäeva! Kuna akna taga sabistab veidi vihma, siis leidsin, et on õige aeg meenutustes uuesti päikesepaistelist Londonit külastada.

Kuna pea kõik muuseumid seal on tasuta, siis haarasime kohe võimalusest kinni ja läksime Briti Muuseumisse ahhetama. No ausalt, võimsalt suur maja, mis peitis endas nii palju põnevaid väljapanekuid. Ma poleks näiteks elus uskunud, et ma näen ära Lihavõttesaarelt pärit kuulsa kivinäo. Või Egiptusest pärit vaaraode kivikirste. Või sfinkse. Või sadu kuldehteid-nõusid-nipsasjakesi.

Käisime Kadiga ühest ruumist teise ja olime kõigest nii haaratud, et ei suutnud rääkidagi. Noh, peale “Omg, VAAATA!” . Kes plaanivad Londonisse minna, siis võtke endale see aeg ning käige kindlasti Briti Muuseumis ära. Isegi paarist tunnist piisab, et wow-elamus saada! Lisaks uhketele eksponaatidele oli ka muuseumihoone ise võimas. Kivisambad, erinevad nikerdused ja tahutud loomakujud… Pluss fuajee (või noh, keskpaik) oma kõrge lae, klaaskatuse ja laiade valgete treppidega.

Ma poleks kunagi arvanud, et üks muuseum võib nii põnev olla! Kuigi me päris kõike läbi käia ei jõudnud, siis lisaks Cleopatra isiklikule kammile nägime ära muumiad. PÄRIS MUUMIAD!! Oli natuke jube ja väga põnev. Palju oli eksponaate ka luu(kere)dest, mis olid asetatud täpselt nii, nagu need leitud/välja kaevatud olid. Mis mulle väga meeldis, oli see, et kõrval tahvlil oli ka jutt juures. Et kui vanad need luud on, kellele kuulusid, kuidas tol ajal elati ja millesse ilmselt luude omanik suri. Väga põnev!

Isegi suveniiripoed olid täis sellist kraami, mida oleks tahtnud kottide viisi koju tassida. Aga noh, hinnad olid ka vastavad. Tegime ostlemise asemel hoopis ühe väikese lõuna-eelse näksimise fuajee-saalis, uudistasime inimesi ja nautisime hoone majesteetlikkust.

Muuseas, igas saalis võis mõne skulptuuri ees näha joonistusploki ja harilike/pastellide/söetükkidega kunstnikke, kes hoogsalt visandasid. Istusid väikestel taburettidel ega lasknud end ümbritsevast segada. Sellisel hetkel tekkis küll korraks kahetsus, et ise joonistada ei oska.

Lahkusime muuseumist kõrgendatud meeleoluga ning jalutasime kesklinna suunas edasi. Ja ma ei tea, mis sel ajal toimus, aga rahvast oli igal pool niiiiiii metsikult, nagu kontserdil oleks olnud. Ma ei mäleta, et viimasel kahel korral see rahvamass selline oleks olnud.

Kuigi alguses võtsin plaanidesse külastada võimalikult palju erinevaid söögikohti ja nautida inglaslikke eineid, siis tegelikkuses ei viitsinud me eriti söömisele aega raisata. Võtsime lõunaks kiirelt midagi näksimiseks ja liikusime edasi. Näiteks Tescodes on selline põnev asi, nagu Meal Deal, mis maksab kolm naela ja selle sees on võileib/wrap/salat + jook + snäkk. Võileivad on nagu need Statoili kolmnurgad, aga salatid on esiteks hiiglasuured ja teiseks on valikus nii külmi pastasalateid kui ka tavalisemaid caesari-tüüpi salateid. Snäkiks on näiteks beebiporgandid või pakk viinamarju või õunaviilud. No minu arust superhea võimalus kiireks ja soodsaks lõunapalaks.

Pärast lõunatamist trügisime aga Trafalgari väljaku suunas edasi ja eksisime pidevalt ära. Ma ei tea, kuidas, sest suund oli selge, teadsime, kuhu minna.. aga lõpuks leidsime end ikka mingilt kõrvaltänavalt ja avastasime, et olime väljakust ringiga mööda läinud :D

Igaljuhul üritasime rahvamassi melu nautida niipalju kui võimalik, tegime kohustuslikke turistikaid ning uudistasime mitmeid tänavakunstnikke. Üks mees oli National Gallery ette joonistanud kriidiga megapalju lippe ning siis inimesed käisid ja annetasid. Ilmselt pandi raha just neile lippudele, kust riigist ise pärit oldi. Meie Kadiga igaljuhul toetasime Eesti sinimustvalget trikoloori :D

Nagu paarilt ülal olevalt pildilt näha, siis KUMA oli nii lahke ning lennutas koos meiega Londonisse ühe oma värvilistest liblikprossidest. Meil sai päris palju nalja, et seda pildile jäädvustada. Pooltel kordadel vaatasid inimesed ümberringi nats imelikult, et midaaaa nad vehivad seal kätega :D Algselt oli mul plaan iga traditsioonilise vaatamisväärsuse juures teha liblikaga pilt, et viimane oleks iga kord samas kohas. Üsna alguses sai mulle selgeks, et see plaan nii nüüd küll ei õnnestu, sest paljudesse kohtadesse oli raske löögile pääseda.

Pärast tervet päeva ringi uudistamist, “kiiret” shopingut Primarkis ja traditsioonilist suveniiride kokkukuhjamist (5 võtmehoidjat, whaat), võtsime suuna jälle kodu poole. Kui muidu olid metrood ja perroonideni viivad tunnelid üksluiselt valged-hallid-määrdunud, siis ühest leidsime hiiiiglasliku seinamaali, mis kattis mõlemat külge ja joonistus oli vist terve tunneli pikkune.

Sel õhtul mõtlesime uurida ka naabruskonda, mis jääb teise suunda. Kui muidu jalutasime pigem kohaliku keskuse kandis, siis seekord keerasime otsa ümber…ja avastasime hoopis uue maailma! Me mõtlesime, et seal on rohkem väiksemad tänavad ja selline vaiksem ümbruskond, aga lisaks muule koperdasime uhke kaubamaja otsa, kus oli ka Primark. Kauplus asus meie kodust 500 m kaugusel ja meil oli vaja sõita kesklinna või teisele poole Londonit šhoppama :D

Järgmist päeva alustasime maailma parima lattéga. Põhimõtteliselt maja taga asus väike kohvik ning kuigi väike tops maksis päris palju (umbes sama palju, kui Starbucksi suur kohv), siis see oli nii maitsev, et oli igat penni väärt!

Võtsime ette jälle paar turistikat ja see oli küll üks suur viga. Ma ei väsi kordamast, et eelmised kaks korda olime Londonis enam-vähem samal ajal ning kõik oli okei. Inimesi parajalt, sai liikuda, rahulikult pilte teha ja igale poole pääses lähedale. Seekord oli tunne, et veerand Aasia elanikkonda oli korraga reisima sattunud. Buckinghami paleest kõndisime seetõttu lihtsalt mööda, vaatasime kaugelt, et oo, uhke. Big Beni juurde jõudes ei saanud õieti peatudagi, sest rahvavool surus edasi kõndima.

Läksime üle Thamesi, mis noh.. oli natuke laiem kui Emajõgi ning tegime kahe silla vahelisel alal ringi peale. Ma tean, et tundub, nagu ma viriseks üleliia palju suure hulga inimeste üle, aga me Kadiga ehmatasime ikka korralikult ära. See pidev trügimine ja tõuklemine ja üksteise mitte-ära-kaotamine võttis võhmale küll. Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed seal elada saavad. Mul vahel tundub, et Tartugi on ülerahvastatud :D:D

Kuna meie lend läks pühapäeva varahommikul, leidsime, et on mõttetu võtta lisaööks tuba, kui nagunii poole öö pealt ära peab minema. Tegime hoopis hilise check-outi, käisime Stratfordis ja Westfieldi kaubamajas, mis oli aastaga päris palju muutunud ning sõitsime õhtuks ära lennujaama. Ideaalse plaani järgi oleks me veetnud lennujaamas vähem aega, aga kuna me kohvritega ringi reisida ei viitsinud, siis juhtus nii, et olime õhtul kuus juba Stanstedis. Mis jättis meile pikad 12 tundi niisama passimist :D

Plaanisime teha iga tund ühe selfi, et näha, kas tundide möödudes muutuvad näod tõsiseks ka…aga pidasime ainult neli pilti vastu, enne kui uni maha murdis (Kadi esimesena) :D

Võtsime kohad sisse ühe seltskonna kõrval, kes läksid Ibizale pidutsema ja olime natuke kadedad. Külmetasime hästi palju ja saime isegi magada, kui lõõõõpuks oli aeg lennukile minna. Sel korral istusid meie lähedal kaks väikest last, kes üksteise võidu kisasid ja virisesid ja oooeh. Ei olnud just kõige meeldivam lend. Kui lisada sellele 12h niisama passimist + sõit Tartusse, siis oli ikka ülihea meel lõpuks koju jõuda :D

Kokkuvõttes.. oli üks meeldiv reis. Saime Kadiga kustutada oma Londoni-igatsuse, avastada põnevaid kohti ja tänavaid, näha seda õiget suurlinna (m)elu ja -mis seal salata- šhopata tundide viisi. Selline mõnus getaway puhkus. Kahju on praegu ainult sellest, et pilte nii vähe sai tehtud (räägib inimene, kelle ühes postituses on üle 40 pildi :D). Aga sel ajal, kui ise kõike avastasime, polnud kaamera väljavõtmine meeleski. Ja noh, lõpuks ongi ju tähtsam elamus ise, mitte see, mitu pilti selle tõestamiseks on :)

Igal juhul on reisipisik endiselt sees ning nüüd tahaks minna juba muid maid külastama. Aga et enam koduigatsust ei tekiks, siis järgmine kord võtame mehed ka kaasa…võib-olla. :D

---

Pealkirjas oleva tsitaadi autor on Bette Midler