nutiseadme sõltuvus

6. nov. 2015

Olen neljapäevast saadik pidanud hakkama saama ilma oma ustava Huaweita ning kasutanud väga vana telefoni, milleks on Nokia 6233. Sellel pole mu suureks meelehärmiks isegi ussimängu mitte ja telefoniga ei annagi suurt midagi muud teha, kui helistada ning sõnumeid saata. Ja see omakorda näitas mulle, kui sõltuvuses tegelikult ma oma nutitelefonist olen.

IMG_0858
Okei, ma ei kasutaks sõna “sõltuvus”, sest ma ei ole pidevalt ninapidi telefonis, ei satu paanikasse, kui unustan telefoni koju ega ole närviline, kui ma ei saa kogu aeg seda näppida. Ühesõnaga, mul pole seda vajadust, et ma pean telefonis kindlasti olema. Küll on aga selle kasutamisest kujunenud puhas harjumus.

On väga tüüpiline, et tööl olles, olen arvutis ja uudistan netis ja facebookis ringi…ja siis võtan lahti telefoni ning teen täpselt sama ringi veelkord läbi. Pole mitte midagi uut vaadata, aga ma ikka olen telefonis ja scrollin pöidlaga erkaani. Tuimalt. Teades, et mul pole midagi uut lugeda, aga ikka ketran ja ketran. Automaatselt.

Sama juhtub ka siis, kui olen näiteks kodus, vaatan telekat ja parasjagu on igavam koht. Lihtsalt harjumusest telefon kätte ja scrollima. Nüüd, kui olen kõigest kaks päeva kasutanud seda Nokiat, oli alguses väga võõrastav olla. Vaatasin facebooki  uudisvoo üle, haarasin jälle telefoni kätte… ja pettusin, et kurat, ma ei saaaaa ju praegu sellega netti.

Kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis see oli päris kohutav- ma pettusin selle pärast, et ma ei saanud telefoniga teha seda, mida ma olin kaks sekundit varem juba arvutiga teinud. Ju-be!

Loomulikult on nutitelefonil ka palju kasulikke omadusi. Kui on kiiresti mingit konkreetset infot vaja, saab selle minutitega. Google maps tuleb alati appi, kui ollakse eksinud, tähtsaid meile saab iga kell lugeda, vastata inimestele ilma, et peaks arvutit käima panema, bussi oodates peletab see igavust… Aga kui palju kasutatakse seda selleks, et lihtsalt tuimalt netilehti scrollida? Mul on pöidlal juba lihasmälu selle kerimisliigutuse jaoks tekkinud ja vahepeal ongi, et võtan telefoni millekski asjalikuks kätte ja lõpuks avastan, et pöial liigutab lehti automaatselt edasi ja ma tuimalt vaatan neid mööda kihutamas.

Vana Nokia kasutamine on olnud parajaks õppetunniks. Mul ei ole vaja pidevalt telefoni näppida, mul pole vaja võtta kuus korda tunnis lahti Instagrami, mul pole vaja veeta nii palju aega pöialt treenides ja sisutühjalt ekraani jõllitades. Ma lihtsalt loodan, et pühapäeval, kui oma nutika jälle tagasi saan, siis suudan vähemalt hoida end tagasi mõttetult internetis käimast…eriti, kui arvuti nina all lahti on :D

DSC_0708

You Might Also Like

8 kommentaari

  • Reply Eliise 6. nov. 2015 at 14:59

    Just eile vihastasin enda peale, et mida ma JÄLLE sealt telefonist tahan, kui ma tean väga hästi, et midagi uut seal ei ole. Läksin kohe nii närvi, et kustutasin mõttetuid äppe ära, panin arvuti kinni ja hakkasin moosi tegema (olles hommikul kurtnud, et seda vist pole küll aega täna teha). Sain nii moosi kui õhtusöögi valmis ja veel pesu ka pestud, huvitav huvitav, kust kõik see aeg tuli… :D Kohutav ajaraisk on tegelikult niisama moblas (ja ka arvutis) passimine..

    P.S. Su postitused ilmuvad nüüd jälle hästi Bloggeris, pidin lihtsalt uue aadressi sisse panema :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. nov. 2015 at 15:19

      No täpselt! Nutitelefonid ja arvutid võtavad ikka tohutu aja ära, kuigi seal pole midagi teha. Ma tavaliselt hommikuti kohvi kõrvale loen netist uudiseid ja vaatan facebooki ja… järsku avastan, et tund-kaks on mööda läinud. Mitte midagi uut pole teada saanud, aga lihtsalt olen oma aja maha passinud, kui samal ajal oleks saanud midagi kasulikku teha. Jube, tegelikult.

      Jeee, siis on super! :)

  • Reply Huawei 6. nov. 2015 at 15:48

    Kui ma kuulen (või loen) Huaweist, siis hakkab halb :D Mu sõbranna ostis endale eelmise aasta detsembris Huawei. Oli kui ilus ja tore kõik oli… kuni esimese garantiini. Hetkel on telefon jälle kuskil garantiiringil (5-6 kord aasta jooksul) ja järgmine samm on tarbijakaitse.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. nov. 2015 at 15:54

      Mina olen oma huaweiga küll väga rahul :) See on üle aasta mu kasutuses olnud (ostes oli ka veidi vanem mudel, mitte kõige uuem), ning kordagi pole mingeid probleeme olnud. Töötab sama ideaalselt, kui ostes :)

  • Reply Ene 6. nov. 2015 at 23:45

    Nutineedus on tõesti hull needus. Mina olen nutimaailmas suhteliselt uus, selline netti ja rakenduste kasutamist võimaldav telefon sai nüüd alles septembris ostetud. Aga olen ise ka täheldanud, et kasvõi ülikoolis loengus ikka natuke nõuab tahtejõude, et telefon hääletuks ja ära panna. Nii hea on ju “korraks” uudiseid vaadata, pooleli jäänud e-raamatut (ma loen oma elu teist e-raamatut, hämmastav!) lugeda, sõpradega tšättida jne jne…

    PS: Nuputelefonil üks suur boonus veel – talvel pole telefoni kasutades vaja valida kas a) otsast külmunud näpud b) koledad “nuti”kindad

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 9. nov. 2015 at 12:43

      Olen täiesti nõus! Sellessuhtes, et ülimugav on tõesti kiireid kirju saata, töögraafikut uurida, leida nt poodide asukohti… aga väga keeruline on end sundida telefoni käest panema, et mitte mõttetult edasi-tagasi scrollida :D

      Haha, see on tõesti hea tähelepanek :D Mu telefonil on küll mingi eraldi funktsioon seadetes, et saab aktiveerida “kinda-režiimi”, ma ei tea, kas see käibki nutikinnaste kohta või tavaliste kohta ka.

  • Reply Liisa 9. nov. 2015 at 12:35

    nutisõltuvus on tõesti täiesti kohutav, just see pidev vajadus koguaeg kerida nuppu ja otsida mingisugust tegelikult mõttetut uut infokildu.
    huaweist- ma olen kasutanud vist pea kõiki erinevaid telefone, mis olemas on blackberryst samsungini ja ma pole ühegi telefoniga nii rahul olnud kui huaweiga. kõik telefonid on mingil hetkel (umbes kuu aja möödudes) tundunud täiesti mõttetud. kuid oma viimase huawei, mida kasutasin aasta väga rahulolevalt, vahetasin välja uue huawei vastu ainult seetõttu, et peika soovis seda endale.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 9. nov. 2015 at 12:46

      Just! Näiteks eelmine kord bussiga Tallinnast Tartusse sõites ketrasin lihtsalt uudiseid edasi-tagasi. Kõik olid loetud, aga ikkkagi ei saanud käsi telefonist eemale hoida. Ja siis äkki mõistsin, et selle ajaga oleks ma saanud poolelioleva raamatu ära lõpetada, mitte lugeda korduvalt samu “uudiseid”. Jube tegelikult.

      Jaa, mulle ka Huawei väga meeldib. Pole mitte midagi ette heita. Üks kord vahetasin elukaaslasega telefonid paariks päevaks ära (tal oli siis sony xperia V) ja ma ei harjunudki ära tollega. Nii ebamugav oli kasutada kuidagi :D

    Leave a Reply