lugemisnurk: müürilill ja tuhameerika

2. dets. 2015

Olen nüüd viimasel ajal lugemisega jälle järjele saanud. Kel pole raamatute jaoks aega, siis minge kooli- kui kodutööd kuhjuvad, siis tuleb maailma kõige suurem tuhin hoopis mõni asjassepuutumatu raamat kätte võtta ja end lugema unustada! :D

IMG_4557
Hiljuti sain läbi “Müürililleks olemise iseärasused” (Stephen Chbosky). Olen seda filmi ka näinud ning edaspidi üritan sellist viga vältida, et enne film-siis-raamat. Seda lihtsal põhjusel- mulle meeldib ise ette kujutada, millised on tegelased, nende hääletoon, kõnemaneer… kui olen aga juba filmi näinud, siis paratamatult “kujutan” ma ette just näitlejaid. Mu arust näiteks Emma Watson ei sobinud üldse sellesse rolli ja nii kehv oli lugeda, kui tema nägu pidevalt ette hüppas.

Sisu on üsna lihtne- on selline kohmetu ja natuke teistsugune noor kutt, kel pole eriti sõpru (ja üldse seltsielu). Ta hakkab läbi käima endast vanemate noortega ning seiklused võivad alata! See on üks väike pilguheit teismelise maailma, kus näeb suureks saamise ängistust, üksindust, südamevalu ja muid muresid. Lisame siia sekka kahtlased minevikusündmused, natuke düsfunktsionaalse perekonna ja peaks kokkuvõttes saama ühe hea teose, või mis?

Minu jaoks polnud see aga üldse nauditav lugemiselamus. Olgu, raamatus tuli noormehe “teistsugune olek” paremini välja, sõpruse tekkimine ja selle sügavus olid hästi välja kirjutatud ning tegelikult sisu kui sellist ju oli.. Ma täpselt ei oska öelda, mis, aga miski jäi mind nii häirima. Võib-olla see, et raamat algas jutuga, kuidas ta parim sõber oli enesetapu teinud ja see on tema jaoks raske. Ma eeldasingi, et sellest räägitakse rohkem, antakse edasi nö mahajääja tundeid.. aga oh ei. Sõbra enesetappu mainiti kõige kuivemal ja mitte-emotsionaalsemal viisil täpselt kaks korda.

Mulle meeldis, kuidas sisse oli toodud geiteema, et populaarne kutt oli omasooihar, varjas seda kõigi eest, aga täispeaga “julges” end vabaks lasta. Et siis kaine peaga teeselda, nagu ei mäletaks ta midagi. Kuigi see teema ise oli äärmiselt põnev, mõjus see siiski natuke ülepingutatuna.

Lugemisväärseks tegi minu jaoks aga just perekonnaliin. Kuigi ka seal tundus, et on kogu draamaga natuke liiale mindud, mõjus see siiski usutavalt ja… tõeliselt. Ma ei tea, kui palju te nüüd aru saate (ei taha spoilerdada), aga see minevikust pärit jube sündmus tädiga.. see oli raamatus kordades paremini välja toodud. Kuigi ka seal polnud põhimõtteliselt otse öeldud, mis värk oli ning kui tähele ei pannud, siis võis sellest lihtsalt üle libiseda, oli see väga mõjuv! Selline vihjamisi öeldud ja ridade vahele ära peidetud süžeepööre, mis pani lugeja kaasa mõtlema, et kas ma ikka sain õigesti aru, mida just lugesin?

Ühesõnaga, kogu selle haibi tõttu ootasin midagi enamat. Võib-olla oli asi selles, et olin filmi näinud ja see tõmbas lugemuselamuse alla, aga mingit jälge see teos mulle ei jätnud. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga ma hindan raamatute headust just selle järgi, kui sügava mulje see pärast lugemist jätnud on. Et kas ma mõtlen loole ka siis, kui raamat läbi on ja elan endiselt tegelastele kaasa, või on mul suva. Praegu kaldun rohkem viimase variandi poole. Ma ei ütle, et see oleks halb teos, öökapi-raamatuks sobib see küll ja ilmselt teismelistele läheb rohkem peale, mulle isiklikult jäi see natuke lahjaks :)

Teise raamatuna toon välja “Ashfalli” (Mike Mullin), mis (sa kuradi-kurat) on taaskord esimene osa ja ma pean uudishimu rahuldamiseks ka järgmised läbi lugema. Kuigi tegu on üsna mahuka teosega, siis see on kirjutatud niivõrd kaasahaaravalt ja lihtsalt, et paari tunniga olin loo endasse neelanud.

See on katastroofipõnevik, mis jutustab ühest 16-aastasest noormehest, kes jääb üksinda nädalavahetuseks koju, kui vanemad koos väikese õega sugulastele külla sõidavad. Täiesti tühja koha pealt kukub ta majale peale miski suur asi, mis hävitab pool majast ning takkaotsa tekitab tulekahju. Poiss pääseb eluga ja hoolitsevad naabrid võtavad ta oma tiiva alla, kui järsku saabub põhimõtteline maailmalõpp.

Nimelt otsustas Yellowstone’i supervulkaan aktiivseks muutuda ja purskama hakata, tuues endaga kaasa maavärina, kõrvulukustava mürina ning tonnide viisi tuhka! See, kuidas autor on kirjeldanud pärast purskamist tekkivat olukorda, on niii hirmutavalt reaalne. Kuidas kõik on kottpime, sest taevast langev tuhk varjutab valguse (ja moodustab igale poole meetrite paksuse kihi), kuidas nad peavad kõrvaklappe kandma, sest müra on liiga tugev… ja neil pole muud teha, kui ainult oodata, et see läbi saaks.

Veidi aja pärast otsustab Alex (see teismeline kutt) võtta ette ohtliku retke läbi apokalüptilise Ameerika, et jõuda oma vanemateni. Tee peal kohtab ta inimesi, kes oma lahkuses kutsuvad ta oma koju, söödavad-joodavad teda..aga on ka neid, kes tahavad ainult halba. Just see mulle teose juures meeldiski. Ma olen lugenud päris palju igasuguseid maailmalõpu-raamatuid, mis keskenduvad ellujäämisele, aga väga vähestes neist on pööratud tähelepanu ka sellele, milliseks muutuvad inimesed, kui nad sellisesse olukorda panna. Sõbralik naabrimees võib osutuda külmavereliseks mõrtsukaks, lahke naine kannibaliks, sõber vägistajaks (raamatus päris nii pole, aga noh, saate aru küll).

Seetõttu oligi põnev lugeda, milliste tüüpidega Alex oma teel kokku puutus. Kunagi ei teadnud, mis täpselt sõbraliku näo taga peitis. Ja muidugi oli huvitav ka see, kuidas ta erinevaid olukordi ja kitsaskohti lahendas, et ellu jääda. Lisaks meeldis mulle väga sõjaväe-vaatenurk/liin. Mina näiteks ka väga loodan, et mingi suurema juhtumi korral on just sõjavägi see, kes inimesi päästab, neid aitab ja noh.. ühiskonda koos hoiab. See teos annab hoopis teise vaatenurga ning kuigi see on julm ja mõistmatu, siis ometi saan sellest aru. Kui eesmärgiks on hoida inimesi lihtsalt elus, samal ajal ehitades üles uut ühiskonda, peab tegema raskeid ja kohati ebainimlikke otsuseid, ei saa iga indiviidi eest väljas olla. Selline käitumine viib aga kiirelt julmuse ja võimu ära kasutamiseni.

Poole tee peal liitub temaga üks neiu, kellega siis koos seigelda ning kelle teadmised päästavad nii mitmelgi korral Alexi elu. Noh, pärast seda, kui neiu koos oma emaga Alexi sõna otseses mõttes surmasuust tagasi toovad. Lõpp on minu arust lihtsalt naeruväärselt naljakas- kutt riskib korduvalt eluga, et jõuda onu pere (ja oma vanemate) juurde. Jõuab katsumuste kiuste kohale….ja avastab, et vanemad on hoopis teda otsima läinud. Ega midagi, pean järgmise osa ka käsile võtma :D

You Might Also Like

2 kommentaari

  • Reply T. 2. dets. 2015 at 19:30

    Lugesin “Müürililleks olemise iseärasused” ära aasta alguses ja minu jaoks samuti see midagi ülimeeldejäävat ei olnud.

    “Ashfall” tundub küll päris põnev, mulle selline post-apokalüptiline teema ramatutes üldiselt meeldib. Soovitan lugeda “The Age Of Miracles” (Karen Thompson Walker), mis on ka maailmalõputeemaline. Nimelt maakera pöörlemine ümber oma telje aeglustub ja raamat on sellest, mis sellega kaasneb. Minu jaoks oli hirmus põnev ja samas tundus nii realistlik, nagu selline asi võikski juhtuda.

    Lisaks soovitan lugeda “The Martian” (Andy Weir). Samanimeline film tuli ka just välja, mida ma ei ole küll veel näinud, seega ei oska seda kommenteerida. See oli nii vaimukas ja põnev ja ma ei tahagi eriti selle sisust rääkida, seda peab lihtsalt ise lugema. :D

    Siis soovitan veel “Näljamängude” triloogiat (Suzanne Collins), see on mu lemmik igasugustest dystopian raamatutest.

    Ma võiksin igal juhul lõpmatuseni raamatuid soovitada, sest see aasta on minu jaoks olnud väga hea lugemisaasta. Aasta alguses sai püstitatud eesmärk lugeda 25 raamatut, praeguseks olen aga poole rohkem lugenud. Lugemisele kaasa on aidanud igasuguseid youtube kanalid, kus “booktuberid” soovitavad erinevat kirjandust, filmivad raamatuarvustusi jne. Miskipärast nende videote vaatamine inspireerib mind rohkem lugema. Ma loon arvamuse raamatutest muidugi ise loetu põhjal, aga sealt saab lihtsalt palju soovitusi ja lühidaid sisututvustusi (ilma suuremate spoileriteta, sest mulle ei meeldi ette teada, kuidas raamat lõpeb).

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 2. dets. 2015 at 19:38

      Ma ka ootasin “Müürilillest” midagi muud, eriti kuna seda nii palju kiideti.

      Mulle ka hullult sellised maailmalõpu-teemalised teosed meeldivad. Eriti, kui tegu ongi just looduskatastroofidega, sest need tunduvad nii reaalsed, et nii ju võibki juhtuda. Niiet selle “The Age of miracles” võtaks ma kohe lugemislisti :)

      “Marslast” käisin ma kinos vaatamas ja mulle väga väga meeldis, kuigi Matt Damonit ma üldse ei salli. Juba see näitab, et film oli hea :D Raamat on plaanis ka läbi lugeda ja ootan sellest veeeel rohkemat, kui filmist. “Näljamängude” vaimustus on minust kuidagi mööda läinud. Ma olen küll mõelnud, et võiks lugeda, et raudselt on head (omal ajal vältisin Potteri-saagat ka…), aga muu lugemine tuleb kõik vahele.

      Oh, soovita muidugi, mulle väga meeldiks :D Ma seadsin sellel aastal eesmärgiks 150 raamatut, aga vist ei täida seda ära. Kuigi ma loen põhimõtteliselt iga päev, on mul harjumus lugeda vanu raamatuid üle, mida mitu korda kirja panna ei saa :D

    Leave a Reply