kolm raamatut

20. jaan. 2016

Tuleb tõdeda, et kasutades Fabula raamatu-äppi, läheb lugemine ikka kordades kiiremini. Ma arvan, et asi on selles, et jääb ära see raamatukogus käimine ning uue teose saan valida kahe näpuliigutusega. Jaanuari algusest saadik olen äppi kasutades lugenud lõpuni üheksa raamatut, pooleli on hetkel viis.

Praegu tahaksin teha kiired ülevaated kolmest pigem noortele suunatud raamatust, hoiatan ette, et võin midagi ka ära spoilerdada. Üritan seda mitte teha, aga kui juhtub, siis noh.. olete hoiatatud. Esimeseks on Gayle Formani teos “Kui ma jään”. Ma arvan, et see ilmselt on osadele juba tuttav, sest peaosas Chloe Grace Moretziga on sellest tehtud ka film (“If I stay”)

IMG_5338
Lugu ise on üsna traagiline ja kohati natuke õõvastav. Mitte niivõrd tüüpiline, aga siiski ideaalne perekond otsustab lumepäeva (mil koolid on kinni) tähistada väikese väljasõiduga. Täiesti ootamatult juhtub nendega autoõnnetus ning neljaliikmelisest perekonnast jääb ellu vaid üks, vanem laps Mia. Tema langeb õnnetuse tagajärjel koomasse, kuid on “olemas” nii-öelda hingena, kes näeb ja kuuleb kõike, mis toimub. Mial on valida, kas jääda, teha läbi raske taastumine ning elada edasi ilma oma perekonnata… või minna edasi.

Mulle meeldis, et rõhk polnud niivõrd Mia sisemisel heitlusel, vaid ka minevikusündmustel, mis aitasid lähemalt tundma õppida teda, ta vanemaid ning noormeest. Mia oli andekas tšellist, noormees mängis üha popularsemaks saavas bändis ning tüdruku vanemad olid endised punkarid. Samas oli nii rusuv lugeda rõõmsaid ja naljakaid juhtumeid, kui teadsid, et tegelikult on mälestuste peategelased surnud…

Veel oli super muusika kasutus. Algusest peale tehti selgeks, kui olulist osa Mia elust täidab muusika. Lisaks olid ta vanemad ja noormees muusika-armastajad, seega olid igasugused laulud ja palad nagu rusikas silmaauku. Paljudes teostes on mindud seda teed, et öeldakse küll, et mingil X asjal on peategelase elus määrav roll, aga samas sellest ei kirjutata üldse.

Miks ma alguses ütlesin, et lugu on kohati õõvastav? Õnnetus toimub kohe alguses ja kuigi ma teadsin seda ette, siis lugemise ajal saadud minišokk kummitas terve raamatu aja. See, kuidas ta kirjeldab oma vanemate surnukehi, kuidas ta saab teada oma väikevenna surmast. Vahel mingit suvalist kohta lugedes tuli see kõik meelde ja siis lihtsalt pidin raamatu käest panema ja korraks sellele kujutluspildile mõtlema. Kõlab äärmiselt dramaatiliselt, aga mu süda muutus iga kord nii raskeks.

Raamatus oli Mia noormehel, Adamil, täita päris tähtis roll. Lisaks nendevahelisele armastusele ja tulevikuplaanidele, oli kuti tegu just see, mis pani Mia lõplikult otsustama. Vaieldamatult kõige kurvem koht oli Mia vanaisa väike kõne talle, kui ta koomas oli. Kõik teda külastanud inimesed palusid tal ikka jääda ja võidelda ja elus püsida, aga vanaisa (kes muidu oli väga sõnaaher), ütles väga liigutavalt ja kuidagi tõeliselt, et ta võib minna. Et ta ei pea võitlema, vaid sellest pole midagi, et ta saab aru, kui Mia ei tahagi ärgata. See oli vist ka ainus kord, mil ma lugemise ajal paar pisarat valasin.

Selle raamatuga on nii, et ma ei pea seda mingiks tippteoseks või ülimalt heaks looks.. sellel on oma vigu, osad tegelased on väga üheülbalised ning olgem ausad, lõpp on põhimõtteliselt ettearvatav. Kohati häiris kogu see klišeelikkus ning Mia ideaalne elu ideaalsete vanematega. Okei, see oligi selleks, et näidata, mille ta on kaotanud, aga  kuigi ta vanemad olid lahedad ning ma nautisin nendest lugemist, tundusid nad natuke ebarealistlikud.  Päris mitmes kohas oli kirjutatud, kuidas käituvad erinevad inimesed, kes selle õnnetusega kuidagimoodi seotud olid, aga mulle tundus, et seda jäi natuke väheks. Samas õige ka, sest pearõhk oli siiski Mial, aga miskipärast veidi segas, et kõik teised olid nii tahaplaanile jäetud.

Mis mind veel natuke häiris, oli Mia reaktsioon..või selle puudumine. Ma tean, et mingil ajal see tuli vist välja, et ta ei tunne oma kummituslikus seisundis sama, mida normaalselt, aga ma just olekski tahtnud lugeda rohkem sellest, kuidas ta mõtted jooksevad vanemate ja venna kaotuse järel. Et oleks tahtnud lugeda ka Mia valust, mitte ainult tema diskussioonist, et kergem on minna, raskem jääda. (See kõlas nii õelalt praegu :D) Ühesõnaga, Mia poolt oli loos põhimõtteliselt null emotsiooni, kõik tunded tulid lugejast endast, sest kes ei arvaks, et selline juhtum pole traagiline, eks?

Tegu on lihtsalt kirja pandud ja  lihtsalt loetava noortekaga, mis käsitleb väga tõsist teemat. Kuigi ma päris nutukaks seda ei pea, pani see lugu mind väga pikaks ajaks elu üle järgi mõtlema. Kuidas ükskõik, mis võib juhtuda silmapilgutusega. Kuidas sinust olenemata võib terve elu hoopis teise suuna võtta. Kuidas elu on tegelikult nii üürike, õrn ja ebakindel.

Teiseks teoseks on eelpool mainitud raamatu järg, “Kuhu ta läks”, autoriks ikka Gayle Forman. Fun fact– ma olin selle osa kunagi raamatukogust laenutanud, täiesti pimesi, aga kuna ma nägin, et see on mingi muu raamatu järg, siis viisin sama targalt selle tagasi :D Fun fact 2, alustasin sellega kohe pärast esimese lugemist ja olin umbes 10nda lehe peal, kui äkki jagasin ära, et ahhaaa…see ju ongi selle järg :D

IMG_5348
Igal juhul, Mia on nüüdseks üsna kuulus tšellist ning Adam saavutas oma bändiga ülemaailmse tuntuse ja populaarsuse. Ometi on midagi juhtunud ning nad pole enam koos. Eelmises osas rõhutati pidevalt, kui palju nad üksteist armastavad ning ka selles osas ei ole Adami tunded vähenenud, siiski on nende teed lahku läinud. Mia.. noh, ma ei saa öelda, et ta jättis Adami maha, sest ta lihtsalt läks kaugemale kooli, ei vastanud ühel hetkel enam kuti kõnedele-kirjadele ega tulnudki enam tagasi.

Mingil ajal nad kohtuvad täiesti puhtjuhuslikult New Yorgis ning veedavad terve öö koos, käies mööda linna ringi ja rääkides. Teos on samamoodi üles ehitatud, nagu eelminegi. Ehk jutt on olevikus, kuid sisse on pikitud sündmusi minevikust.

See raamat keskendubki rohkem Adamile. Tema heitlusele populaarsuse ja tuntusega, kuulsuse pahupoolele, tema suhetele bändikaaslastega ning eelkõige sellele, kuidas üritab Miast üle saada, aga see ei taha üldse õnnestuda. Kuigi (äsja loetuna) oli kogu juhtunud õnnetus veel värskelt meeles, siis teine osa pole nii traagiline. Olemuselt meenutab see rohkem tüüpilist noorteromaani kogu oma südamevalu kirjeldamisega.

Ütlen ausalt, et selles osas mulle Mia nii palju ei meeldinud. Ta käitumine tundus mulle nii lapsik ja enesekeskne. Ma üritasin kogu aeg meeles hoida, et vaaaaata, mis ta läbi elas, ta kaotas oma perekonna, tal oli õigus natuke isekas olla, igaüks reageerib sellistele juhtumitele erinevalt.. ühesõnaga, ma üritasin teda mõista, miks ta just nii käitus.

Kohati ma saingi tema teguviisist aru, loomulikult oli tal õigus õppida selle taagaga elama omal moel. Et ta ei tahtnud, et lähedased (kaasa arvatud Adam) vaataks teda pidevalt haletsusega ning kohtleks kui portselannukku, et ta pidi valima kõigepealt iseenda ja enda elu. Ma saan aru, miks ta kuti maha jättis, aga see, kuidas ta seda tegi, muutis Mia mu jaoks natuke ebameeldivaks. Nagu Adam ütles, siis “Üks asi on olla argpüks, hoopis teine asi on olla julm.”

Mis mind kohutavalt närvi ajas, oli aga just see, kui nad olevikus kogemata kohtusid. Terve raamat olin ma lugenud Adami hingepiinadest ja muredest, ning kui nad kokku said, käitus Mia, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Samas oli Adam ka nii stoiline ja hoidis ennast kogu aeg tagasi, et ma oleks tahtnud mõlemaid raputada. Et tüdruk selgitaks oma käitumist, et kutt nõuaks selgitust.

Ma tean, et mu eelnev jutt kõlab natuke ebaõiglaselt Mia suhtes, kõike arvesse võttes. Ja ma arvan, et autori mõte oligi pigem see lõpus toimuv asjade klaarimine, kus Adam saab aru, mida tema oli valesti teinud, selle asemel, et kogu see aeg Miat süüdistada, et noormees ise oli lubanud, et laseb tüdrukul minna, kui ta ainult elu valib, aga sellest hoolimata hoiab temast terve aeg kinni… Samas pole midagi parata, kui loed pidevalt ühe kuti kannatustest, siis hakkad tahes-tahtmata talle natuke rohkem kaasa tundma. Paar viimast peatükki siiski parandasid Mia üldmuljet ja siis hakkasin temas ära tundma seda tüdrukut, keda esimeses osas kohtasin.

Muusikal on ka selles osas suur roll mängida, aga mitte enam niivõrd teiste artistide, kuivõrd Adami laulusõnade näol. Nimelt valab ta oma lahkumineku-valu muusikasse ning just need laulud toovad bändile edu. Iga peatükk algab mõne laulu sõnadega, mis mulle väga meeldis. Need andsid niiiii hästi edasi Adami mõtteid ja valu sellest ajast, mil kogu Mia lahkumine veel värske oli.

Kuigi ma alguses ütlesin ka, et see on tüüpiline noortekas, siis samas oli kogu see äng ja südame murdumine niiii realistlikult hästi edasi antud. No teate küll seda tunnet, kui miski teeb emotsionaalselt nii haiget, et rinnus on lausa füüsiliselt valus? Lugedes näiteks laulusõnu või Adami “tumedaid hetki” oli seda valu peaaegu, et endalgi tunda.

Lõpp oli natuke etteaimatav ja samas..ei olnud ka. Algusest peale olin ma ühes lõpus kindel, hiljem aga tuli korraks selline pööre sisse, et..jah. Kui nad lõpuks(!) oma asjad selgeks rääkisid, Adam sai Mia käitumisest ja kõigest aru, oli see tema jaoks vabastav hetk. Kolm aastat oli ta tüdrukus kinni olnud, teda armastanud ning polnud üritanudki temast üle saada. Pärast nende veedetud ööd ja vestlust sai ta hakata lõpuks nende suhtest lahti laskma ning paranema. Siis ma mõtlesingi, et wow, kas autor tõepoolest viib loo sinna, et.. nad jalutavadki üksteise juurest minema? Good for him! Aga ilmselgelt nii siiski ei juhtunud.

Selle raamatu soovitamisega on nii ja naa. Huvitav lugemine oli kindlasti. Ühest küljest meeldis see esimesest osast rohkem, sest näiteks kogu emotsionaalne valu oli paremini edasi antud, samas oli too jälle traagilisem (ehk veidi huvitavam) jutt, kui tavaline armastuslugu.

Mulle meeldiksid teosed ilmselt kahe täiesti eraldiseisva raamatuna rohkem. Seda enam, et “Kui ma jään” lõppeb nii otsustavalt ära, et tollele polegi iseenesest järge vaja. “Kuhu ta läks” nullib minu jaoks natuke aga Mia meeldivuse ära. Kui ma poleks teadud, et see on järjeraamat, oleks ma ilmselt rohkem rahul olnud, seda enam, et loo jälgimiseks pole esimest osa vaja lugedagi.

Leidsin Goodreadsist paar head Mia tsitaati ka, mis võtavad selle loo päris hästi kokku:
“I needed to hate someone and you’re the one I love the most, so it fell on you.”
“You were too busy trying to be my savior, that you left me all alone.”
“You know, I thought about that a lot these last couple of years. About who was there for you. Who held your hand, while you gireved for all that you’d lost?”

Nii, ja selle megapika postituse lõpetan järjekordse noortekaga “Me olime valetajad”, mille autoriks on E. Lockhart.

IMG_5352
Ma ütlen kohe ära, et selle näol on tegemist täiesti keskpärase (ehk isegi natuke alla selle) noorteromaaniga. Tegelased pole realistlikud, on liiga pinnapealsed ning enamjaolt pole nad väga meeldivad ka. Lisaks on juures mõned klišeed, rikkurite “mured” ja noh.. kirjastiil pole ka just päris tasemel. Mis mind aga loo juures kinni hoidis, oli saladus. Ma arrrrrmastan saladusi ja sellepärast närisin end raamatust läbi, et jõuda lõpplahenduseni!

Lugu räägib siis ühest rikkast suguvõsast, mis kannab perekonnanime Sinclair. Rikkal isal on kolm tütart, neil omakorda lapsed ning kõik suved veedavad nad koos erasaarel suvitades. Lapselastest kolm on enam-vähem samas vanuses, seega on loogiline, et nad teevad kõike koos ning on üldiselt omavahel suured sõbrad.

Juba loo alguses tuleb mängu veel üks nendevanune noormees, kes veedab samamoodi oma suved nendega koos, aga on madalamast klassist. Loomulikult tema ja peategelane armuvad. Ühest küljest oli see väga kulunud teemaarendus (rikas tüdruk, vaene poiss), aga teisalt oli kuidagi meeldiv lugeda nende suviti arenevat, takistusi kohtavat “suhet”, mis oli täis põgusaid puudutusi ja ebakindlust.

Ühel suvel, kui nad kõik on 15, juhtub midagi. Peategelane leitakse teadvuseta rannast, seljas ainult aluspesu. Tagajärjeks on mälukaotus ja painavad migreenihood (mis muutuvad juba alguses päris tüütuks lugeda :D). Ta teab, et ilmselt on peavalud seetõttu, et tol õhtul ujudes lõi ta pea veealust kaljut ära. Samas arvab ta ka, et seal peab midagi muud olema, midagi rohkemat juhtunud, sest miks muidu on tal mälukaotus, miks muidu absoluutselt kõik keelduvad sellest rääkimast?

Ühe suve jätab ta saarel vahele ning läheb tagasi ülejärgmisel aastal. Ta on pähe võtnud, et peab selle saladuse lahendama, peab teada saama, mis temaga juhtus. Miks keegi temaga sellest ei räägi ja miks kõik nii imelikult käituvad. Saarel on palju muutunud, näiteks vanaisa häärber on maha lammutatud ning selle asemel uus külm hoone. Samas on ka palju, mis on jäänud endiseks- laste emade kaklus omavahel, kes saab pärandusest missuguse osa. Kõik leiavad, et neil on millelegi õigus ning õed kaklevad endiselt isa raha pärast.

Kui muidu pole see raamat tõesti mitte midagi erilist, siis sellest kirjutama ajendas lõpp! Oh wow! Ma pean end üsna hea kujutlusvõimega inimeseks ja selliste noortekate puhul ma arvan päris tihti lõpu ära (või vähemalt suuna, kuhu tüüritakse). See, mis tegelikult kirjas oli, rabas mu aga jalust. Ma poleks üldse osanud arvata, et lugu sellise pöörde võtab. Ma lõpetasin lugemise kunagi öösel ja lihtsalt lebasin voodis, silmad pärani peas: “Tegelt??????”

Ma ei tea, miks see mind nii rabas. Ilmselt seetõttu, et üllatus oli väga suur. Kui tavaliselt antakse mingi suurema liiniga lõpp enam-vähem ära, siis seekord nii ei olnud. Tagantjärele võin nüüd küll öelda, et jah, olid mõned vihjed, aga need olid ikka väga väikesed ja esmakordselt lugedes ei omanudki mingit tähtsust. Et siis.. ma soovitan ainult lõpu pärast lugeda. Muu osa raamatust pole üldse nii hea :D


Okei, HUHH, ma töö juures kella ühest saadik seda postitust kirjutanud. Sattusin vist veidi hoogu :D Aga ma pole kunagi osanud kirjutada mingeid kokkuvõtteid nii, et kaks sõna sisust ja siis oma hinnang, kas hea või halb. Kui postituse lõpuni jõudsite, siis aplaus! :)

You Might Also Like

8 kommentaari

  • Reply Klaarika S. 20. jaan. 2016 at 19:13

    Väga tore postitus. Olen suur raamatute fänn ning nüüd sain endale 3 raamatut juurde, mida tahaks lugeda :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 20. jaan. 2016 at 22:39

      Aitäh sulle! Tore, kui sain uue lugemisvara valimisel abiks olla :)

  • Reply Marta 20. jaan. 2016 at 19:36

    lahe viis raamatuid näidata!! :) ägens

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 20. jaan. 2016 at 22:39

      Hehee, tänksuud :)

  • Reply Elen 20. jaan. 2016 at 21:07

    Minu jaoks oli see “Me olime valetajad” niii-niiii suur pettumus. Jah, lõpp tõesti natukene muutis asja paremaks, aga üleüldiselt oli ikka minu jaoks alla keskmise raamatuga. Ma ei teagi, kas ma ootasin lihtsalt sellelt palju enam, sest kommentaarid, mis selle raamatu kohta lugesin, olid ülistavad või oli ikka asi raamatus endas :D .. Ja nõustun sinuga, et “Kuhu ta läks” raamatus oli Mia nii ebasümpaatne. Minu jaoks lausa nii ebasümpaatne, et ma oleksin oodanud teistsugust lõppu.
    Kui rääkida aga raamatu äpist, siis olen endale antud lubadust siiamaani täitnud ja lubanud, et selle tehnikauuendusega ma kaasa ei lähe. Kujutan ette kui mugav võib tegelikult mugav olla lugeda nii :D .. Aga ma armastan tunda raamatut enda käte vahel ja selle lõhna ja kerida koos raamatuga kerra teki alla või fliisi sisse, seega ei kavatse ma pärisraamatuid kunagi e-raamatute vastu välja vahetada :D .. Aga tore on lugeda sinu kokkuvõtteid raamatutest, võiksid seda isegi tihemini teha :) Ilusat õhtu jätku! Ajasid nüüd lugemise “isu” peale, lähen kerin ennast “Tüdruk rongis” raamatuga kerra :D

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 20. jaan. 2016 at 22:38

      Kuna ma polnud mingit eeltutvustust lugenud ja üleüldse sai see raamat täiesti juhuslikult valitud, siis mul pettumust kui sellist polnud. Aga sellega nõustun küll, et raamat kokkuvõttes midagi head ei olnud :D Ma esimese paari lehega juba mõtlesin loobuda, aga siis tuli “saladus” ja püsisin ikka lõpuni :D

      JAA! Siis kui nad sillal lahku läksid ja Adam niiöelda minevikust vabaks sai, siis mul oli juba jesss-tunne, et nad ei jää kokku. Aga noh, siis tehti ikka maru cheesy lõpp. Armastus armastuseks, aga Adam andis ikka ülimalt kergelt andeks :D

      Mul kusjuures oli sama dilemma. Ma arrrmastan raamatu hoidmist ja uute raamatute lõhna ja telefonist lugemine pole ikka päris see. Samas nt Tallinn-Tartu vahet sõites või tööle minnes ei viitsi ma raskeid raamatuid kaasa vedada, et siis tuleb äpp päris kasuks :)

      Hehh, mul nii hea meel, et keegi ikka neid raamatupostitusi loeb ka :D Eks üritan neid natuke tihemini tegema hakata. Aitäh sulle! :)

  • Reply Pille 23. jaan. 2016 at 11:54

    Tee ikka edasi muidugi :) Mina loen :) väga kergelt ja mõnusalt kirjutad neist :)

  • Reply RASS 4. okt. 2017 at 11:20

    Mulle väga meeldis “Me olime valetajad”. Ma soovitan seda raamatud kõigile. Ootamatu lõpp oli nii hea.

  • Leave a Reply