väike mõtteke

6. jaan. 2016

Juba paar päeva tagasi, kui Ethel oma blogis kirjutas postituse “Tormiliselt abiellu”, hakkasin just ta viimase lõigu üle mõtlema, et tegelikult ju nii ongi.

Täna lugesin üht teist blogi, kus oli muidu siiras ja ilus tekst, aga oli ka üks lause, kus kirjutati, et koos on oldud üle viie aasta (ja saadud sel ajal kaks last), aga vot abielu üle mõlgutamiseks või mõtlemiseks, kas ikka jäädakse elu lõpuni kokku, on see liiga lühike aeg.

Ainus, mida mina mõtlesin, oli wtf? Et siis see aeg on piisavalt pikk, et saada koos kaks last, mis on minu arust tsipa suurem pühendumus ja kordades suurem vastutus, aga noh… ei tea, kas ikka abielluda veel tasub. Ei tea ju, kas tegu ikka on elulõpuni kestva armastusega. Aga kas siis sellele ei mõelda, kui koos lapsed saadakse? Et sel ajal pole tähtsust, kas jäädakse igaveseks kokku või ei? Minu arust seob ühine laps nagunii eluks ajaks… Füüsiliselt kergem on “jalutada” minema abielust, kui minna lahku siis, kui olemas on ka lapsed.

Loomulikult ei pane ma laste saamist ning abielu tähtsust/vähemtähtsust ühele pulgale, sest need on siiski veidi erinevad teemad. Aga seda arvan ma küll, et kui ollakse valmis saama kellegagi lapsi, võiks olla valmis ka temaga abielluma. Ma ei mõtlegi, et selle peab kindlasti ära tegema, sest pulmade pidamisel tuleb kaaluda ka erinevaid aspekte (rahalised ressursid, aeg, äkki üldse ei usuta abiellu jne), aga selliseks pühendumiseks võiks ju valmis olla.

Ma igaks juhuks mainin, et kuigi selle postituse jaoks “tõuke” andis see üks blogija oma lausega, siis ma ei pea siin silmas konkreetselt ainult teda ja tema olukorda (mida ma nagunii 100% täpsusega ei tea). Selliselt mõtlejaid on ju teisigi. Ehk nagu Ethel kirjutas, siis:  “Et tunne on, lapsi tahaks – no teeme lapsed. Aga tunne on, mhmm…. ei ei ei abielluda küll ei julge, sest mis siis kui tunne läheb ära ja oi seda jama pärast selle paberimajandusega?”

You Might Also Like

29 kommentaari

  • Reply G2tlin 6. jaan. 2016 at 22:55

    Abielu on liit kahe inimese vahel, et koos pere luua. Tavaliselt kulub kaks aastat suhte algusest, et arusaada, kas soovitakse kooselu jagada. Siis on õige aeg abielluda ja pere luua. Hiljem saadakse siis juba koos ning abielus lapsed, sest siis mõeldakse veidi rohkem sellele, kas see lahkuminek on ikka õige (enamasti tegelikult ei ole, sest kõik tahavad koguaeg armunud ja õnnes segades olla, mitte pühenduda kooselule, laste kasvatamisele ja teineteisele, olles paarina meeskond) ..Peresuhete koolitustel on räägitud, mitte minu väljamõeldud asi aga ma ei vaidle sellele vastu. Samuti abielusse astudes enne laste saamsit mõeldakse rohkem läbi, kas sa soovid selle inimesega tegelikult ka pere luua ja kooselu ülejäänud elu jagada või mitte.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. jaan. 2016 at 23:03

      Ma ei tea, kas sa ei saa minu postituse mõttest aru või mina sinu kommentaarist, mis sellega kokku ei lähe :D Sellessuhtes ma mingilmääral muidugi nõustun sinuga. Enne laste saamist (ja ka abiellumist) tuleks kindlasti mõelda, kas üldse soovitakse kooselu ning olles juba abielus ei minda nii kergekäeliselt ehk ka lahku, mõeldakse rohkem järgnev elu läbi. Aga ma ei mõista hukka neid, kes enne saavad lapsed ja siis otsustavad abielluda (või ei abiellu, elavad lihtsalt koos). Ma ei mõista hukka ka neid, kes kiiresti saavad lapse, mitte pärast seda kaht aastat vms. Ja ma kindlasti ei ütle, et need, kes ei abiellu/teevad seda hiljem, ei mõtleks hoolikalt oma suhet läbi just tuleviku osas, kas olla koos ja saada lapsi.

      Mina pidasin silmas oma postitusega aga just seda, et mõndade inimeste puhul on naljakas, kuidas ollakse valmis inimesega koos lapsi saama, tehakse nii tähtis otsus, pühendumus kogu eluks, aga siis öeldakse, et eiei, abieluks valmis pole, äkki kaob armastus ära. Ühesõnaga see viimane tsiteeritud lõik võtab kõik hästi kokku :)

  • Reply Lizzy 6. jaan. 2016 at 23:20

    Kaua sa juba märdiga koos oled olnud juba.Miks te järgmist sammu pole astunud? Abiellunud, lapsi saanud jne? Niisama uudishimu selle jutu peale.

    • Reply Maris 7. jaan. 2016 at 08:19

      See on naljakas, et kui paar on veidike kauem koos olnud, siis hakatakse pommitama, et kuna lapsi saate, abiellute jne. Minu jaoks jääb natuke arusaamatuks, et kuidas see peaks üldse kellegi asi olema? :D Või mida annab põhjuse teadmine kõrvalseisjale? Eriti veel siis, kui Märt ja Liis on veel nii noored, õpivad alles(vähemalt Liis). Saaks aru, kui juba 30+, et siis tekib väike uudishimu ja värki. Igaks juhuks mainin, et ega ma paha pärast, lihtsalt minu jaoks tunduvad sellised küsimused veidrad :D

      Aga jah, ise ka märganud, et lapsi vorbitakse väga kergekäeliselt, aga vot abielu on küll üks suur ja kole koll, mis seob sind mingi kindla inimesega eluks ajaks. Nagu laps seda ei teeks. Abielu ei ole lihtsalt paber, see ikkagi annab mingigi seadusliku kaitse ( nt lahkumineku puhul ei jää saa kooselu jooksul ostetud varast ilma jne) ja läbi minu silmade seob pere nagu tervikuks.

      • Mesiliis
        Reply Mesiliis 7. jaan. 2016 at 09:39

        Haha, eks see ole selline tüüpküsimus jah, mis alati esile kerkib. Inimesed ikka on uudishimulikud :D Aga kuna me Märdiga mõlemad praegu koolis jap, siis oleme sellised asjad natuke edasi lükanud. Õnneks mul sõbrad-tuttavad väga ei küsigi, vahel naljaga uuritakse, aga mitte midagi väga hullu :D

        Mina ka aru ei saa, kuidas ollakse valmis võtma vastutus teise inimolevuse eest terveks eluks ajaks, aga abielluda ei juleta..naljakas.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 7. jaan. 2016 at 09:34

      Meil saab suvel seitse aastat :)

      Eks me oleme selle üle pikalt arutlenud ja kindlasti tulevikus tahame nii lapsi kui abielluda, aga praegu tunneme mõlemad, et oleme veel niivõrd noored, et tahaks elada ja kahekesiolemist nautida. Et me mõlemad pole selliseks kohustuseks, nagu lapsed, veel valmis. Abiellumisega on selline teema, et oleks rohkem vaba raha, siis ilmselt teeks selle lähitulevikus ära, aga kui praegu käime mõlemad veel koolis ka, siis noh.. prioriteedid on hetkel mujal :)

  • Reply Britt 6. jaan. 2016 at 23:21

    Ma arvan ka, et seda kui juba mõelda lastele, siis võiks ju suuta mõelda ka abiellumisele. Mitte selles võtmes, et abielluma peab ja ilma abieluta pole õige asi – ei,ei. Igaühe enda asi kas teeb pulmad või ei. Vaid pigem ikka selles mõttes, et laste saamine liidab kaks inimest teineteisega igaveseks. Laps on mõlema ühine vastutus ja kohustus. Kui ollakse selleks valmis, siis miks ei olda valmis abieluks? Sisuliselt tähendavad ju sama. Lihtsalt ühe puhul on “tsaupakaa” seaduslikult natukene keerulisem. Ei ole ju päris nii, et saame lapsi, aga ärme abiellumisele küll mõtle, see on natukene liiga tõsine asi. Äkki peabki kokku jääma :D Et kui see elu lõpuni antud inimesega olemine hirmutab ja tekitab küsimusi, kas siis peaks tegelikult üldse lastelegi mõtlema?

    Ma kardan, et mu mõte jäi natukene segaseks, aga ehk said aru :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 7. jaan. 2016 at 09:40

      Ma olen su mõttega 100% nõus ja arvan täpselt samamoodi :)

  • Reply www.minajamuud.blogspot.com 7. jaan. 2016 at 03:27

    Olgem ausad, paljud saavad esimese lapse ju suhteliselt “kogemata”, kes siis kohe abielluda tahakski. Kuid viis aastat mõelda kas tahab teist oma ellu või mitte… Ju ma pole õige inimene selle koha peal midagi ütlema, kuid laste saamine on minu meelest ka palju vastutusrikkam asi kui abielu. Ma pole hetkel veel abielus, kuid abiellumine on ikkagi minu jaoks tähtis.

    Tänapäeval ei hoia ju miski enam inimesi koos. Vahet pole, on see siis abielupaber või laps. Kui tahetakse ära minna, siis keeratakse selg ja tehakse seda nii kui nii.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 7. jaan. 2016 at 09:49

      Selles on sul küll õigus. Aga palju on ka paare, kes (nagu Aili oma kommentaaris kirjeldas), kes elavad juba pikalt koos, on saanud planeeritud lapsed ning ikka ei abiellu, sest see liiga suur sidumine. Vot seda ma silmas peangi.

      Aga olen sinuga täiesti nõus :)

  • Reply Helen 7. jaan. 2016 at 07:23

    Briti mõte ühtib kohe sinu omaga. :)
    Ka mina olen sama meelt. Meie oleme koos olnud põhimõtteliselt 10 aastat. Meeeeletu aeg tegelikult.. Meil on laps ja teine tulemas sel aastal. Ja me ei ole hetkel abielus. Väga lihtsal põhjusel lihtsalt rahaline ühekordne väljaminek on meie jaoks liiga suur. Muidugi kulub lastele kordades rohkem finantsi, kuid seda ei pea tegema ühekordselt.
    Lisaks on probleemiks ka see, et mul on leeris käimata, sest abielluda sooviks siiski kirikus. Aga no see on väike mure ja kindlasti ma teen selle ära. :)
    Tore, et nähakse lapsi mitte toreda vahelduse vaid siiski märgina soovist koos vananeda, kas siis paberiga või ilma.
    Hea postitus! :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 7. jaan. 2016 at 09:52

      Jaa, Britt võttis ilusasti mu mõtte kokku :)

      Me oleme samamoodi abielust mõelnud ja praegu jääbki pigem selle taha, et esiteks pole piisavalt ressursse ja teiseks on natuke kiire aeg tööde-koolide-praktikate-remondiga, et jah, jääb tulevikku pigem.

      Mina mõtlen ka, et kui juba lapsi kellegagi saada, siis sellega, kellega nähakse end ka tulevikus koos. Ja kui end nii seotakse, siis võiks olla valmis ka kunagi abielluma. Seda muidugi ei pea tegema, aga ilus oleks ju mõttemaailmalt sealmaal olla, et pühendutakse koos nii lastele kui üksteisele.

      Suur aitäh sulle :)

  • Reply Aili 7. jaan. 2016 at 08:53

    Minu jaoks on see nii hell teema ja lähen tihti sellest leili. Ajudele käivad need mehed kes räägivad seda juttu, et abielu on vaid paber (ja räägivad kui mõttetu see on) ja nemad ei taha end niimoodi siduda. Just need, kellel juba laps(ed) ja suhtes pikalt olnud ning naine tahab kindlalt abielluda (tean selliseid paare). Laps seob ikkagi terveks eluks. Kui see paber nii tühine on, miks siis mitte tulla teisele osapoolele vastu kes tahab abielluda?!

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 7. jaan. 2016 at 09:32

      Vot mina ka sellistest meestest aru ei saa. Ei peagi alati tegema ju uhket pulmapidugi, aga kui on pikalt koos oldud, lahkumineku plaane pole, lapsed on.. siis miks mitte oma kooselu nö ametlikuks teha. Saan aru, kui ollakse põhimõtteliselt abieluvastane vm, aga see põhjus, et “ei taha end siduda”, on ikka eriti loll küll.

  • Reply Kadi 7. jaan. 2016 at 09:34

    Mulle meeldib mõte sellest, et enne abielu ja siis lapsed :D :) Samamoodi on ka endal. Ütlesin alati abikaasale, et enne lapsi ei saa, kui abielus olen. :D Heh.. Igatahes on tänapäeval jäänud mulje nendest, kes on kihlunud.. Ja ehk aastakese jooksul ei abiellu (mitte, et see kohustus oleks), need ilmselt ei abiellugi kunagi. Endal on nii palju tuttavaid, kellel pikad kooselud, lapsed ja sada aastat kihlatud :D
    Ja kui nüüd rääkida abielust kui sellisest, siis… Ükski paber ei hoia kedagi kinni, abielu teeb asja lihtsalt ametlikumaks. Aga kui ühiselt on saadud lapsed, siis ei ole miski enam nii lihtne. See kõik on siiski väga suur vastutus ja pühendumus.
    Aga siiski on see kõik igaühe enda otsustada kuidas oma elu elada. :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 7. jaan. 2016 at 09:59

      Mulle meeldib ka selline mõte ja ma Märdile ka ikka ütlen, et enne lapsi ei saa, kui must ausa naise teeb :D Aga see pigem naljaga mõeldud, mu jaoks see pole tegelikult nii oluline, aga ilus mõte ju ikka.

      Sellega on mul sama mulje jäänud, et mõnikord on see mitmeaastane kihlus lihtsalt nagu… näitamiseks, et oo näe, nii uhke.. aga tegudeks ikka ei lähe. Muidugi on samas ka neid, kes koguvadki see mitu aastat raha-mõtteid-aega, planeerivad ja nii, aga neid siiski vähem.

      Aga ma arvan sama, et paber ei hoia kinni. Lapsed ka tegelikult ei hoia, aga minu arust on laps suurem kohustus-vastutus-pühendumine, mis jääb tõesti eluks ajaks paarilisega siduma. Kui ollakse oma armastuses nii kindel, et elatakse aastaid koos, saadakse lapsed, siis miks mitte kooselu ametlikuks teha? See jutt, et oo äkki tulevikus pole koos.. no kõike võib juhtuda. Võib juhtuda siis, kui ollakse abielus, võib juhtuda siis, kui ei olda, aga nii ei saa ju elada, et kartuses tuleviku ees hoitakse end millegagi tagasi :)

      • Reply Eileen 7. jaan. 2016 at 13:52

        Noh, mina olen üks neist, kes on nüüd varsti pea aasta aega kihlatud olnud, aga ma näiteks olen täiesti kindel, et abiellumata ma selle pärast nüüd küll ei jäta. :D Mõne arvates on tõesti imelik, et miks siis ei oodanud kihlumisega nii kaua kuni pulmadeks on raha ära kogutud.. Aga ma olen õnnelik, et härra mu käe enne seda ära palus. Raseda naisena võtsin seda kui kinnitust, et noh, armastab mind siis ka, kui ma ümar ja tige olen.
        Praeguseks pole me abielus selle pärast, et ma tahtsin enne oma rasedusaegsed ülekilod ära kaotada + ma olen mõtlemisega, et abielluda saan elus ainult ühe korra (loodetavasti) ning see üks kord võiks siis imeline olla. :)

        • Mesiliis
          Reply Mesiliis 7. jaan. 2016 at 14:52

          Eks see oleneb hästi palju ka inimestest ja olukordadest-võimalustest. Näiteks minu arvates lõppeb pikk kihlus suurema tõenäosusega pulmadega, kui käe palumise hetkel ollaksegi rase ja/või ühiste lastega. Ei taha kedagi halvustada, sest erandeid on oi-kui-palju ja kõik kindlasti sellised pole, aga just tutvusringkonnast on jäänud silma, et noored on koos, uhkelt kihlutakse….ja siis tühi maa :D St minu arust on ükskõik, kui pikk see aeg käe palumise ja pulmade vahel on, kui nt kihlumise ajast alates hakatakse mõtlema ka selle reaalse täitmise peale, mitte et see on nagu suusõnaks öeldud “näe, abiellume siis” :D

          Aga jaa, saan sust täiesti aru, ma ise arvan sama, et üks kord ja korralikult :)

  • Mesiliis
    Reply Mesiliis 7. jaan. 2016 at 09:48

    Saan su jutust ja mõttest täitsa aru :D See on muidugi iseasi, kuna paar tunneb, et on õige aeg abieluks või kas üldse tahetakse abielluda.

    Minu jaoks on abielu samuti midagi püha ning loodetavasti teen ka seda ainult ühe korra. Loomulikult ei tea kunagi, mis tulevik toob ja mis saada võib, aga see on ju mõlemal puhul nii- nii abiellumise kui lastesaamise puhul ei tea kunagi, kas tõesti ollakse elulõpuni koos. Seda enam on mu jaoks natuke naljakas, et võetakse otsus saada laps, vastutada teise inimelu eest kahekesi ja armastada-hoolida temast elu lõpuni, aga samas abielluda ei juleta, sest äkki ei vea välja.

    Ma tegelikult suuresti nõustun sinuga, just näiteks see lõpu lõik, aga see koht, et lapsed ei seo igaveseks… seovad ju :D Kui juhtutakse lahku minema, siis ilma lasteta pm lahutategi ja kõnnite minema, kaks kätt taskus, ei pea üksteist enam kunagi nägema.. Laste puhul jääte ju terveks eluks seotud nii või naa (pean silmas siis olukorda, kus mõlemad lapsevanemad ikka hoolivad oma lastest, mitte üks osapool ei tõmba uttu). Ja noh, minu arust peaks laste saamine olema samamoodi väga läbimõeldud otsus, sest nagu ma ütlesin- kuigi ka minu jaoks on abielu püha, siis ükskõik, mis tulevik toob, lapsed jäävad teile ju igaveseks, isegi kui muu alt veab :)

  • Reply Kadi 7. jaan. 2016 at 10:20

    Sain esimest korda lugeda sellist asja, et laps ei seo igaveseks?!
    Laps seob ja kuidas veel, näen isegi kõrvalt KUIDAS. Abielluma ei pea, aga kui sa suudad planeerida lapse mehega, kellega tunned end turvaliselt ja arvad, et võiks, siis kuidas sa ei suuda mõelda, et saaksid temaga terve ülejäänud elu abielus olla.
    Samuti ei saa ma aru sellest, et pärast abiellumist inimesed keeravad 180 kraadi mujale oma suhtumist. Kui ma olen inimesega 5 aastat koos olnud, siis oma põhimõtteid ma ju ei muuda – see on kinni ikka mõtlemises.
    Meie oleme 10 aastat koos olnud, kõike kogenud, saanud esimese lapse ning nüüd juba pool aastat abielus olnud. Ma ei tunne, et ma oleks enda suhtumist muutunud, et nüüd me oleme abielus ja enam ma pingutama ei pea, sest ta ei või kuskile mu kõrvalt minna. EI ? Mis mõttemaailm see on, me oleme endiselt pere, meil on endiselt koos laps ja ma endiselt usaldan jäägitult ning tunnen end turvaliselt ja ma tean et ka mu lapsel on super isa ja ma pean ka ise pingutama selle nimel, et kõigil oleks hea. Kuidas saab abielu inimesi muuta ja suhteid teravaks ajada?!
    Kui sa oled nõus inimesega koos lapse saama, siis peaksid suutma mõelda sellele, et sa eladki temaga lõpuni koos.
    Kui last pole ja abiellud ning mõne aasta pärast asi rappa läheb, siis ongi võimalus lahutada ja pärast seda ma saan aru, et enam ei abiellu, sest abiellud ühe korra ja kui see polnud see õige, kas siis ka järgmine on. Aga laps saada mõttega, et ah teeme ära, kui kokku ei sobi, küll siis keegi kasvatab teda .. nii ei saa ju.

    Anyway, väga segane jutt, aga laps ja tema ilma toomine heasse keskkonda peaks olema tähtsam kui see mõte, et teeme lapse aga abielluda ei julge, sest ehk ei saa me koos oldud? Endiselt, et abielluma ei pea, aga enne lapse saamist peab suutma mõelda, et me suudame veel pikalt koos elada.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 7. jaan. 2016 at 10:28

      No täpselt nii! Täiesti nõus sinuga :)

      Sellessuhtes loomulik on selliste tähtsate otsuste puhul väike kartus tuleviku ees, kunagi ei tea, mis 10-20-30 aasta pärast on.. aga samas ei saa selle pärast ju elamata jätta. Ja ma olen ka sellel arvamusel, et kui saadakse juba laps, võiks olla valmis ka pühenduma täielikult kooselule. St ei pea kindlasti abielluma, aga mõtteviis võiks olla sama pühendumise juures.

  • Reply Carmen 7. jaan. 2016 at 11:28

    Me oleme koos elanud 6 aastat, sellest abielus 3 aastat. Lapsed on ka, üks neljane ja teine kahene.
    Oi kuidas mul ajab närvi püsti ütlus, te ei tea ju kunagi, mis elu 10-20 aasta pärast toob (See pole praegu seotud siin kommentaariumis öelduga, vaid mõni lähedasem inimene on nii öelnud). Väga lihtne on elul lasta minna oma rada ja asjade eest ise mitte vastutust võtta. Nii saabki öelda 10 aasta pärast, et kasvasime lahku ja elu tõi teise ideaalse inimese jne…. Kõik algab ikkagi inimese enda seest. Mitte üheski lahkuminekus ja muudes asjades pole süüdi üks osapool või elu, mis lihtsalt sind oma laineharjal kuhugi saarele triivis. Ise tuleb ikka oma elu kapten olla ja tüürida asjad sinnapoole, kuhu sa soovid. Inimestevahelised suhted on sellised huvitavad asjad, et õigesti käitudes on võimalik kõik soovitu saavutada. Selleks aga peab tegema tööd, nii endaga kui ka koos kaaslasega(suhtes siis).
    Kahe väikese lapse ja tööde ja oma firma kõrvalt jäi vahepeal aega tõesti väheks ja olime pidevalt väsinud, rahulolematud ja tekkisid tülid, kuid kui tundsime, et asi on halb, siis rääkisime teineteisega sellest, kasvõi uneaja arvelt. Mõtlesime koos välja lahendusi ja tegutsesime vastavalt. Tuleviku loome me endale ise. Ma ei tea tõesti, mis elu 10aasta pärast toob, aga selles olen ma kindel, et mehega abielus oleme ikka ja nii kuni lõpuni :)

    Sai pisut segane tekst vist :D

  • Reply Virge 7. jaan. 2016 at 11:46

    Nõus! Meil saab märtsis juba 6 aastat täis ja me teame, et me tahame üksteise kõrval olla lõpuni, sest noh, lihtsalt nii minu inimene. Ja ühel päeval me abiellume, selles oleme me kindlad. Aga lastega on nii, et selleks me veel valmis ei ole, sest see on juba suur vastutus ja abieluga tegelikult ei anna võrreldagi. Seega ei suuda minagi aru saada neist kellel on juba laps(ed) ja ise räägivad, et abielu on nii suur samm. Jääb mulje, et laste emotsioone ja tundeid võib kunagi lõhkuda aga abielu oleks liiga püha.

  • Reply Elli 7. jaan. 2016 at 15:03

    Ma kujutan seda nii ette, et inimesed on valmis lapsi saama, nad on valmis selleks, et vastutavad uue inimelu eest ja on valmis ka selleks, et suhtlevad teise lapsevanemaga elu lõpuni kasvatuslike jms lastega seotud küsimustes, aga nad ei tea, kas nad ka igas muus asjas tahavad selle teise inimesega elu lõpuni suhelda, intiimselt koos olla jne. Suur osa maailma nö klassikalistest abieludest ongi ju sellised, et abielu eesmärk on elada ühe katuse all ja kasvatada lapsed üles (a la naine kasvatab ja mees teenib raha) ja mingit sellist eesmärki polegi, et oleme nüüd elu lõpuni kirglikud armastajad ja filosofeerime koos öö läbi kuni uinume üksteise kaisus. Siin tuleb sisse ka see abielu defineerimine, et kas see on kahe tubli inimese tubli koostöö või on suur armastus, üksteise igavene piiritu usaldus jne või on mõlemat, aga kas seda mõlemat saab nö õigel ajal, et jõuab lapsi ka veel teha ja koos kasvatada.

    Ma arvan, et see on täiesti võimalik, et inimene on piisavalt küps, et laste eest vastutada, neid hoole ja armastusega kasvatada, teha kasvatusalast koostööd teise lapsevanemaga, aga ta pole veel valmis selleks, et kogu keha ja hingega olla koos teise täiskasvanud inimesega, st teist inimest mingil teisel tasandil usaldada ja ka ise usaldusväärne olla ja kuna ta arvab, et abielu on just see kogu keha ja hingega idealistlik pühendumine, siis ongi nii, et ta enne saab lapsed, sest ta on vastutusvõimeline inimene, ja siis võib-olla kunagi ka abiellub, kui ta selleks kunagi üldse valmis on.

    • Reply Anne 7. jaan. 2016 at 17:19

      Täiesti nõus! :)

      • Mesiliis
        Reply Mesiliis 7. jaan. 2016 at 20:09

        :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 7. jaan. 2016 at 20:04

      Oi, lõpuks ometi üks väga asjalik ja mõtlemapanev vastus nö “vastasleerilt”! Niipidi ma polegi väga mõelnud. Eks see oleneb palju inimesest endast ka. Mina näiteks ei kujutakski ette, et ma saan elukaaslasega lapse, aga pole valmis end täielikult tema kätte usaldama. Ilmselt siin ongi see vahe, et osade jaoks ei ole see nii määrav fakt, et mitte lapsi saada.

      Minu arust pole abielueesmärk ka see, et olla elu lõpuni kirglikud armastajad, sest mingi aja möödudes see kõige esmasem liblikad-kõhus tuhin läheb nagunii mööda. Ma ei ütlegi, et ei jääks kirge, aga see hingevärin “Oo, kas ta nüüd suudleb mind või mitte??”- seda enam pole. Minu jaoks ongi kooselu (ja abielu).. koos kasvamine. Koos muutumine, üksteise nurkade mahalihvimine, teineteise usaldamine ja ka enda usaldamine teise kätesse.

      Su viimase lõiguga olen nõus, aga jällegi, minu jaoks on see natuke arusaamatu. St ma saan aru, et mina üksi võin olla küps lapse eest vastutamiseks, aga ma ei kujutaks ette, et ma saaks lapse kellegagi, kellega ei näe end vanaks saamas ja end talle pühendumas.

      Aga igaljuhul, suur aitäh selle asjaliku kommentaari eest :)

  • Reply Ene 7. jaan. 2016 at 15:16

    Mina olen sinuga nõus. Muidugi lapsesaamine on midagi, mis erinevalt abielust võib juhtuda kogemata, kuid teadlikult mõttelaad: “Et tunne on, lapsi tahaks – no teeme lapsed. Aga tunne on, mhmm…. ei ei ei abielluda küll ei julge, sest mis siis kui tunne läheb ära ja oi seda jama pärast selle paberimajandusega?” on minu jaoks ka kulme kergitamapanev.
    Selles osas mõistan ma palju rohkem neid, kes on abielu kui üldiselt sellise asja vastu ja ei tahagi abielluda, olgu siis lapsed või mitte.

    Mina tahaksin kindlasti enne abielluda, kui lapsed saan. Ka väike registreerimine on sobilik, sest kõige olulisem kogu selle protsessu juures ongi nimelt teadlik pühendumine: “Ma olen valmis kõigi ees lubama, et ma annan endast parima, et me oleksime koos õnnelikud ja et me saaksime eluteel koos sammuda.“

    Ja samas ma ei usu seda, et peabki olema seni abielus, kuni „surm lahutab“. Lahutus pole häbiasi. Inimesed muutuvad, maailm muutub ja kui proovitakse üheskoos toime tulla ning antakse endast parim ja siiski ei toimi, siis sõbralikult lahkuminek ei ole asi, mille pärast nüüd kedagi kividega surnuks loopida.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 7. jaan. 2016 at 20:08

      Just. See, kas peetakse abiellumist vajalikuks või mitte, on hoopis teine küsimus. Ma pigem tahakski teada selle mõttelaadi kohta, et kuidas ollakse punktis saama last, aga mitte pühenduma kaaslasele, kellega laps saadakse.

      Eks ma ise eelistaks ka natuke seda, et laps võiks sündida abiellu, aga kuna minu jaoks pole see nt usulise tähtsusega (nagu paljudel) või kindla traditsiooniga seotud, siis tegelikult mingit suurt vahet mul pole. Ja kuigi me oleme sel teemal mõtteid mõlgutanud, siis mul poleks ka selle vastu midagi, kui me üldse ei abielluks (ma olin pm 20 aastat oma elust täielik abieluvastane :D), aga sel juhul tahan ma siiski teada, et Märt on mulle pühendunud ja näeb meid koos lõpuni ette.

      See on õige, et lahutus pole häbiasi. Kõike võib juhtuda, kunagi ei tea ette, mis tulevikus on, aga selle pärast ei saa ka elu pausile panna, et äkki 20 aasta pärast pole koos. Kui on kahtlus kas ÜLDSE koos inimesega olla, see on muidugi teine asi :)

    Leave a Reply