vanad armid ei roosteta

10. jaan. 2016

Lugesin tööl une peletamiseks Marina aski ja seal oli küsimus kõige huvitavama armi kohta. Hakkasin siis enda omade peale ka mõtlema ja kuidas need saadud, ning jõudsin otsapidi tõdemuseni, et ma olin lapsena ikka väga kohmakas isend. Mul juhtus tohutult õnnetusi, aga selles mõttes vedas, et arme pole neist pea üldse jäänud. Pigem on need “iluvead” tekkinud täiesti randomilt ja mitte olukordadest, millest oleks võinud arm jääda.

Ma olen näiteks murdnud korduvalt oma käeluid-lugesin praegu kokku, et viis korda.. kuigi ma miskipärast mäletan, nagu oleks neid kuus olnud. Nii randme- kui ka küünarvarre omi. Ja las ma ütlen, milline õudus see viimane on. Vähe sellest, et kips on ülimalt ebamugav (käsi on kogu aeg L-kujuliselt kaelas), tuleb pärast läbi teha vastikult valus taastusravi, et käsi liikuma saada.

Kunagi tõmbasin kalakonksu oma väiksesse sõrme nii, et konksu ots paistis küüne alt. Tol ajal viidi kiirabisse vist ainult siis, kui oli oht verest tühjaks joosta, sest minu sõrme tegi tädi korda. Kastis ikka viinapudelisse ja lõikas žiletiteraga sõrme nats rohkem lahti, et saaks harulise konksu kätte. Pärast sidus sõrme kinni ja olemas. Nii hea töö, et isegi armi ei jäänud :D

Aeg-ajalt tuleb mul meelde üks hull kukkumine. Ma käisin esimeses klassis ja olin sugulasega Kärknas, vanaema juures. Hakkasime kortermaja ees võidu tegema, kui mina juba teisel sammul koperdasin ja näoga maad kündsin. Sõna otseses mõttes. Mul oli terve pool nägu (laup, põsk, lõug, osa ninast) lõhki ning kattus hiljem väga valusa koorikuga. Ema ei tundnud mind järgmine päev äragi.

Lisaks sellele, et ma nägin kohutav välja, oli koorik niiii vastik. Teate ju küll, kuidas kooriku all tekib kiskumistunne, sest nahk tahab liikuda, aga kõva koorik ei lase? No ma tundsin seda iga kord, kui rääkisin, naeratasin, mälusin või lihtsalt näolihaseid liigutasin. Ma varem pole sellele mõelnud, aga ma olen päris õnnega koos, et sellest kukkumisest ühtki armi ei jäänud.

Sellega tuleb ka see meelde, et kui mu koorik kõige jubedam oli, siis otsis kunstiõpetaja (kelle kunstiring pikapäevarühmaga samas majas oli) laste seast portreepiltide jaoks modelle, et ta õpilased harjutada saaksid. Ooo, milline uhkena kõlav ülesanne ühele esimese klassi lapsele… mille ma kahjuks vahele jätsin, sest häbenesin oma nägu :D

Veel üks kukkumine oli samuti Kärknas. Lasin talvel mäest alla, lendasin kelguga üle pea ning kukkusin nina ja lõua megalt lõhki. Jälle paks koorik. Aga jälle null armi.

Kõige jubedam kukkumine on ilmselt mu jalgrattaõnnetus. Sõitsin suure kiirusega mäest alla, jalg libises pedaalil ja otse esiratta kodaratesse. Ma mäletan praeguseni seda, et kui ma järsult mõlemaid pidureid vajutasin, oli kõik äkki aegluubis ja ma lendasin üle pea ratta ette maha. Varbaluud puru, ühest kohast oli kodar megasügavale lõikunud, suure varba paks nahk käis nagu hingedel pealt ära.. fun times. Ma mäletan, kuidas kiirabiarst selle kõige karedama paberkäterätiga üle jala verd vähemaks tõmbas ja siis õiendas, et mida ma nutan :D EMOs istusin kabinetis sees voodi peal, kui üks arst tuli ja uuris ja siis ütles teistele, et “kuulge, pange ta kardina taha, hirmutab teised patsiendid ära” :D

Sellest on küll arm jäänud. Päka peal, kus see paks nahk peaks olema, on mul ühes kohas lihtsalt vagu ja sinna seda tugevat nahka ei kasva. Vahel teeb kõndimise ebamugavaks küll.

Okei, ma pika jutu maha kirjutanud ja armideni peaaegu polegi jõudnud :D Nagu ma ütlesin, et suuremad armid täiesti lambised. Näiteks jala peal on nike-märgi kujuline arm uisutamisest. Nimelt polnud mul kehalise tunnis kõrge säärega villaseid sokke jalga panna ning uute uiskude ülemine äär hõõrus jala läbi sukapükste katki.

Sõrmenukil on v-kujuline arm nõudepesemisest. Olin vist natuke liiga tugev ja hakkasin klaase purustama :D Samal käel on nüüdseks natuke märkamatuks muutunud kolmnurgakujuline põletusarm. Tegin Märdi vanemate juures esimest korda süüa ja pistsin käe kuuma ahju vastu…

Kaela peal on arm lõikusest, mil ühest pisikesest sünnimärgist sai hiigelsuur punane, verd täis… olevus. Veresoonkonna healoomuline kasvajas- selle eemaldamiseks tehtud lõikus on ka ainus, mis senini mulle tehtud on. Kõik mandlid ja pimesooled on alles.

Üks kõige silmajäävaim arm on sinine-valge triip peopesal- algab sealt, kus randme juures pihk algab ja läheb vertikaalis paar cm üles. Otsustasime ükskord empsi ja sugulasega trenni tegema hakata ja läksime jooksma. Kuna kodu juures mingeid korras teid pole, siis jooksime põhimõtteliselt kruusa peal. Paarisaja meetri pärast mõtlesin mina, et oi, huvitav, mis siis juhtuks, kui ma pikali kukuks praegu. Ja noh.. siis ma kukkusin pikali :D

Haav oli täiega sügav ja verd lahmas ja teate, mis mu ema selle peale ütles? “Mine sa koju, me jookseme edasi” :D Läksingi siis ulgudes koju. Nii sügav ilmselt polnud, et oleks pidanud õmblema, aga ülihalb oli seda puhastada. Kivikesed, muld, liivaterad, klaasikillud.. Ma olen kindel, et kõike jama välja ei saanudki. Ja nüüd on sellest emaliku hoolitsuse näitest mälestuseks sinakasvalge arm, mis näeb nats välja nagu lai veresoon :D

Ja ega mul vist rohkem arme polegi.. Mis arvestades kõiki mu kukkumisi ja õnnetusi, on päris hea saavutus. A ei, üks on siiski veel- sellest ajast, kui ma endale ise nabaneedi tegin :D Mitte õigesse kohta loomulikult. Lihtsalt naba kohalt võtsin väikese nahariba ja lõin nõela läbi. Ise olin uhke. Umbes neli päeva.

Aga jagage oma arme ka, täitsa põnev on teada, kust keegi millegi saanud on :)

You Might Also Like

18 kommentaari

  • Reply Kati 10. jaan. 2016 at 14:26

    Mul tulid seda näoli kukkumist lugedes külmavärinad peale :(

    Mul mingeid hulle murde ja kukkumisi pole kunagi olnud, aga keha on koerahammustuse arme täis. Vasakul käel on jõhker arm, kus koer tõmbas naha sõna otseses mõtted maha- 8 õmblust. Vasakus kulmus on auk, kus koer hammustas- kulme korrigeerides ei ole need kunagi ühesugused, sest noh,ühel on arm ja sinna karvad ei kasva :D.
    Lisaks augud tagumiku all, jalgadel jne. Ühesõnaga, koerad mind ei armastanud eriti :D

    Kukkunud olen ühe korra puu otsast nii, et langesin 4m kõrguselt mööda oksi. Mõnikümmmend seki oli hing kinni ka, aga rohkemat midagi ei juhtunud.

    Kõige “haigem” arm on mul vasakul pool kukalt, mille sain, kui noored olles seda “rätikumängu” mängisime ja minestades peaga vastu pingi nukka kukkusin.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 10. jaan. 2016 at 19:37

      Ma kusjuures olen selle oma mälestustes ära peitnud, et pidin ema käest üle küsima, kas ma nägin seda unes või mitte :D Ega ma muud ei mäletagi, nt kas koolis naerdi või kaua see paranes, aga just see valu on meeles ja see kunstiklassi juhtum.

      Oiiii, sul koertega ikka eriti kehvasti läinud :D Mul tulid külmavärinad su koerte jutu peale :D Mind on ka kusjuures koer hammustanud, aga läbi kummiku. Nats oli verine, aga õnneks midagi hullu polnud.

      Misasi on rätikumäng? :D Aga kuklast tuleb ilmselt tohutul hulgal verd, valus lausa mõelda. Ma mäletan, kui mu vend raudkiigu nurgaga otse lagipähe sai ning kui ma kortermaja eest tuppa jõudsin, käsi ümber venna, oli mu kampsun ta verest läbiiii ligunenud.

      • Reply Kati 10. jaan. 2016 at 20:13

        Rätikumäng on see poomismäng, kus sõber poob sind niikaua kui ära minestad hetkeks :(

  • Reply Liina 10. jaan. 2016 at 15:42

    Hahaa, kui naljakas lugemine. :D mitte, et see mulle nalja teeks, et sa kunagi kõvasti haiget oled saanud, aga lihtsalt nii vaimukalt kirja pandud.
    Postituse lõpuks värisesid käed kergelt küll, sest ega ma neid verejutte hästi ei talu :P
    Mul vist väga hulle õnnetusi juhtunud ei olegi, ptüi-ptüi-ptüi.. Väiksena mängisin kusagil peenrapeal taimedega ja mingi taime mahlale olin vist allergiline, sest mängides olin käega üle põse tõmmanud. Tulemus see, et järgmisel hommikul ärkasin üles ja põsel laiutas hiiglama suur vesivill. :D poleks samuti ennast portreemodelliks pakkunud. Ühtlasin on tänaseni nii, et kui näost õhetama hakkan, siis läheb see villikoht veidi tumedamaks punaseks. Mängi veel maltsaga eks. :D
    Ükskord jäi käsi niimoodi autoukse vahele, et uks läks kinni, aga käsi jäi vahele. Polnud hullu, luud olid terved ja vana hea viinakompress ajas asja ära.
    Ja parim viimaseks! Olin umbes viiene ja istusin pakikal ning mõtlesin, et mis saaks, kui jalad kodaratesse paneks. Mõeldud-tehtud! Mõlema kannaluu oli kenasti näha ja siiani mäletan kuidas maja ees kõik teelehed punased olid. Sellest ka meenutuseks mõlemal kannal arm. :P

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 10. jaan. 2016 at 19:46

      Hahah, pole hullu, mulle endale pakub ka nalja, mis kõik juhtunud on. Õnneks on kõik hästi lõppenud :D Ma kusjuures talun enda ja teiste verd päris hästi, aga hulk aega hiljem alles hakkab täiega halb :D

      Öäöäög, vot igasugused villid on minu arust niii jubedad :D Mul tekib alati vastupandamatu tahtmine need katki teha ja nad on nii.. vesised :D
      Uuuuh, i feel you rattaõnnetuse suhtes :D Ma olin ka varem mõelnud, et ei tea, mis juhtub, kui nii teha. Mõttel on ikka suur jõud, sain omal nahal ära proovida. Mul läks ikka mitu head aastat, enne kui ratta seljas suutsin jälle olla.

  • Reply Gerli 10. jaan. 2016 at 15:43

    Huh, ma lugesin seda ja kogu lugemise ajal käisid külmavärinad üle keha. Ma olen õnnega koos, et siiani veel ühtegi suuremat õnnetust pole juhtunud. Neid pisikesi noaga sisselõikamisi väiksena või pisikesi kukkumisi oli ikka, aga ei midagi tõsist. Üks suuremaid, mida mäletan, oli see, kui läksin väikese sugulasega mänguväljakule (olin kas 11 või natuke vanem), lasin liumäest alla ja käisin ninali nende puulaastude peale, mis seal maas olid. Kogu mu laupa kattis see vastik koorik ja vist oli kas põsel või ninal ka. Igatahes pidin ma sellise näoga järgmisel päeval bussiga koju sõitma (ööbisin sugulase juures) ja ei julenud enne kodust välja minna kui see kole koorik kadus. Natuke kiskusin teda ikka ise ka ära (olin väiksena koguaeg see, kes ajas näpud taha nii kärnadele kui kõigele, kuhu andis :D ) ja õnneks pole armi jäänud. :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 10. jaan. 2016 at 20:00

      Ma alguses arvasin, et ega mul neid õnnetusi nii palju olnud pole, aga kui üles lugema hakkasin, siis aina kogunes. Õnneks midagi traumeerivat pole olnud (välja arvatud rattaõnnetus, mul läks mitu aastat, et tagasi ratta selga saada)

      Õõõõh, see koorik on maailma kõige halvim asi :D Ma ka ikka nokkisin seda korralikult. Vastik oli see, et kooriku tekkides jäid mul osad juuksekarvad kooriku alla ja siis ma tahtsin neid kätte saada :D Ma ka ikka mõtlen, et vedas täiega, et arme ei jäänud, oleks võinud palju õnnetumalt lõppeda.

  • Reply Helen 10. jaan. 2016 at 21:47

    Hmm ma hakkasin mõtlema, et mitu armi mul siis on. Kokku sain neli. :)
    Esimene on ajast, mil ma olin kahene. Jooksin köögis pliidi ees, mis päädis sellega, et kuuma veega pott kukkus mulle kaela. Õnneks ema kiire reageering päästis hullemast ja kuni puberteedini oli rinnal oleva armi ainsaks tunnuseks see, et suvel ma ei päevitunud sealt. Nüüd aga on täitsa põletusarm. Mitte õnneks suur ja jube, aga piisav, et seda märgata.
    Teise sain umbes 6-7 aastaselt, kui hommikul endale võileiba tegin ja otsustasin osa näpust kah noa alla paigutada. Haav oli pea luuni, aga kuna see oli täitsa sile siis seoti see vaid kinni ja kõik.
    Kolmas on mul vasaku silma kohal. See oli meeletult õnnelik õnnetus. Nimelt mängisime teiste lastega ja siis poisid arvasid, et jube vahva oleks puidust klotsidega katapulti mängida. Üks katapuldist lendu tõusnud klots maandus mulle silma juurde. Ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud kui see oleks paar sentimeetrit kõrvale läinud. Õnneks aga sain ma sinise silma vaid nädal enne uue kooliaasta algust.
    Viimane on mul pöidlal, kust ma lasin ühe sünnimärgi eemaldada.
    Eks õnnetusi on tegelikult elus meeletult olnud ja juhtus ka selliseid, kus tänad kõrgemaid jõude, et üldse elus oled.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 13. jaan. 2016 at 15:30

      See kuuma vee õnnetus kõlab niiii valusalt :((

      Sul on ikka jubedalt vedanud nende õnnetustega. Ma mäletan, et mul sugulane jooksis silmaga teiba otsa. Oli mingi kilemaja karkass ja ühest kohast turritas korralik terava otsaga tokk välja ning jooksis otse silma selle. Tal läks ka väga õnneks ja silmast ilma ei jäänud.

      Mul selliseid suuuri õnnetusi pole olnud, loodan et ei tule ka. Sina oled aga küll vist õnnesärgis sündinud :)

  • Reply Kadi 10. jaan. 2016 at 23:17

    Minu kõige põnevam arm on minu paremat kätt “kaunistav” koerahammustuse jälg. See on muideks välgunoolekujuline (täpselt nagu Harry Potteril :D) ning ma sain selle 13. reedel. Olin siis päris väike ja paitasin maal meie koera, kui äkitselt mingi kõva heli teda ehmatas ja ta mulle hambad sisse lõi. Haav oli väike, aga verd tuli ikka meeletult. Pärast seda kartsin pikki aastaid kõiki suuri koeri, kuid nüüdseks olen oma hirmust üle saanud.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 13. jaan. 2016 at 15:28

      Max kade su Harry Potteri armi peale :D

      Mind hammustas kunagi väike nähvits ja sellest ajast peale kardan ma üldse võõraid koeri. Nii kahju samas, sest koerad on ju nii armsad :(

  • Reply Virge 11. jaan. 2016 at 14:33

    Mul on ainult kaks armi. Üks on täpselt kahe kulmu vahel ja tekkis tuulerõugest. Teine on 11cm lahkamas täpselt puusakontide vahel ja on ta seal operatsiooni tõttu. On küll 12 aastaga heledamaks muutunud aga jube kole on siiski :(

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 13. jaan. 2016 at 15:27

      Aii, see puusakontide arm kõlab küll jubedalt :( Mul õnneks on kõik armid väikesed, pole väga silmatorkavad. . Tuulerõugetest oli mul ka näo juures kunagi arm, aga ma ei tea, kus see kadunud on :D

  • Reply Eleri 21. jaan. 2016 at 19:44

    Ma lausa ise tundsin seda valu ja käisid külmavärinad, kui lugesin osa “Kastis ikka viinapudelisse ja lõikas žiletiteraga sõrme nats rohkem lahti, et saaks harulise konksu kätte.” :D

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 21. jaan. 2016 at 21:13

      Hahah :D Ma ise mäletan ainult seda valu, mis oli siis, kui konksu sõrme tõmbasin ja seda hetke, kui viinapudeli sisse kasteti… muud ma enam ei mäleta, tean ainult, mida räägiti. Ilmselt blokkisin mälus ära :D

    Leave a Reply