eestimaist ja välismaist

27. veebr. 2016

Kui ma juba siin mõni postitus tagasi raamatutest kirjutasin, siis võiks ilmselt loetleda üles ka paar filmi, mida hiljuti kinos vaatamas olen käinud.

Esimene on loomulikult paljukiidetud “Klassikokkutulek”. No mis ma öelda oskan, sisu on üsna lihtne ja arusaadav kõigile, igasugused killud, juhtumid ja lõõpimised ajasid südamest naerma ja lõpp oli armas. Ideaalne komöödia!

Kuigi mulle tohutult meeldivad mõttega linateosed, kus peab pidevalt ajusid ragistama, siis vahel on hea lõõgastuda lollikindlaid filme vaadates. Jah, seal on kohati labased jalaga-perse naljad, aga elu on niigi tõsine, miks mitte kellegi okseõnnetuste üle naerda, eks. Viimasel ajal on jälle hakatud selliseid filme tootma, mõni aasta tagasi võeti vist Hollywoodis pähe, et kõik komöödiad peavad olema sügava sisu ja moraalitsemisega ja südamlike naljadega. On ka selliseid filme vaja, aga sõpradega koos filmiõhtuid korraldades on just kõige lahedamad “Klassikokkutuleku” tüüpi filmid.

Seda võrreldakse küll “Pohmakaga”, minu arust oli pigem sarnasus aga “Ameerika Piruka: Klassikokkutulek” linateosega. Sisu oli filmil lihtne ja kergesti jälgitav, aga kui ma nüüd järele mõtlen, oleks tahtnud mingit kindlamat keskpunkti. Alguses arvasin, et keskmeks saab raju pidu, mis aga liiga kiiresti otsa sai. Siis jälle mõtlesin, et hoolimata kõigist viperustest ja oma ebakindlusest Malmsteni tegelane lihtsalt tuleb ja tulistab puusalt ülimaheda kõne..aga seda ka ei juhtunud. Kuigi see kõnepidamine oli üks naljakamaid kohti, oleks ma natuke ikka mingit epic juttu kuulda tahtnud :D

Mis mulle veel silma jäi, oli see, kui tuimad kõik klassikokkutulekul olid. Ma praegu kujutan küll ette, et kui 25-aasta kokkutuleku oma lennuga teeme, siis on meil meri põlvini- arvestades, kes meie klassis käisid. Või no, ma olen raudkindel, et kui meie omadest keegi oleks kõne ajal nats roopinud, oleks Markus ja Andrus esimestena kõveras naernud ja järgmised 25 aastat kerget mõnitust teinud :D

Okei, võib-olla räägib praegu minus mitte-veel-nii-täiskasvanulik Liis, kes on veel päris noor ja kelle keskkooliaeg oli kõigest (whaaata, kõigest??) 6 aastat tagasi, aga ma väga tahaks loota, et meie kokkutulek on tulevikus vinge, mitte. tuim ja igav pidulik bankett.

Natuke aega hiljem käisime vaatamas “Deadpooli”, mille kohta kruvis juba 9gag ootused kõrgeks. Ryan Reynold on üks mu lemmikumaid komöödianäitlejaid ning Deadpooli kehastades lõi ta naelapea pihta. Film oli vägivaldne ja täis roppusi. Seda kõike ma teadsin, aga ometi kui olid stseenid pea maha lõikamisest, lödiks tambitud inimestest või paljaste kotudega Ryanist, oli korra wtf-hetk küll.

Kirjutan kiirelt sisu ka lahti- endine eriüksuslane tegutseb nüüd palgamõrvarina, armub ilusasse neiusse ja tal avastatakse vähk. Et sellest lahti saada otsustab ta osaleda geenimutatsioonikatses. Ehk temast tehakse mutant, ta saab supervõimed ja tänu sellele hävineb vähk. Talle aga natuke valetatakse ja superkangelase asemel tahetakse ta enampakkujale orja pähe maha müüa. Muteerumise käigus saab ta küll omale võimed, aga ta välimus hävineb täielikult, nahk on kaetud nagu põletusarmidega. Ja siis film keskendubki sellele, kuidas ta üritab tabada meest, kes selle katse eest vastutab.

Nalja sai kõvasti. Aga päris palju oli selliseid viiteid ning nalju pärismaailma ja eriti Marveli stuudio kohta. Et kui sa mõnest asjast midagi ei tea, ei pruugi sa neist aru saada. Näiteks Märt ei huvitu eriti popkultuurist, nagu kõik need Avengerid ja X-mehed, mina tean neist ainult tänu hilistele öötundidele ja 9gagile. Mind ja Märti need tögamised ei häirinud, aga kujutan ette, et kui keegi pole nendega üldse kursis, siis on raske aru saada.

Kuna Deadpool on üks Marveli koomiksite tegelastest ja otseses seoses X-meestega, oli palju viiteid ka sellele. Jah, naljakas oli küll.. aga ma ei tea, kuidas ma suhtun filmidesse, mis on täis actionit ning äkki tuleb peategelane nö sellest maailmast välja ja teeb nalju päriselu kohta. No näiteks kui läks X-meeste maja uksele koputama, et paar abilist kaasa võtta, siis tulid sealt naljad “Hahaaa, stuudiol polnud raha rohkem näitlejaid palgata, et ainult te kaks siin olete??” või sageli pöördus Deadpool otse vaataja poole ja rääkis temaga. Samas oli Deadpooli tegelaskuju nii haigelt süüdimatu, et kõik need vahepalad olid nagu rusikas silmaauku :D

Mis mulle veel meeldis, oli see, kuidas muidu on kõik superkangelaste filmid maailma päästmisest või suurema kahju ära hoidmisest.. “Deadpooli” mõte oli leida üles mees, kes teeks peategelase ilusa näolapi jälle korda ja ilusaks, sest välimus on ju väga tähtis :D

Humoorikas ja huvitav lähenemine, popkultuuri üle ironiseeriv ja kõige (sealhulgas ka enda) üle nalja viskav film. Kui on tahtmine minna vaatama tempokat actionkomöödiat, kus peategelane on ropp ja natuke sotsiopaat, siis soovitan küll! :)

“Vehklejat” ei käinud ma küll kinos vaatamas, aga natuke räägin ka sellest. Eks see ole teada, et ma pole mingi filmikriitik ja kui nii paljud asjast jagavad inimesed seda kiidavad, siis see ju peab hea olema.. Aga mulle miskipärast see nii sügavat muljet ei jätnud.

Jah, Märt Avandi tegi mu arust väga hea rolli. Teema ise oli tõsine ning eestlastele ka väga südamelähedane. Kaadrid olid tõetruud, film ise nurkalt hallivõitu, mis sobis filmi mõttega kokku… aga midagi jäi nagu puudu. Minu jaoks oli see veidi liiga pealiskaudne film teemast, mis on ju nii sügav.

Mulle väga meeldis Avandi suhtlus lastega, kuidas ta õppis nendega ümber käima, kuidas alguses nendega kannatamatu ega osanud hästi õpetada. Mulle meeldis Ulfsaki vanaisa roll ja talle järeletulek oli tõesti kurb koht.. Laste sõit Leningradi ja nende võistlus oli ka väga hästi välja mängitud + see hilisem väike pinge, kas pisike tüdruk toob võidu koju või ei, no super.

Aga näiteks kogu Avandi minevik ja talle järgi tulemine-ära viimine otse võistlussaalist mängiti minu jaoks nii pealiskaudselt ja tühiselt välja, et ei tekkinud nagu mingeid erilisi emotsioone. Seda enam, et pea järgmine stseen oli juba sellest, kuidas ta rõõsa ja tervena rongilt maha astus ning tagasi tuli.

Ma saan aru, et see filmi sügavus ongi pigem aimdusega seotud, et tuleb kasutada oma kujutlusvõimet ja ise juurde mõelda. Ma arvan, et enamik selle aja inimesi suhestusid filmiga väga ning neile läks see hinge. Mina, kes ma sündisin turvaliselt põhimõtteliselt Eesti Vabariiki, ei ole seda õnneks läbi elanud. Seda raskem oli mul aga ise see pilt kokku panna ja filmi sisse elada. Näiteks “Mandariinide” puhul tuli see sõja-aja lihtsate inimeste elu ja vastaspoolte suhtumised nii hästi välja, et polnud üldse vajadust olla sama asja läbi elanud, ometi puudutas film hinge.

Ma ei ütle üldse, et see oleks halb teos olnud. Vaatamist väärt kindlasti! Aga päris Oscari-vääriline ka mitte.

You Might Also Like

2 kommentaari

  • Reply Kadi 29. veebr. 2016 at 13:24

    Me päriselt ka pole juba KUUS AASTAT gümnaasiumis käinud ? :O

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 29. veebr. 2016 at 13:25

      No tegelikult saab kevadel juba SEITSE aastat lõpetamisest :D

    Leave a Reply