kriminaalset juttu veidi

23. veebr. 2016

Ei-ei, politseiga pahuksisse läinud ma pole (veel), juttu tuleb hoopis paarist krimiromaanist, mida Fabulast lugenud olen. Maailmalõpupõnevike kõrval on krimkad  ühed mu lemmikutest, sest mulle meeldib, kui pea terve teose vältel on tegevust, saladusi, saladuste lahendamist, hirmuvärinat..

Esimesena tahaksingi tutvustada raamatut nimega “Mesilõks”, mille autoriks on Unni Lindel. Kuigi (nagu paljude krimkade puhul) on tegu järjeraamatuga ehk tegelased on korduvad, ei ole see loo arusaamise juures kuigi oluline.

Lugu ise on äärmiselt põnev, sest lisaks ühele pealiinile, on ka palju pisikesi teeotsi, mille saladusi on vaja lahti harutada. Põhiline on aga see, et seitsmeaastane poiss kaob jäljetult. Natuke aega hiljem aetakse noor lätlanna autoga alla. Ei kulu palju aega, kui avastatakse, et need sündmused on omavahel seotud.

Lisame siia kompotti hirmuäratava vanaproua, kes nägi poissi viimasena, lätlanna noormehe, kes nagu varjaks saladust, viimase ema ja vanema venna (kelle peas ka kõik korras pole), naabriplika ja tema sõbranna, kes parajasti on täpselt sellises lollis pubekaeas, kus ei kardeta mitte midagi ja vesi neile põlvini, võõrtööjõu (ära)kasutamise ning uurijate endi sassis dünaamika ning kokkuvõttes on üks tegevust täis krimka.

Mulle väga meeldis, kuidas lisaks (oletatavale) lapseröövile ja mõrvale, oli suur rõhk ka lapsepilastusel. Või.. ma ei saa öelda, et see meeldiv teema oleks, aga hea, et tähelepanu pöörati just teismeikka astunud tüdrukute mõttemaailmale. Kuidas neile tundub, et vanemad on lollid ja nemad nii targad-seksikad-täiskasvanud ning saavad kõigega hakkama. Või kui kerge on neid samu lapsi osta ära meigi või kutsikatega keldris.. (vanim trikk raamatus vist). Lisaks tegi asja kuidagi reaalsemaks see, et kohati oli lisatud ka selle pilastaja vaatenurk, kui ta tüdrukuid meelitas, tema minevik ja kuidas ta noh.. sündis sellisena.

Loo juures oli huvitavaks asjaoluks ka see, et ükskõik, kuidas te arvate, et see lugu lõppeb- see ei ole nii. Üks põhiliinidest on jah juba alguses aimatav, aga see teine… ilus ja korralik krimkale kohane twist.

Mis nii põnev aga polnud, oli uurijate omavaheline kemplemine. Põhivend oli natuke aega puhkusel olnud ja tagasitulles avastas, et tema teadmata oli osakonda tööle võetud üks naine, kes kõigile teistele meeldis, ainult talle mitte. Nende omavaheline jonn muutus juba alguses igavaks. Üks ei saanud üle sellest, et tema ei saanud tööle võtmise otsustamise juures olla, teine aga ei osanud meeskonnatööd teha ning tahtis end iga hinna eest tõestada. Get a grip, folks!

Raamatuna soovitaksin seda kindlasti- äärmiselt palju põnevaid (ja kummalisi) tegelasi, palju saladusi ja ootamatu lõpplahendus!

IMG_6240
Kui olin endale Fabula äppi alla tõmmanud, siis ühed esimesed teosed, mida lugesin, kuulusid Lars Kepleri sarja. Siinkohal pean natuke Britiga nõustuma, et need ei olnud nii verdtarretavad ja õudsed, kui lubati, aga sellest hoolimata olid need äärmiselt põnevad ja tempokad.

“Hüpnotisöör” ehk esimene osa algab väga hoogsalt. Polnud sissejuhatusest juttugi, kui juba leiti mehe surnukeha ja avastati, et pea terve ta pere oli konkreetselt ära hakitud. Perepoeg jäi raskete vigastuste kiuste ellu ning vanim tütar oli jooksus. Et narkoosi all olevast poisist mingigi info kätte saada, kutsub uurija Joona Linna appi hüpnotisööri. Saadud vastused on veidi kõhedad ega näita poissi just kõige paremast küljest. Kuna hüpnotisööril oli minevikus päris suur jama oma “ande” tõttu olnud, kistakse praeguse juhtumiga vanad haavad lahti. Ja kui te arvate, et pere mõrvanud isiku otsimine on põhiliin, siis eksite rängalt, nagu minagi eksisin :D

Hüpnotisööri poeg röövitakse ning selleks, et ta elusana tagasi saada, peab ta veel rohkem oma minevikus sobrama. Sessioonid haigete patsientidega, naise petmine ja hilisem avalik alandus. Päris palju raamatust ongi minevikuvormis, süvenedes põhjalikult hüpnotisööri elule.

Kõrvalteemana oli sees ka alguses tapetud pere vanima lapse leidmine, tema kaitsmine ning ellu jäänud poeg. Okei, see oli üsna tähtis osa raamatust, aga ma ei leia, et see oleks kõige olulisem olnud. Lisaks veel hüpnotisööri abielu vaikne lagunemine, ta naise isa (kes oli endine politseinik) kaasamine, noorte “gängisõjad” ja uurijate omavaheline suhtlus.

Abielu lagunemine oli mu arust nii.. halenaljakas. Ma ei mõtle siin seda petmist, aga umbes KÕIK olevikumured oleks neil saanud lahendada vaid rääkimisega. A’la kuidas haiglas võttis mehe telefoni vastu naisarst (arvas, et Joona helistab) ja siis mees pärast vaikis, kui naine teda armukese pidamises süüdistas. Naise isa kaasamine oli ka omaette ooper. Lihtsalt erru läinud kõva mees, kes loobus lapselapse pärast absoluutselt igast läbimõeldud sammust või väljaõppest.

Selle konkreetse teose juures meeldis mulle väga just see patsientide kasutus ning nende taustalood. Mind väga huvitab, miks osade inimeste mõistus ei tööta nii, nagu peaks. Et mis on selle põhjuseks- on nad nii sündinud, on neid nii kasvatatud, on neid muutnud mingi oluline sündmus? Kahju oli ainult sellest, et kõikide patsientide tausta teada ei saanud..

Mulle meeldis ka uurijate-kontoripoole omavaheline suhtlus. Mõnus lõõpimine, aga samas oldi väga asjalikud. Joona Linna tegelaskuju oli super. See “ma-tean-nagunii-kõike-mul-on-alati-õigus” suhtumine meenutas natuke dr. House’i, aga sobis raamatusse hästi. Kui võrrelda näiteks “Mesilõksu” meeskonnaga, on Lars Kepler siin paremat (kirja)tööd teinud.

Mis veel mulle silma jäi, oli see, et raamatus (tegelikult kõigis Kepleri-sarja teostes) on põhimõtteliselt kaks kulminatsiooni- alguses ja lõpus. Ma olen harjunud sellega, et terve raamat ehitatakse üles ja siis saabub lagi. Kepleri romaanide puhul on pea kõigis mingi üks suur teema, mis saab kulminatsiooni ja siis tuleb mängu hoopis teine ja pikem süžeeliin. Näiteks “Hüpnotisööri” puhul oli olukord niiii põnev ja kui tekkis tunne, et noh, raamat läbi, hakkame asju kokku pakkima, oli mul loetud ainult 23%… :D Tundubki, et teiste krimkadega võrreldes pühendatakse kurjategija kättesaamisele väga palju aega (ja lehti). Näiteks teine kulminatsioon oli see, kui saadi teada, kes poisi röövis ning siis oli päris pikk lõpp sellest, kuidas see poeg ka ära päästeti.

Teine osa on “Painajalik leping”, mis minu hindamise järgi on ilmunud Kepleri teostest nõrgim. Mitte, et see poleks põnev või huvitav olnud, lihtsalt tegevust tuli kohati liiigagi palju. Ja siinkohal see lõpu venitamine ei tulnud üldse kasuks. Okei, tulid huvitavad faktid välja, aga kogu see laevadega tagaajamine ja hilisem tulevahetus oli liiga.. filmilik. Ma olen ise harjunud krimkadega, kus saadakse teada, kes mõrvar, ta arreteeritakse ja… kõik :D

Aga ei, “Painajalik leping” oli ka tõesti põnev. Seda enam, et kõik algas juba saladustega- mees poos end kõrgete lagedega toas üles..aga polnud ühtki tooli ega midagi, kuhu peale oleks ta saanud astuda, et konksuni ulatada. Kaldasse sõitnud lõbusõidulaevalt leiti noore neiu surnukeha, kes oli uppunud.. aga mitte merevette. Salapäraseid juhtumeid tõttas lahendama Joona Linna!

Nagu öeldud, siis on siis tegevust kõvasti rohkem. Ka selle teose puhul arvasin, et oi, lõpp juba paistab, kui tegelikkuses oli loetud alla poole… Lisaks sellele, et Joona ennastunustavalt kurikaelte jälgi ajab, on eelmainitud laevalt põgenema pääsenud kaks noort, keda ajab taga palgamõrvar. Samal ajal otsitakse end üles poonud mehele (kes oli päris tähtis nina) asendajat, kes kirjutaks väga tähtsale lepingule alla. Kuna seda allakirjutamist sunnitakse täiega peale, hakkab asetäitja viivuks kahtlema, kas tegu ikka õige asjaga.

Kõrvalliinidena on veel sees poodud mehe asendaja (andeks, ma ei mäleta ta nime) elu suures majas oma venna ja.. alaealise lapsega. Midagi.. pedofiilset sellest pole, kuigi enamik ühiskonnast vaidleks vastu. Tüdruk on lihtsalt väga väga usaldava loomuga (mida paljud ära kasutavad) ning mehel sügavad unehäired. Kunagi nooruses oli ta olnud andekas viiulivirtuoos (võiks isegi öelda, et geenius), kuid traumeeriva sündmuse tõttu jättis ta muusika. Tema teadmised tulevad aga hiljem kasuks, et viimane pusletükk oma kohale asetada.

Seda teost on natuke keeruline kirjeldada, ilma et lõppu ära annaks, aga ühesõnaga.. lõpus tuleb mängu mees, kes.. noh, mängib jumalat. Lubab vastuteene eest anda sulle kõik, mis tahad. Kui vastu ei võta või tahad kunagi hiljem loobuda… siis on targem end üles puua. Mida üks tegelastest ka tegi. Sest tagajärjed on õõvastavad. Võiks öelda, et isegi lepingule alla kirjutamisega ei olda omadega päris mäel, sest su südamesoovi täide viimine tehakse põhimõtteliselt lähedaste arvelt.

“Painajalik leping” pole täis nii palju ootamatuid pöördeid, küll on aga palju erinevaid liine, mis omavahel lõpuks põimuvad. Lisaks võib öelda, et tegu on sarjast kõige reaalsema raamatuga. Ma ei ütlegi, et mõrvu ja tapmisi muidu maailmas ei toimu, aga selles teoses arendatav teema on eriti praeguses ühiskonnas üsna kuum teema. Põnev! Ja kõige põnevam on loomulikult see, et lõpus mainitakse Eestit!! :D

Järjekorras kolmas on “Tuletunnistaja”. See oli jälle natuke my cup of tea, sest osaline tegevus (ja ka mõrv) toimus peaaegu, et hullumajas (tütarlaste kinnine hoolekandeasutus) ning päris palju oli juttu erinevatest tüdrukutest, kes polnud mõistusega just kõige paremas suhtes.

Üks tüdrukutest tapetakse julmalt ning mõrvatakse ka öösel asja uurima läinud komandant. Jällegi segab end asjasse Joona Linna, kuigi sel korral teda väga appi ei taheta. Ilmselt seetõttu, et ta astub paljudele oma suhtumisega kandadele. Ta pole ülbe ega kuidagi viisi ebameeldiv, aga samas on ta väga enesekindel ja kõiketeadev. No keda ei ajaks närvi, kui tuleb mees, kes teatab, et tema teab kõike kõige paremini ja sa teed oma tööd valesti :D

Ühesõnaga, tüdrukud ei räägi midagi, mida nad võisid pealt näha või kuulda ning üks neist on hoopis põgenenud. Oma põgenemisteel röövib ta auto, kus tagaistmel väike poiss. Nende jälgede ajamine ja üles leidmine on teema number kaks. Põhiliselt seetõttu, et arvatakse, et põgenenud tüdruk ongi mõrvar.

Nagu Keplerile kohane, on ka seegi raamat tuubil saladusi ja põnevust. Näiteks rikas daam, kes oli põgenenud neiu ajutine kasuema või naine, kes teeskleb meediumit. Viimane osutub tegelikult oluliseks võtmeks saladuse lahendamisel. Kuigi alguses tundub, et ta on lihtsalt meeleheitel ja raha vajav naine, kes teeskleb surnutega ühendust võtmist, on korraks ka hetk, kus tuleb välja, et võib-olla ta nii väga ei teesklegi. Lõpus siiski on ta “nägemustele” väga loogiline selgitus.

Kuigi paljud tavalised krimkad keskenduvad rohkem just kuriteole ja selle toimepanijale, on Kepleri romaanides sees ka ühiskonna valupunktid. Selles konkreetses teoses näiteks kasuperede käitumine ja laste süsteemi sattumine-nende solgutamine. See on ka ainus teos, mille lõpu (või õigemini tapja) ma ära arvasin. Sest pole just väga loogiline, et mees, kelle naine tapetakse, hakkab kaks päeva hiljem semmima ja kodu mängima juba uuega :D

Neljandaks ja viimaseks seni eesti keeles ilmunud teoseks on “Uneliivamees”. See on kõigist eelnimetatutest minu jaoks kõige.. hirmutavam ja põnevam.

Ma pole seda eelnevalt maininud, aga hästi palju on sees ka Joona Linna elu. Esimestes mitte nii palju, aga iga raamatuga järjest rohkem. Kuigi teoseid annab väga vabalt lugeda ka eraldi või ükskõik, mis järjekorras, siis just see konkreetne osa keskendub suuresti Joona Linnale.

Nimelt tehakse eelmiste osadega meile selgeks, et mehe naine ja tütar on surnud. Väikesed vihjed siin-seal aitavad mõista, et võib-olla polegi nii. Ja selgubki tõsiasi- kui Joona ja ta tollane partner Uneliivameest ehk Jurek Walterit taga ajasid ja kinni püüdsid, sattusid nende pered ohtu. Partneri perekond rööviti ning kartes sama, saatis Linna oma naise ja lapse minema, teeseldes nende hukkumist autoõnnetuses.

See oli koht, mis mind juba veidi häiris. Just see, et võeti neile sarnased surnukehad ning esitati siis Joona perekonnana. Samal ajal, kui teine mees südantlõhestavalt oma naist ja tütart otsis… Not cool, Joona!

Ühesõnaga. Jurek oli selline mees, kes röövis inimesi ja mattis nad maha. Ta üritas neile küll hapnikusüsteemi ehitada, et nad elus püsiks, aga osad siiski surid. Just nii jäigi ta vahele, kui ta kaevas üht oma ohvritest (kes oli veel elus) üles. Ta paigutati kinnisesse osakonda. Sellest hoolimata kardeti teda väga. Kes temaga vähemalgi määral suhtles, leidis hiljem oma lõpu.. mis oli eriti müstiline, arvestades, et ta oli põhimõtteliselt ööpäevaringse jälgimise all. Nagu.. mida kuradit ta ütles siis, et see nii mõjus, eks.

Raamatu alguses on tähtsam tegevusliin aga hoopis teine. Nimelt peab üks kuulus kirjanik hulle pidusid, et unustada oma südamevalu. Aastaid tagasi läksid kaduma nii ta poeg kui ka tütar. Aga oh imet- raudteerööbastel leitakse kõndimas kõhetu ja verine noormees, kes juhuslikult.. ongi ta poeg! Teda on aastaid koos õega kinni hoitud ning nüüd pääses ta põgenema (võiii hoopis vabastati?) Joona on kindel, et tegu on endiselt Jureki tööga, et tal ongi abiline, nagu ta kõik need aastad kahtlustas.

Et mehelt infot saada, saadetakse osakonda patsienti mängima üks politseinikest- imeilus naine. Temast on tegelikult ka varasemates osades juttu, selline meeldivalt positiivne tegelane, kes toob välja jälle ühe valukoha- kuidas suhtutakse naisuurijatesse/politseinikesse süsteemisiseselt.

Kordan end nagu rikki läinud käokell, aga ka selles teoses on huvitavaid pöördeid ja põnevaid kõrvalliine. Näiteks vägistajakalduvustega valvur või Venemaa salamaffia. Samas kõik seob terve loo mõnusaks tervikuks.

Lõpplahendus oli.. kohati ootamatu, aga samas veidi etteaimatav. Väga põnev oli teada saada, miks kogu see röövimistejada ette oli võetud ning kui täpselt kõik planeeritud oli. Samas oli huvitav lugeda rohkem ka Joona Linna tegelasest ja tema sõpradest-töökaaslastest.

Kõige enam tekitas minus aga põnevust raamatu lõpp ja uue (“Stalker”) teose sisututvustus.. Ära pulli nüüd, Joona!

Oma väga väga v ä g a pika postituse kokkuvõttes ütlen, et soovitan kõigile krimkafännidele ülalmainitud teoseid. Kõik on olemas, mida ühelt põnevalt müsteeriumilt oodata võiks. Jah, eks neil ole ka oma head-vead, aga minul läks lugemine igal juhul nii kiiresti, et ei jõudnud telefoni käest panna enne, kui raamat läbi :)

You Might Also Like

6 kommentaari

  • Reply Neiu 23. veebr. 2016 at 21:46

    Ma olen täielik Lars Kepleri fänn… Ei jõua enam eestikeelset tõlget ära oodata (mis algselt pidi tulema juba jõulud 2015 :( ), kuna mul kõik raamatud eesti keeles olemas, siis hea koguda :) .. Kuna ma väga õudust ja vertarretavaid kohti ei armasta, siis on Lars Kepler minu jaoks juba piisavalt õudne :D

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 25. veebr. 2016 at 14:13

      jaa, ma ka juba tahan lugeda :D Esiteks juba sellle uue raamatu sisututvustuse pärast, kus poolteist aastat on aeg edasi läinud :D

      Oi, mulle õudus just meeldib, mida hirmsam, seda parem :D

  • Reply Astrid 24. veebr. 2016 at 10:14

    Kuna sulle sellised meeldivad, siis soovitaks omakorda Jo Nesbø “Punarinda”, kui nüüd just pikaks ajaks krimkadest kopp ees pole.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 25. veebr. 2016 at 14:12

      Ei ole, tööl hea põnev lugeda ja und peletada öösiti :D Aitäh soovituse eest!

  • Reply R. 24. veebr. 2016 at 23:09

    Lugesin hiljuti Erik Axl Sundi raamatut “Varesetüdruk”. Tegemist on triloogiaga. Oli ka väga huvitav ja minu jaoks ootamatu lõpuga. Teine osa oli niisamuti. Ootan nüüd millal saan kolmanda osa laenutatud. On ka krimkad ja lapsepilastus on põhiteema. Äkki pakub huvi, kui pole veel lugenud :). Mina panin “Mesilõksu” endale lugemislisti :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 25. veebr. 2016 at 14:11

      Oo, aitäh, võtan kindlasti plaani selle lugemise :)

    Leave a Reply