mis toimps?

24. märts 2016

Ma olen oma väikese bloginurga nii unarusse jätnud, et piinlik on isegi piinlikkust tunda. Mustandites olen alustanud umbes nelja uut postitust, aga ükski polnud päris see, mida ma avaldada oleks tahtnud ja nii see aeg muudkui läks. Eks palju olenes ka sellest, et viimased kaks nädalat olen ma põhimõtteliselt olnud ainult tööl, käinud kodus magamas või Lähtel praktikal.

Viimased kaks vaba päeva olen konkreetselt maha maganud ning ärkveloleku ajal kassinud, sest.. reasons. Tutvusin järjekordse uue Ukraina-grupiga, kes olid kõik nii toredad. Kuna sel korral oli inglise keele oskajaid rohkem, sattusin ma nendega ka tihedamini rääkima. Mis nüüd tagantjärele mõeldes oli väike viga, sest see tähendas omakorda seda, et ma olin lohutamatult kurb, kui nad ära läksid. Mu jaoks oli see kurbus kuidagi nii harjumatu, sest varem pole sellist asja veel juhtunud, et ma lähen koju ja siis lihtsalt nutan peatäie, sest ma ei näe neid enam.

Ja nii ma selle nädala aja sees avasin oma blogi, mõtlesin kirjutada sellest, kuidas ma olen suur kobakäpp või kuidas ma kaotasin oma tuttuue kulmupintsli ära või kuidas ma tahan juukseid teist tooni saada või kuidas ma ei leia ühtki head zombikat vaatamiseks või kuidas ma candycrushis kolm aastat ühe leveli peal olen olnud… Ja see kõik tundus nii tühine. Või noh, mis tundus, ongi. Ning iga kord kui ma selle mõtteni jõudsin, panin postituse sama targalt kinni, sest miks ma kirjutan mingist mõttetust kulmupintslist, kui maailmas toimub praegu palju muud tähtsamat.

Nii kerge on unustada, mis ümberringi toimub, kui see otseselt meid ei puuduta. Kuskil peasopis on see teadmine muidugi olemas, aga uued sündmused tulevad peale ning noh, kergem on lihtsalt mitte mõelda. Iga kord, kui mul siia uus grupp tuleb, on see aga nagu hoop näkku ja uus äratus. Inimesed, kes on nii palju koledusi näinud ja läbi elanud, aga sellest hoolimata naeratavad, on optimistlikud ja üdini sõbralikud. Kes lähevad siit uuesti ära karmi igapäevaellu, võitlema. Ja siis olen siin mina, kelle ainus mure on see, et juukseotsad on veidi katki. Ma ei tea, iga korraga on üha raskem tulla tagasi argipäeva ja mitte mõelda pidevalt mis-kuidas-miks-mõtteid. Kui mul nii suur kass peal poleks, siis ma isegi arvaks, et on natuke naljakas, kuidas 10 päevaga täiesti võõrad inimesed nii omaks saavad.

Blaaaahhh, ma ei tahtnud oma jutuga tegelikult üldse siia jõuda, sest mulle üldse ei meeldi nii avalikult oma tunnetest rääkida. See tundub natuke liiga isiklik… Ja olgem ausad- kordades lihtsam ongi ju kirjutada sellistest pisikestest igapäeva juhtumitest-asjadest, mis teevad elu lõbusamaks, mitte hakata üle mõtlema ja juurdlema kõige selle hulluse üle, mis maailmas toimub. (sisesta pea liiva alla peitnud jaanalinnu pilt)

IMG_6521-2

You Might Also Like

4 kommentaari

  • Reply Eliise 24. märts 2016 at 14:15

    Ma olen hull vabatahtliku töö toetaja ja võimalused on selleks nii kergeks tehtud, et ainult võta see aeg ja mine. Ise olen küll ainult Eestis käed külge löönud rohkem ürituste korraldamisel, mitte niivõrd maailmaparandamisaktsioonides osalenud välismaal, kuigi ka see tundub vajaliku ja huvitavana. Paar aastat tagasi ajasin asju, et minna European Voluntary Service’i raames Itaaliasse aga kuna tol hetkel sobilikku projekti ei leidnud, siis jäi katki. Nüüd mõtlen, et oleks pidanud rohkem pushima ja ära tegema kasvõi kuskil mujal, sest see on ülihea programm.. Tugivõrgustik, kulud kaetakse, elamine olemas. Nüüdseks olen hoopis teistpidi EVSiga seotud ja olen ühe Armeenia vabatahtliku mentor siin Eestis :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 28. märts 2016 at 14:14

      Jaaa, ma ka erinevaid programme praegu uurinud. Iseenesest ma tahakski kaasa lüüa just nendes “maailmaparandamisaktsioonides”, lihtsalt tulebki võtta ja oma kahtlustest üle saada ning end kirja panna :)

  • Reply Kaia 24. märts 2016 at 19:54

    JEE!! Just tahtsin kirjutada, et kus sa kadunud oled. Nüüd hakkan lugema siis alles .. )

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 24. märts 2016 at 20:00

      Ma ikka üritan seda vahet mitte nii suureks jätta, aga mõnikord juhtub jap, et kolm öist vahetust on järjest pluss praktikapäevad.. siis on arvuti viimane asi, millele mõtlen :D

      Aga nii armas, et muret tundsid! :)

    Leave a Reply