see hetkene rahu

30. apr. 2016

Olen viimased paar kuud tundnud endas rahulolematust. Õigemini on see tunne sees olnud juba palju pikemat aega, kuid alles nüüd leidsin endas julguse sellega tegelema hakata. Olen analüüsinud, mõelnud, juurelnud, kahelnud.. olnud endas täiesti kindel ja siis jälle kõhklema löönud. Ja terve aeg on olnud vaikus-enne-tormi tunne. See võlts rahulikkus ja vaikus, kuigi samal ajal tean väga hästi, et iga hetk võib kõik totaalselt muutuda ning müristama hakata. Ja nüüd ma siis elangi selles halvaendelises vaikuses ning lihtsalt ootan, millal see murdepunkt tuleb.

See rahutu ootus oli üks põhjustest, miks võtsin end uuesti käsile ja hakkasin jooksmas käima. Ma pole kunagi saanud aru inimestest, kes võtavad trenni stressimaandajana, sest ma tavaliselt olin pärast suuremas stressis kui enne :D Aga nüüd.. kui suurepärane on lihtsalt joosta. Mitte midagi mõelda. Ja tunda hiljem end natuke paremini. Küll tohutult väsinuna, aga siiski.. paremini.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis paarist vahvast hetkest, mille tunnistaja olen olnud, aga nagu ikka, siis ma ei oska lühidalt teha. Meil bussipeatuse vastas on väike roheline õueala. Ning soojade ilmadega näen seal alati noori mängimas! Jah, mängimas. Ise ka üllatusin, kui seda vaatepilti nägin. Ma tõesti arvasin, et tänapäeva 13aastased käivad reedeõhtuti ainult joomas, aga näed siis. Mängisid kulli ja trifaad ja neil oli nii lõbus! Rattad puude all hunnikus, mobiiltelefonid unustatud ja naerukilked õhus. Kuidagi väga nostalgiline vaatepilt oli ja paratamatult võttis endalegi naeratuse huulile.

Samas võib-olla see ainult Raadi kandi laste meelistegevus, sest reedene kesklinn oli täis ülesvuntsitud noori, kes võistlesid, kellel rohkem instagrami-jälgijaid on..

Teine hetk juhtus bussis, kus mu vastas istusid kaks esimese klassi last- poiss ja tüdruk. Nihelesid ja mängisid mingit autovärvi-mängu, kui järsku poiss küsis tõsiselt: “Kas me oleme nüüd sõbrad?” Saanud jaatava vastuse, võttis tüdrukul käest kinni ja ütles hästi tõsiselt: “Anna palun andeks, et ma sind varem kiusasin. Sa oled tegelikult väga tore tüdruk ja mul on hea meel, et sa mu sõber oled.”

Sel hetkel mõtlesin küll, et poisi vanemad on korraliku kasvatustöö teinud. (Okei, esimene mõte oli paar pisarat poetada, sest see oli niiii nunnu :D) Isegi paljud täiskasvanud ei palu oma eksimuste eest andeks, veel vähem lapsed. Mulle meeldis ka tüdruku vastus, kes lihtsalt teatas rõõmsalt, et “Ah, mis sa ikka sellest räägid, ma olen ammu andeks andnud.”

Ja siis mängisid nad rõõmsalt autovärvimängu edasi. Hiljem olen samu lapsi kohanud oma bussipeatuses ka, niiet ilmselt on lihtsalt kõik Raadi kandi lapsed väga hästi kasvatatud :D

Igaljuhul, joon oma pisikese tassi kohvi lõpuni ja naudin seda hetkelist rahu, nii palju kui saab.
Ilusat laupäeva, semud :)

IMG_20160416_113037

You Might Also Like

6 kommentaari

  • Reply Liina 30. apr. 2016 at 13:53

    Nii positiivne postitus kohe nädalavahetuse alguses :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 30. apr. 2016 at 14:03

      Jaa, täna hommikul nägin neid lapsi jälle mängimas ja tegi kohe tuju paremaks :)

  • Reply T. 30. apr. 2016 at 14:44

    Appi, nii armas see teine seik! :’)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 2. mai 2016 at 13:05

      Jaaa, see oli niiii nunnu :D Nad ise olid supertõsised samal ajal :D

  • Reply Sigrid 30. apr. 2016 at 16:18

    Nii vahva oli lugeda! Ma ise kunagi elasin raadil ja tulid kohe vanad seiklused meelde. :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 2. mai 2016 at 13:07

      Mul endal tulid ka kohe kõik lapsepõlve suved ja mängud meelde :)

    Leave a Reply