i’m baaaack

No ma vähemalt loodan, et olen. Tundsin kohe täna, kuidas näpud sügelesid wordpressi avama ja lihtsalt kirjutama. Eks oma osa oli ka eelmisel nädalal olnud minipuhkusel, mille ajal oli lausa imeline ilm. Sain päikese käes patareisid laadida, vabalt võtta ja tsillida. Ja lugeda! Ooh, kuidas ma olen lugemisest puudust tundnud. Elu jälle natuke ilusam.

Täna alustasin uut töönädalat hoopis Maarjamõisas. Käisin kolme sünnimärki eemaldamas. Minu jaoks oli põhiline mure kaelal oleva isendiga, mille ise kogemata katki tõmbasin. Siis leiti aga, et kuna otsaees ja kõrva all olevad on ka natuke liiga suured, siis lõigatakse ka nood ära.

Ma eriti ei teadnud, mida sellelt minilõikuselt oodata. Öeldi küll, et oh, sips ja valmis, seega ei hakanud isegi päevast vahetust ümber tegema. Mõtlesin, et käin hommikul kiirelt ära ja otse tööle. See oli nüüd küll väike viga :D Okei, enamasti midagi hullu polnud. Kõige valusamad olid tuimestavad süstid. Kaela peal-kõrva all olevate sünnimärkide eemaldamine käis kiiresti ja üsna valutult.

Otsa ees oleva märgi lõikus oli hooopis midagi muud. Eks peahaavadest tulebki palju verd, aga et seda nii palju tuli, ehmatas isegi kirurgi ära :D Päris pikalt läks, enne kui veri kinni saadi. See omakorda tähendas seda, et pool pead oli mul verest üsna läbiligunenud, pesema võin minna alles homme õhtul ning mul oli vaja ju tööle tulla…ja homme praktikakohale minna. Hea ajastus! Õnneks märja lapiga saadi vist enamus verest kätte ning kui juuksed kinni on, ei ole midagi eriti märgata. MA LOODAN! Katsudes on tunda. Lisada siia juurde veel valutav otsaesine, kael ja dekolteepiirkond ning see vastik, kiskuv tunne, siis noh.. vedeleks tõesti parema meelega kodus, kui oleks tööl. Aga kannatan ära.

Lõikusest endast kartsin mina loomulikult kõige rohkem seda, et nad võtavad sünnimärgi ümbert liiga palju juukseid ära ning terve suve veedan tukka välja kasvatades :D Prioriteedid…

Seda suuuurt monstrumit mul enam otsa ees pole. Ära võeti ka see tumedam suurem märk, mis dekoltee/kaela piiril on.

Tegelikult peaks ma natuke oma praktikaaruandega vaeva nägema ning õppima viimaseks kolmeks arvestuseks, et selle nädalaga (ja järgmise nädala kaitsmisega) kooliaastale joon alla tõmmata. Selle asemel loen blogisid, kirjutan enda postitust ja jagan parem telefoni kogunenud pilte.

See üks kord, kui vend enne Kevadtormi külla tuli ja esimese asjana Nässaka vihaseks ajas :D 
Kõige õigem on selfisid teha perearsti ukse taga (sel ajal, kui Kristjan pool tundi üle enda aja minu omasse sisse sõidab)

Werneri hommikusööki sai käidud nautimas mitu korda Kadiga, mitu korda emaga.. ja ikka pole küllalt!

Tähistasime Sixu 25ndat ja Britta 23ndat eluaastat ühe maheda õhtuga

Üks puhkuse mõnusaim päev, kui Janika mu linnast kaasa haaras ning Saadjärve äärde suvilasse põrutasime. Sai pruuniks, arbuusi söödud, paar siidrit joodud, päikese ja loksuvate lainete kombot nauditud ning kõigest räägitud

Samal õhtul sain kokku Anu ja Kadiga, kellega tegime ühe maitsva õhtusöögi Kapriisis. Natuke #pettunud, et nad oma menüü niiiii ümber tegid (wtf, kuhu klientide lemmik kanasalat jäi??), aga maitsev oli ikka! Ja noh, nagu ikka, siis naerda sai rohkem kui kolme rubla eest. 

Nässukas on viimasel ajal maru memmekaks muutunud. Ainult aeleks süles ja magaks kaisus. Ega mul selle vastu ometi midagi olla saa :D 

Ja viimaseks pildiks on see, kui proovisin ära “käekotikoera” omamise. Vahelduseks täitsa mõnus, et autoga sõites ei ürita keegi kõri katki küünistada :D