need mõnusad laupäevad

14. mai 2016

Ma olen terve päeva põhimõtteliselt maha laiselnud ja nüüd üllatusega avastasin, et oi, kell juba kolm. Peaks vist natuke rohkem produktiivsemaks hakkama. Ma tegelikult viimased kaks tundi üritanud saada välist kõvaketast tööle, et arvuti tühjaks teha, formattida ja uus windows peale lasta. No ei õnnestu.

IMG_6882

Muidu pikka juttu polegi.. järgmisel nädalal on mu sünnipäev ning ma ei saa aru, kuhu see aasta vahepealt kadus? Alles ma planeerisin oma suurt 25ndat pidu.. ja nüüd tahab see 26 lausa vägisi tulla. Not cool!

IMG_6897IMG_6904

Ühel vabal päeval avastasin, et mu kodukülla saab sõita isegi õhtuti. See on tegelikult päris suur asi, kui arvestada, et terve mu eluaeg oli sealne bussiliiklus.. olematu :D Haarasin kohe võimalusest ning veetsin ühe õhtu empsu-issiga. See on lihtsalt kirjeldamatu, milline rahu tuleb peale siis, kui jõuad oma lapsepõlvekoju. Kõik oli samasugune ja samas ei olnud ka.

IMG_6901
Vaatasin siis kiirelt valdused üle ja tegin mõned pildid, kuid külm tuul sundis varsti tuppa kohvi jooma. Ma mäletan, et vanasti oli meil üks suur kiviplokkide hunnik, mille peal oli nii vahva röövlitütar Ronjat mängida. Nüüd oli lausa väike šokk, kui avastasin, et see “hunnik” on mulle põhimõtteliselt põlvedeni. Kõik on nii väikseks jäänud ja longu vajunud.

IMG_6917IMG_6949
Maja kõrval on ka vana lauda varemed, kus lapsena sai sõjaprintsess Xeniat mängitud. Vend tahtis alati miskipärast Macgyver olla, mis polnud üldse mu loodud maailmaga kooskõlas, aga andsin andeks. Eks ta oli väike ja rumal kah :D Nüüd on see noori puid ja nõgeseid täis, tükk tegu oli, et sinna seelikuga ligi pääseda.

IMG_6909IMG_6907
Ma ei tea, sellised külaskäigud, kus mul on aega ringi vaadata, teevad alati nii nostalgiliseks. Iga puu ja kruusatee ja kraavi ja kivihunniku ja heinamaaga on seotud niiiii palju mälestusi.. Näiteks tuli laudavaremetega meelde see, kuidas ma ükskord megalt solvusin vanemate peale, kirjutasin südantlõhestava hüvastijätukirja ning “jooksin kodust ära”. Ehk peitsin end varemete vahele. Ise nutsin täiega ja ootasin, kuna mind otsima hakatakse. Ei hakatudki. Ma olin tund aega varemetes ja solvusin veel rohkem, sest minust ei tuntud isegi puudust :D

IMG_6927IMG_6946
Hiljem muidugi sain oma veast aru, sest hüvastijätukirja olin susanud lemmikraamatu vahele ning selle tagasi riiulisse asetanud :D:D:D Ise mõtlesin, et jube kaval ja loogiline, sest kui tütar kadunud, loomulikult hakatakse läbi lappama ta lemmikraamatuid, et vihjeid leida, kus ta on. Ma alati sellise keerulise mõtlemisega olnud :D

IMG_6928

Aga olguu. Üritan nüüd natuke asjalikumaks hakata ja näiteks.. lilled ära kasta või midagi. Tegemist on tegelikult palju, aga palju parem on diivanil “Walking deadi” esimest hooaega vaadata ja puhata eilsest vabast päevast :D

Head nädalavahetuse jätku teile :)

IMG_6914

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply