#eba2016

13. juuni 2016

No kui juba kõik kirjutavad Eesti Blogiauhindadest, siis ei saa ometi kehvem vend olla. Tegelikult magasin ma eile, kui kõik olid hästi tublid ja asjalikud ning kirjutasid üksteise võidu postitusi, oma suurt reisiväsimust välja. Ma nimelt jõudsin kolm korda oma plaane ümber teha ning Tallinnasse läksin kindla teadmisega, et tulen hilisõhtul tagasi ja ärkan pühapäeval värskelt puhanuna oma voodis. Aga näed, ei juhtunud nii :D

Tallinnasse jõudsin ma kuue ajal, et Britiga enne üritust kokku saada ja veidi muljetada. Valisime kohaks Patricku pubi ning selle ees kohtasime ka üht toredat seltskonda, kes tähistas poissmeesteõhtut. Peig oli mõnusas karukostüümis ning tegi ilusate tüdrukutega selfisid ning jah, ka meie läksime selle kategooria alla! Minuga tegi pildi ka üks äärmiselt kena noormees, kes möödaminnes ühe meelitava komplimendi tegi. Ja siis ma taipasin, et ma ei oska absoluutselt olla vallaline, sest mu esimene reaktsioon oli, et mis ta mõnitab mind või? Ning samal ajal, kui Britt meeldivalt nendega jutustas ja head pidu soovis, olin ma täiesti vait, sest avastasin ka seda, et ma ei oska võõraste meestega rääkida. Ei, hästi, ma loodan selle peale, et nad arvasid, et äkki ma välismaalane, kes eesti keelt ei oska :D

Igal juhul, kinnitasime Patrickus keha, jutustasime ning Britt hakkas mind moosima, et ma ikka Tallinnasse jääks ja temaga afterpartyle läheks. Tõele au andes, siis ta ei pidanud seda üldse kaua tegema, piisas kahest korrast küsimisest, kui Vabank juba plaanides oli.

IMG_20160611_222104

Galale jõudes oli väljas päris pikk järjekord. Seda ei osanud küll ette näha. Seda on vist igas postituses mainitud, et koht jäi natuke väikeseks, aga tõesti- ka mina ei oodanud, et Wabadusse selline rahvamass tuleb. Ja eks oma rolli mängis ka see, et eelmine aasta oli kasutuses väliterrass, seega seltskond hajus rohkem laiali.

Üritus ise oli päris tsill. Nägin nii palju tuttavaid nägusid, aga ligi minna taaskord ei julenud. Hiljem korra kahetsesin, aga siis mõtlesin, et… ega ma ei peagi ju kõigiga kohe jutustama. Ma kujutan ette, et ega mul väga paljudega polekski millestki rääkida. Ja kui hakata mõtlema, siis on see olukord päris naljakas. Ma tean paljude blogijate kohta nii isiklikke asju. Nende laste nimesid ja sünnilugusid, nende naljakaid juhtumisi, arstilkäike, nende ostukorvide sisusid, kuna nad juukseid värvisid, mis neile meeldib, mis filmi nad viimati vaatamas käisid.. Ning siis kui kedagi päriselus näha, tekibki selline võltstunne ja automaatne reaktsioon, nagu tegu oleks lähedase sõbrannaga, kellele kaela hüpata. Sekund hiljem tuleb meelde, et ootoot, võõras inimene ju.

Küll aga võtsin end nii palju kokku, et julgesin Kaiga paar sõna juttu puhuda. Olgem ausad, ma tegelikult läksin siiski ta koera paitama ja siis mõtlesin, et viisakusest ütleks talle ka midagi :D Nali, nali. Mind täitsa üllatas, kui sujuvalt me vestlus läks, ei tekkinud kordagi vaikushetke. Kui ma võõras seltskonnas olen, siis mul klapib jutt väga vähestega. Tavaliselt olengi ma pigem kuulaja rollis ja noogutan teiste jutule targalt kaasa. Kaiga läks aga lausa nii hästi, et meil kolmapäevaks juba deit kokku lepitud! Mõne inimesega lihtsalt.. sujub, algusest peale :D

Korraldusliku poole pealt rääkides, siis oli minu arust kõik ikka kordades parem, kui eelmine aasta. Jah, eks nuriseda annaks küll, aga siinkohal mõned negatiivsed asjad ei sõltunud üldse korraldajatest. Fokin oleks ilmselt selle õhtu kõvasti lõbusamaks teinud, aga mis parata. Vähemalt sai Uku ilu selle asemel nauditud. Mulle meeldis FotoBOXi võimalus- super! Snäkid-joogid olid maitsvad ning kammoon- tasuta jäätist sai! Lehmakommi-maitseline oli päris mõnus, Bruno jälle laitis maha, et natuke liiga magus. (JAH, ma nägin isegi kuulsa blogija abikaasa ära!)

IMG_7313

Natuke kahju oli, et paljud auhinnasaajad ei tulnud kohale, ma ei teagi, kas teadmatusest või lihtsalt polnud aega? Ehk järgmine aasta võiks esikolmikule personaalsed kutsed saata. Ka meeldis mulle eelmise aasta juures fotosein rohkem, sest sel korral jäi see natuke ette ning tekitas tropi isegi kitsas ruumis. Samas vaadates laupäevast ilma, siis ega väljas poleks midagi sellega teha olnud :D

Ka seda on juba mitmes blogis mainitud, aga veidi mõru meele tegi Meelise suhtumine fotoseina ees. Ma saan täiesti aru, et vähe ruumi, pikk järjekord, kõik tahavad pildile saada, aga noo.. nii kiire ka ju pole, et nähvata ja kamandada “kiiremini, mingit passimist pole, ei mune!!”. See kiirustamine oli ka pildistades, mistõttu jõudsid vaevu fotoseina ette seisma jääda, kui juba käis välk ja teistpidi aeti sealt minema. Ja seda tõesti ka siis, kui mingit järjekorda enam polnud.

Wabaduse-üritus sai iseenesest päris kiiresti läbi. Kui Uku oli kõik võitjad ette vuristanud (Grete Kleini/Laura kohta arvan sama, mis enamik, et nats ebaaus ta võit, aga no las olla) ja öelnud lõpulause, et ametlik osa on läbi… siis järsku tõusis kolmveerand rahvast püsti ning kappas minema. Ma mõtlesin, et kõik veel tsillivad ja on mõnusalt kohvikus, aga eii.

collage

Selle asemel sattusin ühte lauda Manjana ja Agnesega. Esimese puhul oli mul juba eelmisest aastast väike aukartus sees, teine oli lihtsalt nii armas ja nunnu :D Hiljem liitus ka Eveliis. Ma ei tea, igalt poolt (okei, okei, perekoolist) loen, kui vana ja jube ta välja näeb.. ning siis üritusel oli selline püss, et anna minna. Igaljuhul, seltskond oli tore ja lõpetasime Wabaduses käigu sellega, et Britt haaras kaasa hiiglasuure laadungi õhupalle, sest.. miks mitte?

Väljas olles selgus muidugi, et Vabanki nendega ju minna ei saa ja kuigi üritasime neid maha müüa, siis lõpuks lihtsalt andsime ära. Klubis selgus, et põhimõtteliselt pidin kõik asjad garderoobi ära andma, hea, et saapaid jalast ei küsitud. Avastasin taaskord, et klubid pole eriti minu jaoks, või vähemalt pole seda Vabank. Kui alguses oli täiega peotuju sees, siis mida aeg edasi, seda vähemaks see jäi. Lõpuks ootasime lihtsalt, kuna see Uku lavale tuleb.

IMG_20160611_235759

Tuligi. Piinliku lavashowga ja mitte-nii-hea esinemisega. Siis mõtlesime Britiga, et ok, laseme jalga. Samas nüüd lugesin, et hiljem olid seal põnevad stripptantsud olnud, et oleks võinud isegi jääda ju :D Garderoobis kaabut pähe pannes sain veel ühe komplimendi ja mul on selline tunne, et mul tuleb seda igal pool, iga riietusega kandma hakata- mõjub enesehinnangule ikka väga hästi :D

Oma õhtu lõpetasime McDonaldsis (klassika) ja mina jõudsin esimesele Tartusse viivale bussile. See läheb muideks 5.40, kui teada tahate. Õnneks ei oodanud ma üksinda bussi, muidu oleks päris nukker olnud.

Ma tegelikult mõtlesin päris pikalt, kas üldse Tallinnasse minna, sest ma viimase nädala jooksul kolm korda edasi-tagasi pealinna vahet sõitnud ja üks kord ootab mind neljapäeval veel ees ning kuna laupäeva hommikul lõpetasin just öise vahetuse, siis jah, oli nats väsinud olla.. Aga mul on väga hea meel, et end ikka kokku võtsin ja kohale vedasin. Üritus oli tegelikult kihvt, blogijad kõik ilusad ning (vähemalt need, kellega jutustasin) väga sõbralikud. Järgmise aastani :)

IMG_7315

You Might Also Like

34 kommentaari

  • Reply Anna 13. juuni 2016 at 22:20

    Vabandust kui hästi-hästi nosy olen, aga “ei oska vallaline olla”? Kas sa ei ole enam Märdiga koos või loen lihtsalt liiga palju välja?

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 13. juuni 2016 at 23:06

      Ma jah ei ole enam Märdiga koos :)

      • Reply mõtlik 14. juuni 2016 at 01:34

        Kurb kuulda. Te tundusite (vähemalt blogi põhjal) nii stabiilne paar. Mis siis juhtus? (Kui liiga valus teema, siis ei pea vastama loomulikult)
        Põhjus, miks üldse uurin on, et alati kui kuulen, et kaua koos olnud või niisama õnnelik tundunud paar äkitselt lahku läheb, siis tuleb endal selline hirmutunne sisse, nagu olekski palju loota, et meie oleme erand ja meie armastus kestab igavesti. Ja siis loodangi alati põhjustest kuulda, et ah meil oli juba ammu jamasid vms. Et ei ole nii, et kõik on ilus ja ühel päeval üks äkitselt otsustab, et tema enam ei taha. (Eks tegemist minu enda paranoiadega, vabandan, et sellist teemat üldse puudutan siin)

        • Mesiliis
          Reply Mesiliis 14. juuni 2016 at 12:30

          Sellega on jah nii, et mul paljud sõbrad-tuttavad olid ka väga imestunud, et nii stabiilne paar ja tülisid jne pole. Aga ma olen oma suhtega alati natuke privaatsem olnud, st ma kajastasin seda väga vähe blogis + mul on selline põhimõte, et kõik tülid ja arusaamatused jäävad koduseinte vahele. Me polnud sellised, kes oleks teiste ees kas või nääklema hakanud. Ja siis tunduski, et ootoot, te ju ideaalsed koos, mis nüüd juhtus??

          Aga ma saadan sulle meili :)

          • Mesiliis
            Mesiliis 14. juuni 2016 at 12:36

            OK, su meil on ilmselt vale, sest mu kiri läbi ei läinud :D Aga, kui sa oma õige meili jätad, saan kirja saata :)

          • Helena 14. juuni 2016 at 13:33

            Jätan ka siia märgi, kui äkki viitsid või tahad (kellegi võõraga) mõtteid vahetada, kes ka midagi taolist lähiajal läbi teinud. Lõpetasin ka hiljuti ühe hästi pika ja väliselt kindlasti väga ilusana tundunud suhte ja öelda, et lähedased olid imestunud võib isegi olla vähe öeldud.
            Igal juhul ole tugev ja loodan, et kõik läheb ainult ülesmäge. :)

          • Merilin 14. juuni 2016 at 15:32

            Armas Liis!
            Tundsin ennast Mõtliku kommentaaris ära ja tahtsin just öelda, et tunnen ja mõtlen täpselt samamoodi. Mul läksid ka ühed head tuttavad hiljaaegu lahku ja samamoodi tundus, et kõik ju perfect.
            Ja mul on täpselt samasugune tunne, et kuigi me üksteist armastame ja oleme piisavalt koos olnud, siis kas tõesti võib olla, et ühel hetkel kumbki tunneb, et nüüd on kõik? Loomulikult, tülid tülideks, pean neid täiesti normaalseks nähtuseks, et kahel erineval inimesel on aeg ajalt asjadest erinevad arusaamad, aga täiesti lahku kasvada ka ei taha. Kas ja millised need märgid siis on?
            Ma loodan, et sul on kõik hästi! Pai!

          • Mesiliis
            Mesiliis 14. juuni 2016 at 15:43

            Aitäh sulle! :)

            See on üks kõige raskem asi, jõuda selgusele, kas ollakse suhtes armastusest või lihtsalt harjumusest, kas on tegu rutiini tekkimise või tunnete kadumisega. Ma mitu korda mõtlesin, et nii palju lihtsam oleks lahku minna, kui emb-kumb oleks petnud või oleks ühel meist keegi uus tekkinud. Sest siis pole nagu küsimustki. Samas arvan ma, et kui õigel ajal tegelema hakata, siis ei tekigi seda lahkukasvamist. Ma ühe veana näengi seda, et ma ise lasin asjal liiga kaugele areneda, mõtlesin omaette, et ah ikka tekib suhtes rutiin, küll see ise üle läheb. Aga ei lähe. Ning selleks ajaks, kui ma taipasin, et pole enam kõik korras, oli natuke liiga hilja midagi parandama hakata, sest siis olime tõepoolest juba eraldi suunades triivima hakanud.

            Ma ei saa ka öelda, et jah, me kasvasime lahku vms, sest päris nii see ka polnud. Ma lihtsalt tundsin ühel hetkel, et kuigi elu oli meil ilus, mugav ja hea, siis ma polnud enam õnnelik ning olin suhtes edasi natuke valedel põhjustel.

          • Mari 14. juuni 2016 at 23:58

            Ma küll ei saa enam öelda, et nii väga hiljuti, kuid mingi poolteist aastat tagasi otsustasime ka kihlatuga, et kõik, aitab. Me olime viie aastaga ikka päris korralikult lahku kasvanud omavahel ja kuna meil oli nagunii probleeme, siis otsustasin, et mina enam ei taha ega suuda. Eks see oligi tohutult lihtne minu jaoks, sest mina tegin selle otsuse ja tema pidi sellega leppima. Samas leidsin endale kohe uue poiss-sõbra, kellega olime peaaegu aasta aega koos ning siis jättis tema minu maha. Selle suhte lõppedes ma olin küll hädas – vot ei saa aru, kas nutan taga armastusest või asjaolust, et JÄLLE suhe lõhki. Samas see kaotus juhtis mind minu praeguse elukaaslaseni ning vot alles nüüd saan öelda, et ma kogen tõelist armastust ning seda, kuidas ma olengi ühe mehe jaoks kuninganna. Ja nagu Mõtlik, siis ka mina pelgan kuskil sisemuses seda, et aga kui läheb ka see ilus asi lörri. Et äkki ta üks hetk otsustab alla anda.
            Ja ära muretse selle vallaline olla oskamise pärast. Eks mingi aeg, kui selleks valmis, see oskus lihtsalt tuleb :)

          • Mesiliis
            Mesiliis 15. juuni 2016 at 21:13

            Mõne asjaga on nii, et ei saa elada tuleviku ja kartuses, et mis juhtuda võib.. suhte toimimapanemiseks on vaja kaht inimest ja nende pühendumist, kui need on olemas ja mõlemad tahavad koos olla, siis loodetavasti saadakse üle igast raskusest. Minu suur viga oligi ilmselt see, et ma lasin asjal liiga kaugele areneda, enne kui probleemiga tegelema hakkasin ja siis oligi hilja midagi lappida.

            Eks ma lohutan ka end, et iga lõpp on millegi uue algus ja vast läheb meil mõlemal elu edaspidi hästi :)

          • :) 15. juuni 2016 at 09:52

            Hei,

            Mõtlesin pikalt kas hakkan üldse kommenteerima, sest see pole ju minu asi.,.aga ma millegipärast tundsin, et asjad on Teil nii läinud. Ma ei tea ise ka miks, sest Te tundusite ju nii õnnelikud.
            Igatahes ma Tean enam-vähem mida Sa tunned ja võin kinnitada et edasi läheb ainult paremaks (mõlemal ). :) Sest kui asi enam õige pole, siis ongi targem edasi minna ja lasta uutel asjadel tulla. Väga keeruline on aru saada, kas suhtes ollakse rutiinist või armastusest. :)
            Ise ei kahetse oma otsust kordagi ( kuigi lõpp oli inetu ), sest praeguseks olen väga-väga õnnelik. :)
            Cheers! :)

          • Mesiliis
            Mesiliis 15. juuni 2016 at 21:10

            Sellega on jah nii, et tegelikult väljaspoole paistsime tõesti õnneliku paarina. Ma ei saagi öelda, et kõik oleks üdini halb olnud või mis iganes, sest kuni lõouni välja oli kõik.. hea ja stabiilne. ISegi lahkuminek jäi tsiviliseerituks ja rahulikuks. Aga kui me juba mõlemad tunnistasime, et see pole see suhe, mida me oleme ette kujutanud ja mida tahaksime, siis oli mõlemale parem süda kõvaks teha ja asi ära lõpetada, ükskõik, kui raske see ka poleks.

            :)

      • Reply Elu 15. juuni 2016 at 10:33

        Peaksid olema uhke enda üle, et julgesid sellise sammu ette võtta, üksikutel on julgust jätta seljataha midagi, mis polnud otseselt halb.
        Kuna olen teinud sama asja läbi juba paar aastat tagasi, siis on nüüd hea tagantjärele asju analüüsida. Oi, ma mäletan, kui keeruline algus oli. Ükskõik, kui palju endale korrutada “see oli õige otsus”, siis jõuad umbes kümme korda päevas mõtteni “what if…”. Asja ei tee sugugi paremakska lähedased (ja loomulikult tuttavad, kes järsku soovivad iga detaili sinu suhtest), kes ei suuda imestusest ära ahhetada ja ohata.
        Täna, rohkem kui kaks aastat pärast päeva, mis tõenäoliselt muutis mu elu väga palju, julgen öelda, et see tõesti oli raske, oli palju pisaraid, aga see oli seda väärt. See on aeg iseendale, eriti pärast nii pikka suhet on vaja aega, et saada ikkagi aru, kes sa ikkagi oled. Parim aeg võtta käsile vanad hobid, leida uued ja huvitavamad, panna ennast proovile. Ja loomulikult täielik VABADUS!

        • Mesiliis
          Reply Mesiliis 15. juuni 2016 at 21:08

          See oli tõesti üks väga raske ja julgustnõudev otsus. Esiteks juba endale tunnistamine, et kõik hakkab läbi saama. Ja see oligi otsustamise juures kõige keerulisem, et suhe iseenesest polnud halb, kõik oli hea ja.. noh, mugav. Aga see polnud ka päris see, mismoodi ma oleks tahtnud edasi minna.

          Eks neid kahtlusepäevi on ka mul veel korralikult. Kõige rohkem kartsingi seda, et äkki tegin vale otsuse, äkki ikka annab parandada, äkki ma ei leia mitte kunagi enam nii head inimest. Aga aeg lepitab ja läheb paremaks. Mul õnneks sõbrad on üsna toredad ja nii oma nina asjadesse ei topi, küll on aga mul endal väga ebameeldiv ja kurb suhelda sugulastega, ja siis nende pärimise peale (a’la kus märt on?) öelda, et jep.. me lahus.

          :)

  • Reply Svea 13. juuni 2016 at 22:26

    Su outfit oli äge! Mu meelest ei kanna kõik kaabut välja :)
    Ja irl oled sa veelgi ilusam kui piltidel :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 13. juuni 2016 at 23:08

      Oii, suur aitäh sulle! :) Mul kaabuga selline love-hate suhe, et mulle täiega meeldib, aga samas olen seda kandes natuke ebakindel ka, et äkki ei sobi :D

  • Reply Häly 13. juuni 2016 at 22:36

    Loen ja vaatan ikka kõikide postitusi ja nii kahju, et ise ikka tulla ei saanud. Ah ja ma ei saa ikka su kassist üle ega ümber – ta on nii armas ikka :D

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 13. juuni 2016 at 23:08

      Järgmine aasta võta kindlasti plaani, tore on kaasblogijaid näha! :)

      Haha jaa :D oleks ma pooltki nii fotogeeniline kui tema :D

  • Reply Riin 13. juuni 2016 at 22:44

    Mingi eriti vahva märkmik paistab sealt kiisu tagant :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 13. juuni 2016 at 23:09

      Jaa, mu sõbranna oma kuldsete sõrmedega meisterdas. Tahtsin eraldi blogipostituse jaoks sellest pilte teha, aga Nässu arvas natuke teisiti. Eks mõni teine kord :D

  • Reply Madli 13. juuni 2016 at 23:47

    Ma vaatasin ka peol, et sul oli ülistiiline outfit!

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 14. juuni 2016 at 00:05

      Avvvii, suur suur aitäh sulle! :)

  • Reply Virge 13. juuni 2016 at 23:54

    Ma tahtsin ka jubedalt eba’le minna aga noh, emal oli sünnipäev, mina ise olin tõbine ja viimaseks mõtlesin, et ega ma ei suudaks vist kellegiga seal eriti sulanduda ja tunnen ennast seal niisama imelikuna. Laura võit oli ka minu arvates natukene ebaaus.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 14. juuni 2016 at 00:04

      See aasta üllataja vms oleks Laurale hästi sobinud.. Aga nt parim videoblogija sai päris tuusa kaamera kingituseks, et see oleks minu arvates võinud minna inimesele, kes ise oma jõududega asja teeb, ise monteerib jne, mitte keegi, kellel terve tiim pmst blogi taga on…

      Ah see mitte-sulandumine vist enamike blogijate probleem :D Iseenesest naljakas, sest eeldaks, et avalikud blogijad on edevad ja julged ja seltskondlikud, aga tegelikult enamikule meeldib oma asja ajada ja.. omaette olla :D

  • Reply Kai pimeduses kobamas 14. juuni 2016 at 02:08

    Ma ei tea nüüd, kas asi on minu silmanägemises (milles ma sügavalt kahtlen) või milleski muus, aga mina küll Uku ilu ei näinud kuskil :D
    Aga kui asjalikku juttu rääkida, siis ma oleks ka selle Vabangi tahtnud üle tsekata ja kauemaks jääda, aga no seekord pidin arvestama õe ja tema kaasasolnud lapse ja mehega. See oli nüüd see asjalik jutt :D

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 14. juuni 2016 at 12:28

      Hahaha :D Ega see Uku just minu tass teed ka pole, aga ega teda halb ka vaadata ole :D

      Uhh, ega sa suurt millestki ilma jäänud. Võib-olla kui muusika oleks mõnusam olnud (ehk olekso lnud laule, mida ma rohkem tean), oleks mulje ka parem olnud, aga jah. Hea, et koha ära nägin, uuesti ei läheks :D

  • Reply Merily 14. juuni 2016 at 08:51

    Vabank on õudne klubi :D Käisin ka seal korra, sest hei, sõbrannal vip-piletid, aga never again! Meid terroriseeris terve see 2 tundi üks 41-aastane mees, kelle kommentaarid olid stiilis “Te olete ju 12, kes teid sisse lasi?” Esimene kord oli haha, aga juba kuuendat korda… Ei. :D

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 14. juuni 2016 at 12:26

      Me saime ka vip-piletid, muidu vist poleks ka läinud, aga huvi oli suur, et mis see vip siis sisaldab. Aga reaalselt vip-ruumis liikumine oli nagu kuskil punaste laternate tänaval, kus mehed diivanitel ja õgisid pilkudega möödujaid :D Oleks siis muusika hea olnud, aga ainult paar mõnusat laulu oli, ülejäänud suht tuim tümps :D

  • Reply Eveliis 14. juuni 2016 at 10:01

    Mina ka komplimenteerin kaabut. See sobib sulle superhästi ja kannad selle stiilselt välja:)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 14. juuni 2016 at 12:25

      Jeei, aitäh :)

  • Reply Helena 14. juuni 2016 at 10:29

    Oleks tahtnud ka selle Vabanki üle kaeda ja üldse kauemaks jääda, kuid kahjuks/õnneks olid õhtusele viimasele Tartu bussile (miks ühtki bussi pärast 23 ei välju???) piletid juba ostetud (btw see oli püsti täis, 1 inimene jäi isegi maha). 5.40 bussiga poleks küll viitsinud koju ennast vedada :D. Ma tundsin su kohe su trademark kaabu järgi ära :P, kuid olin samuti natukene arg, et sinu ja Britiga jutustama tulla. Nüüd kahetsen :D. Britt oleks pidanud õhupallid ka garderoobi hoiule andma :D. Minu seltskond oli esimene, kes Wabanki kohale ilmus, pärast seda hakkas rahvas kuhjuma. Peaks mainima, et Wabaduse teenindajad olid ülimõnusad :)! Kui pärast erinevate portaalide pilte sai vaadatud, siis oli küll wow, et väljas oli nii pikk järjekord :O.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 14. juuni 2016 at 12:24

      Jaa, ma ise olin ka päris kurb, et hiljem ühtki bussi ei lähe, et nii suur auk on vahel, aga mis parata. Haha, järgmine kord ole kindlasti julgem :D Samas noh, mis ütleja ma olen, ma samamoodi ei lähe väga võõrastega jutustama :D

      Ah, Vabankis olid nii kurjad turvamehed (või õgemini üks naine), et ma arvan, et ta oleks enne pastakaga need pallid katki teinud, kui meil lasknud garderoobi jätta :D Aga Wabaduse teenindajad olid kihvtid jaa ning rahvast ikka metsikult.

  • Reply Agnes 14. juuni 2016 at 11:19

    Ma pildistamise osas olen nii nõus. Ehk ma sellepärast Meelise tehtud pildil väga ilusti ei jäänudki, sest ma polnud jõudnud õieti paikagi end sättida, kui järgmine fotoseina ette karjuti. Kui Britt paar klõpsu minust tegi tundsin end kordades paremini. Ma ei tea, kas tulemus sellepärast parem tuli, aga ma tundsin, et inimene vähemalt proovis.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 14. juuni 2016 at 12:22

      No ma ilmselt ei jäänudki seal pildil ilus, sest ennast ma kuskilt galeriist ei leidnud. Aga see oli jah umbes nii, et ma alles läksin seina ette, kui juba oli välk ja aeti minema.. et okeiiii :D

    Leave a Reply