see uus kuum teema

30. juuni 2016

Eveliis kirjutas oma postituses lasteaedadest, õigemini siis Norra ja Eesti lasteaiasüsteemide võrdlusest ning muredest, kui ta peaks oma armsa tütrekese kodumaale aeda panema. Mingil määral ma olen temaga täiesti nõus. Ka minu arust võiks rohkem rõhku panna laste individuaalsusele ning lapsi mitte nii väga raamidesse suruda. Et lapse põhiline töö peaks olema eelkõige mäng. Et lasteaias peakski saama võimalikult palju hullata ja õues olla.

Samas tundub, et vastuväited Eesti lasteaedadele tulenesid tolles postituses eelkõige sellepärast, et endal puudub vastav kogemus. Okei, ega mul ka konkreetselt mingit kogemust ole, lapsi ma ei oma ja Nässukat vist 16 lapse keskele hulluma ei vii… :D Aga- mu ema on töötanud terve mu eluaeg lasteaias. Olen pea kogu kooliaja käinud pärast tunde ema rühmas õppimas-abistamas-tsillimas. Olen mõned korrad lasteaias töötanud (õpetajate abide puhkuseasendajana), tegin oma praktika juhataja juures.. et nagu mingil määral ma tean, kuidas asjad käivad.

Eveliisi postituse murekohtadeks olid liiga range(?) päevaplaan, et lapsed ei saa nii palju õues olla, kui näiteks Norras ning et mängimise asemel on suurem rõhk õppetööl. Ma muidugi ei tea, kuidas muudes kohtades on, aga Lähtel on kõik ilusasti tasakaalus.

Minu arust on lastel vaja kindlat päevaplaani ja -rütmi. Loomulikult ei pea see olema sõjaväelise täpsusega, et a’la kell 8.30 söömine ja kes hiljaks jääb, see süüa ei saa!!, aga väikestes lastes tekitab see turvalisust, kui mingi teatud rütm pidevalt kordub. Päevaplaan pole ka kivisse raiutud. Loomulikult on olemas kindlad söögi- ja magamisajad, aga olgem ausad- kui rühmas on 4-aastaseid lapsi kokku kuusteist või rohkem, siis päris saabki minuti pealt plaanis näpuga järge ajada.

Õppetöö.. noh, nagu ma ütlesin, siis ka minu jaoks on tähtis, et laste töö oleks põhiliselt mäng. Ainuüksi sõna “õppetöö” juba hirmutab ning tekibki kujutluspilt, kuidas need samad 4-aastased rüblikud peavad tunde istuma kõvadel pinkidel ja… ma ei tea, tähti õppima? Tegelikult see ju nii hull pole. Õppetöö käib läbi mängu ja laulu, lausa möödaminnes ja märkamatult. Ma pole vähemalt kordagi näinud, et empsi rühmas kõik istuvad ja õpetaja siis käib rangelt tahvli ees loengut pidamas. Samamoodi ei kesta see terve päeva. Lastel on piisavalt aega oma mängudeks, ringi jooksmiseks, õues olemiseks. Koolieelsetes rühmades on ilmselt olukord natuke teine, siis nad peavad tõesti juba õppima ja kooliks ettevalmistusi tegema.

Eks kõigis lasteaedades üritatakse pisikestele individuaalselt läheneda, aga seda on ilmselgelt raske teha, kui rühm on lapsi täis ning täiskasvanuid ainult kaks. See on tõesti üks murekoht, sest rühmad on suured ja paratamatult ei jagu kõigile  käsi-jalgu-silmi. Samas nii palju, kui võimalik, seda siiski teha üritatakse. Näiteks käisin ükskord seal, kui meisterdati emadepäevaks kaarte. Kaks-kolm last olid laua ümber, keda õpetajad juhendasid ja aitasid, teised samal ajal mängisid. Ei olnud midagi nii, et karmilt kõigile käsk kätte ja joonistage nüüd. Samamoodi mäletan ma juba omast ajast seda, kuidas vanemates rühmades võisid lapsed lõunauinaku asemel kas vaikselt mängida, niisama lebada või raamatuid vaadata. Jah, päris õue neid möllama ei lastud, aga konkreetselt magama ka ei sunnitud.
Söömisega oli umbes sama.  Mina ei mäleta ei omast ajast ega hilisemast, et meid oleks sunnitud taldrikut tühjaks sööma. Kui ikka tõesti ei maitsenud, siis mingit sellist asja polnud, et istud päeva lõpuni pudrukausi taga, samal ajal, kui teised mängivad.

Seda kurvem oli mul lugeda teiste täiskasvanute kogemusi, kus karmid õpetajad sundisid sööma, ei lubanud enne mängima minna/magustoitu saada vms, millest on tekkinud eluaegne trauma või vastikus teatud toidu suhtes. Väga, väga palju olenebki kõik tegelikult õpetajate suhtumisest.

Õues olemistega on nii ja naa. Loomulikult võiks see aeg pikem olla, aga lapsed ju väsivad. Täiskasvanuna jah hea mõelda, et see kaks tundi enne lõunasööki on imeväike aeg, aga rüblikud ju ei tsilli õues rahulikult. Nad jooksevad, teevad kukerpalle, sõidavad ratastega, kiiguvad, jooksevad veel natuke.. Lõunasöögi ajaks on nad omadega nii läbi, et jäävad kissellikaussi magama (true story!). Ja mu arust käiakse väljas ka iga ilmaga. Võib-olla päris paduvihma ja müristamisega mitte, aga mul väga hästi meeles viimane kord, kui sadas peenikest uduvihma, lapsed hullasid ja mina vingusin empsi kõrval, et võiiiiiks juba tuppa sooja kanasuppi sööma minna :D :D

Ühesõnaga, minu arust pole meie lasteaedadel väga häda midagi. Otseloomulikult saaks paremaks minna, on murekohti, mida peaks muutma, aga samas pole asi ka nii hull. Eks see minu arvamus tuleneb suuresti ka mu enda kogenematusest (kui enda laps kuskil käima ei pea, siis ei oskagi teatud asjadele mõeldagi) ja sellest, milliste aedadega ma kokku puutunud olen. Lähte on minu silmis alati olnud mõnus ja armas kohake. Väike lasteaed, piisavalt suure maa-alaga, liiklusmürast kaugel.. Need töötajad, kellega ma kokku puutunud olen, on kõik tublid ja armastavad oma tööd väga ning seda on ka igapäevaselt näha.

Eks mu arvamus ole natuke kallutatud ka ning lisaks kõigele oli mu enda lasteaiakogemus lihtsalt iiiiimeline :D Mulle tohutult meeldis seal käia, mängida ja söögid olid imemaitsvad. Seniajani on! Ma ei tahaks uskuda, et ma mingit erikohtlemist sain, kuna mu ema oli kasvataja, sest ma ikka mäletan neid kordi ka, kui pahanduste eest karistada sain. Ainus “eelis”, mis mul oli, oli see, et kuna ma õppisin lugemise üsna varakult ära, võisin vahel lõunaune asemel käia samas majas asuvas raamatukogus lugemas.

Kui mul oleks võrrelda Eesti lasteaiasüsteemi mõne teise riigi omaga, siis täitsa võimalik, et ma räägiks kirjutaks hoopis teist juttu. Kui mul oleks kogemus väga karmide ja kurjade õpetajatega, kes suruvadki laste tahet alla, ma ilmselt ei kirjutakski seda postitust sellises võtmes.. aga praegu tundsin küll, kuidas pean natuke meie endi lasteaedu (okeiokei, oma armsat koduaeda) kaitstma :D

You Might Also Like

6 kommentaari

  • Reply Merily 30. juuni 2016 at 20:39

    Mina kui kahe lasteaias käiva lapse ema, kirjutan sinu jutule 100% alla! Mulle väga-väga meeldib meie aed (kuigi tagasiside selle kohta on kohati negatiivne olnud) ja lapsed lähevad ka sinna rõõmsalt. Mulle sobib, et on kindel päevakava. Ja kui kodus mu lapsed ei armasta magada (kohe ülllldse mitte), siis aias on nad mõlemad rekordmagajad, samamoodi on söömisega – kodus nokitakse kaks ampsu ja aias pistetakse kõik pintslisse :D Õues on minu lapsed väga palju. Kui on vaid ilus ilm. Kevad-suve perioodil minnakse õues tavapärasest varem ja peale lõunaund ja oodet ka kohe õues (kokku tuleb õuesolekut umbes 3h, mis on minu arvates piisav). Sombusemal sügisel ja talvel on õhtune aeg toas mängimiseks. Ega seegi paha pole, tegevusi on palju.
    Ka individuaalset tähelepanu jagatakse kõigile. Hetkel näiteks on väikesel härral käsil mähkmevabaks saamine ja seetõttu pööratakse talle rohkem tähelepanu, et aias õnnetusi ära hoida. Tüdruk on tasandusrühmas ja seal on niikuinii individuaalsed tegevused logopeediga ja ta naudib neid väga. Kasvatajad ka hoiavad rühma pesamuna.
    Sööma ei sunnita, kui ei taha, siis ei taha. Tüdrukul oli nt periood, kui ta sõi ainult leiba. Kasvatajad arvestasid sellega ja lihtsalt andsid mulle teada, et laps ei söönud. Samamoodi kui tüdruk ei maga, siis vaatab kasvatajaga raamatut või joonistab vms vaikselt omaette.
    Õppetegevus on samamoodi nagu sina kirjeldasid – teevad need, kes huvi tunnevad, teised mängivad.
    Ühesõnaga jah, ma olen ääääretult rahul meie aiasüsteemiga. Lapsed on hoitud ja meie usaldame kasvatajaid 100%.

  • Reply Lauriita 30. juuni 2016 at 23:55

    Mina olen ka sinu kirjutatuga nõus! Ka minu ema ja ka vennanaine töötavad lasteaias ja olen seal piisavalt palju chillinud (+ mitmeid kordi nö tunde vaatlemas käinud) ja näen kõike nii nagu kirjeldasid. Õppetöö on tõesti enamasti läbi mängu ja koolieelikud peavad ikkagi natuke harjutama ja õppima, missugune üks koolitund võiks välja näha ja tegelikult on esimesse klassi ikka väga palju lihtsam tulla, kui lasteaias on õppetöösse tõsiselt suhtutud!

  • Reply Kaur 1. juuli 2016 at 01:00

    Mul on üks laps lasteaias ja kaks on paari aasta jooksul sealt ära aetud. Kõik on nii nagu Sa kirjutad.

    Lisaks kinnitan, et probleemsete lastega ja individuaalsete vajadustega (ja neid on nii suurte rühmadega aedades alati) tehakse TÖÖD ja seda on südantsoojendav vaadata.

  • Reply Nele 1. juuli 2016 at 14:56

    Mina olen ka sinuga nõus. Minu laps käib Pärnus täitsa tavalises lasteaias. Päevakava neil on ja sellest ka juhindutakse aga ikka selleks, et lastel tekiks turvatunne ja teaks mida millal oodata. Magamisega on meil ka nii, et kes teistest varem üles ärkab pikutab veidi vaikselt edasi või viib õpetaja ta rühmaruumi vaikselt mängima. Õues käiakse ka iga ilmaga, mängualal on varjualune ja vihma ajal saab seal katuse all mängida. Õppetöö teemal täpselt sama. Põnnid ei istu ju pikalt laudade taga vaid joonistavad ja meisterdavad natuke aega. Kes ei jaksa läheb mängima ja kel huvi see siis maalib pikemalt.
    Ma arvan, et tegelikult ei saa teha võrdlust kus riigis miski hea või halb on. Seadused ja määrused panevad küll üht-teist paika kuid kõik sisuline oleneb konkreetsest lasteaiast, juhatajast ja õpetajatest.

  • Reply Pikajuukseline Ema 1. juuli 2016 at 18:26

    Mesiliisiga täiesti nõus!
    Minu meelest on ka lasteaia puhul väga määravad rühma õpetajad, nagu koolis on algklassiõpetajad otsustavaks punktiks, olgu siis suur või väike lasteaed. Teine otsustav punkt on teised lapsevanemad oma suhtumisega, mille lapsed rühma kaasa võtavad.
    Lasteaiakogemust on mul vist umbes 7 lasteaiaga, neist 2 mulle ei meeldinud. Õpetajate suhtumise pärast just.
    Võrdlusena ka Rootsis rahvusvahelises koolis 6-aastate 1.klassis käinud laps – koolides on vahe palju suurem just nendesamade väljas oldud aegade poolest, lasteaias ju ollakse Eestis ikka pea iga ilmaga väljas, kõik need varjualused erinevates linnades-maakohtades lasteaedade õues … :)

  • Mesiliis
    Reply Mesiliis 1. juuli 2016 at 18:31

    Aitäh teile kõigile kommentaaride eest :) Rõõm kuulda, et ka teiste arust pole Eesti lasteaedadel häda midagi. Minu arust kogu negatiivsus tulenebki mitte sellest, et süsteem oleks halb või lasteaiad liiga nõudlikud, vaid alguse saab see just õpetajatest ja lasteaedade töötajatest. Lasteaed võib olla ideaalne, aga kui rühmas on õpetaja, kellega lapsel/vanemal absoluutselt ei klapi, sisi sealt ei saagi mingit head kogemust tulla.

    Mina õnneks olen omal ajal kokku puutunud ainult toredate ja oma tööd armastavate õpetajatega. Samamoodi on ka Lähtel käinud erivajadustega lapsi ning ei saaks mitte öelda, et nad on tähelepanuta jäänud. Eks see probleem on alati, et liiga suured rühmad, liiga vähe õpetajaid, aga arvestades praeguseid olusid, on kõik pigem ikka positiivne :)

  • Leave a Reply