kui haigus võtab üle

10. sept. 2016

Õõõh, ma ei mäletagi viimast korda, kui ma haige olin.. Ilmselt oli see pärast mu 25nda sünnipäeva suplust, mil ma (isediagnoositud) kopsupõletikus olin. Praegu on juba palju parem, nohu veel kimbutab ja köha ka, aga paar viimast päeva olin konkreetselt pikali maas. Õnneks tulid kõik töö juures vastu ja sain paar puhkepäeva.   Ma olen üldiselt  maksimaalselt paar korda aastas nii haige, et tõesti voodist välja ei saa ja kõik kohad valutavad. Niiet on lootust, et pärast seda pole pikalt jälle muret. Mõtlesin aga jagada pilte sellest ajast, kui ma veel suremas polnud ja Kadile kaamera kätte surusin.

img_9804
(edit: see postitus ja lõik on terve nädala juba draftis seisnud ja ma pole ikkkkkka terveks saanud. Vaikselt hakkab juba ära tüütama, et ma igal öösel poolenisti lämbun, sest hingata ei saa)

you-just-dont-appreciate-breathing-out-of-both-nostrils-until-it-is-suddenly-taken-away-from-you-4f38c

 

Üldsegi ma ei tea, mis selle juuksevärviga lahti on. Alguses oli ideaalne, põhimõteliselt täpselt selline toon, nagu tahtsin ja vähem kui kuu aega hiljem on mu juuksed viit eri värvi. Juurte juurest mõnus roosakaslilla ning otsad hallikas-sinised. Nagu… miks? Mul pole kunagi ühegi poolpüsivärviga selliseid jamasid olnud.. Nüüd olengi väikse dilemma ees, kas korra veel proovida ja üle värvida või lihtsalt tumedaks jälle ära. Ise mõtlesin, et see lilla on ka mu viimane katsetus värviliste juuste osas, aeg normaalseks hakata :D Eks tuletage seda lõiku mulle näiteks kuue kuu pärast meelde, kui ma tahan uuesti vikerkaart pähe tekitada :D

img_9777img_9772

Veel enne, kui haigeks jäin, käisin Kadi perel külas. Meisterdasime maitsva kanasalati, jutustasime poole ööni ning järgmisel päeval tegin perepilte. Peakski end kätte võtma ja mõned välja sorteerima, mis blogisse panna.

Mis siis veel? Olen olnud põhimõtteliselt kogu aeg tööl, käinud empsiga kohvitamas, Harry Potteri seeria umbes 35. korda läbi lugenud, esimesest hooajast alates uuesti “Vampiiripäevikuid” vaadanud.. ja ongi nagu kõik. Eile käisin Mairiga hilisõhtusel date’il Aparaadis ja nomnom vein ja hea söök ja sinihallitusjuustukook, nomnomnom. Loodetud “väike” tiir Shootersis lõppes aga sellega, et kui ma hommikul üles ärkasin, et tööle tulla, oli maailm endiselt karussell :D

img_9816img_9807
Kogu selle töötamise ja rahmeldamise kõrvalt on samas jäänud niii palju aega (üle)mõtlemiseks ja elu on praegu nii segadusse ajav, et hea meelega võtaks paar nädalat time-out‘i ja lihtsalt läheks ära kuskile. Ma ei tea, max vastik tunne on, kui teoorias on mul kõik selge ja ma tean, mis on õige, mis on vajalik, mis on hea… aga praktikas seisan ikka ühe koha peal ja see, mis on õige, tundub lõpuks nii tähtsusetu. Ja siis ma mõtlen ja mõtlen ja mõtlen, et asi selgeks saaks, aga lõppkokkuvõttes olen rohkem segaduses kui varem. Aga teoorias on kõik selge ja lihtne :D :D

Igaljuhul, üritan selle kuu üle elada, sest siis mõlema töö graafikud normaliseeruvad (mul tunne, et ma viimased kolm kuud siia sama lauset kirjutanud) ja tekib mingigi rutiin + natuke rohkem vaba aega puhkamiseks..ja loomulikult ülemõtlemiseks :D

Aga olks, ilusat nädalavahetuse jätku, lähen sukeldun uuesti vampiirimaailma (esimesed hooajad olid ikka nii head!!)

img_9951

You Might Also Like

2 kommentaari

  • Reply Nele 11. sept. 2016 at 12:31

    Küll puhub kõik klaariks. See üksi elamise ja olemise värk on sulle veel üsna uus ja kõik pole paika loksunud. Koolis käid ikka edasi?
    Kui mina oma eksist lahku läksin siis kulus mul oma elu rütmi sisse saamiseks nii 4-5 kuud. Siis oli elu juba täitsa mõnus ja rutiinid paigas. Ja juba aasta hiljem olin jälle valmis deitima ja rohkem väljas möllama. “kõik mehed on sead” faasi ma õnneks ei põdenud aga lihtsalt nautisin elu vallalisena ja koos oma kassidega…

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 16. dets. 2016 at 12:00

      Koolis käin edasi jaa :)

      No mul ka sellist “mehed on sead” faasi polnud :D Eks oma aeg läks ikka ülesaamiseks ja üksiolemisega harjumiseks, aga praegu on täitsa tsill kõik :)

    Leave a Reply