külm jalutuskäik

28. nov. 2016

Wow, kas mul tõesti on kaks vaba päeva jutti? Ma juba praegu ei tea, mida kõike selle ajaga peale hakata ning tunnen end üle väga pika aja nii..väljapuhanuna. Nii võõras tunne :D

img_2033img_2065img_2046
Hommikul lõpetasin taaskord öise vahetuse ning selle asemel, et koju magama tulla, pidin hoopis töötervishoiukontrolli minema. Ma ei tea, kas viga on minu valikulises mäletamises, aga enda arust pole ma kordagi sinna hoonesse oma jalga tõstnud. Kolm aastat tagasi küll käisin ka kontrollis, aga hoopis teises kohas. Kuigi nad väitsid, et on pikalt seal tegutsenud, olid nad isegi mu patsiendikaardi ära kaotanud :D Muidu oli kõik korras, vererõhk oli lausa ideaalne! Vähemalt midagigi mu elus on :D

img_2034-2img_2039img_2038

Tulin siis väsinuna koju ja nagu minu kiuste oli väljas imeline päikesepaisteline ilm. Väga sobilik üheks jalutuskäiguks kaameraga. Pugesin küll teki alla ja tõmbasin end mugavalt kerra, aga no ei andnud rahu. Pikalt mõtlesin, mida teha ja kui lõpuks riidesse sain ning õue jõudsin, oli päike kadunud. Ja õhk jäine.

img_2082img_2099img_2083
Kuna ma aga juba välja tulnud olin (ega viitsinud jälle neli korrust üles kõndida), võtsin suuna Ihaste sillale. Taipasin, et ega must väga loodusfotograafi ole/tule, sest.. mul lihtsalt pole selliste pisiasjade jaoks silma. Ma ei pane tähele mingeid ägedaid kompositsioone, mis loodus ise pakub. Jah, kui on tegu imelise vaatega, siis küll, aga just detailid ja tavalisest asjast vinge pildi saamine on mu jaoks müstika. Selles mõttes on inimesi kergem pildistada, sest noh.. emotsioonid ja erinevad ilmed :D

img_2104-2img_2115img_2123

Jalutasin umbes silla keskpaika ära, vahepeal tuli isegi päike uuesti välja.. ja vaatamata külmetavatele sõrmedele oli ikka päris mõnus jalutuskäik. Muidugi just sel hetkel, kui ma tagasi kodu poole hakkasin minema, läks järsku pimedaks ja hakkas tuiskama. Kuigi ma olin soojalt riides (ei unustanud isegi kindaid maha), siis koju jõudes olin üks suur jääkuubik.

img_2139img_2168img_2152
Muidu poleks hullu olnud, aga selle hundinuiade pildiga astusin natuke ämbrisse (või teisisõnu vette). Ma nimelt vaatasin ja imetlesin seda suuurt põldu, mis ilusaid härmatanud nuiasid täis. Tormasin kohe sinna, ja alles siis, kui jalad märjad, tuli meelde, et hundinuiad ei kasva ju niisama põllul, vaid veekogudes… #looduslaps

img_2089
Tee peal kohtasin ka üht armsat koera, kellest ta omanik pilti lubas teha. Järjekordne ebaõnnestumine, sest see koer tõmbas meelsamini keelega üle mu objektiivi, kui et oleks kaugemal seisnud (või lasknud mul kaugemale minna) :D Ainus pilt, mis õnnestus, on kah fookusest väljas :D

img_2071
Jõudsin  lõpuks koju, sain Nässuka kaissu võtta ja nii me kahekesi mu uut seriaalileidu- “The real O’Neals“- vaatasime. Kuni ma lihtsalt magama jäin :D Homme on aga see mõnus päev, kus ma saan korralikult sisse magada, kulgeda omas rütmis ning kui ilmaga veab, siis ka ühe väikese photoshoodi Eedeni silla all ära teha.

Aga ilusat nädala algust teile, semud :)

img_2161

 

You Might Also Like

2 kommentaari

  • Reply F 1. dets. 2016 at 10:29

    Mulle väga Su loodusfotod meeldivad!

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 16. dets. 2016 at 11:42

      Aitäh sulle! :)

    Leave a Reply