bye bye 2016

30. dets. 2016

Nonii. Aasta hakkab lõppema ning ma teen praegu oma elu viimast öist vahetust vanas heas Taru hotellis. Mõtlesin, et juba see tähtis sündmus nõuab punkti panemist ja väikese kokkuvõtte tegemist. Eelmisel aastal sai tehtud suure hulga piltidega õnnest tilkuv postitus, mis lõppes lootusega, et 2016 tuleb veel parem. Noh.. ei tulnud :D Kuigi juhtus nii paljutki, siis määrava tooni andis sellele aastale siiski mu lahkuminek. Väga väga suur osa mu emotsioonidest, tegudest, tujudest ja olemisest sõltus ning tulenes just sellest.

2016 on olnud ilmselt mu kõige raskem aasta üldse. Kõige keerulisem, kõige pisaraterohkem, kõige kurvem. Mu elu on reaalselt teinud kannapöörde ning absoluutselt mitte miski pole sama, mis aasta tagasi. Vahetunud on mu perekonnaseis, elukoht, töökoht, sõprade seltskond, juuksevärv (kuigi see vahetub nagunii iga paari kuu tagant :D :D)

Ma olen olnud kohutavas segaduses, saamata aru, mida ma lõpuks tahan või mis on õige. Ma olen veetnud nii palju unetuid öid, sest mind rõhub paanika oma tuleviku pärast. Mõelnud oma senise elu eesmärgid ja soovid täiesti ümber. Olen nii palju teeselnud õnnelik ja eluga rahul olemist, kuigi sisimas tahtsin teha kõike muud, kui naeratada. Olen niiiii palju nutnud, et ma ausalt imestan, kuskohast mul need pisarad tulid. (veinist, on muidu vastus :D)


See, et ma tahan minna lahku elukaaslasest, kellega veetsin koos 7 head aastat, oli reaalselt kõige raskem otsus, mida ma elus teinud olen. Just see hetk, kui lõpuks julgesin endale tunnistada, et jah.. this is it, meie teed lähevad lahku. On olnud nii keeruline harjuda ümber üksi olemisega, õppida lootma jälle ainult iseendale. Ma olen tundnud, kuidas elu lihtsalt surub mu täiesti maha, et vahel tahaks lihtsalt käed üles tõsta ja alla anda.

Aga ma olen tundnud ka suurt kergendust. Saanud omale uue hingamise. Teadmise, et ma tegin õigesti, et nüüd saab kõik ainult paremaks minna. Olen õppinud ennast läbi ja lõhki  tundma, surunud oma piire veel kaugemale. Jõudnud arusaamale, mida ma tahan ja mida mitte. Olen pannud (veidi paremini) paika oma plaanid ja avastanud, kui tugev võib üks inimhing olla. Et ma saan alati hakkama, ükskõik, kuidas! Olen saanud aru, kes on mu tõelised sõbrad, kes on mind igas olukorras aidanud ja toeks olnud, kuulanud mu halamisi, andnud nõu, ajanud mind naerma ja lihtsalt olnud olemas. Samas olen saanud ka aru, kes sõpradest on mõeldud jääma minevikku. Ja seda üldse mitte halvas mõttes:

“Maybe some people just aren’t meant to be in our lives forever. Maybe some people are just passing through. It’s like some people just come through our lives to bring us something: a gift, a blessing, a lesson we need to learn. And that’s why they’re here. You’ll have that gift forever.”

Ja kõige selle halva juures on ka palju head, mille üle olen ma siiralt rõõmus. Ma olen nii kohutavalt tänulik Märdile. Kõigi nende aastate eest, sest need olid head ja täis naeru, ühise kodu loomist ja imelisi mälestusi. Me kasvasime ja avastasime koos täiskasvanuelu.. ja mul on nii hea meel, et olenemata sellest, et teed viisid meid lahku, ei ole meie vahele jäänud vihavaenu või midagi negatiivset, ja ma tean, et saan oma muredega alati tema poole pöörduda. Ma olen tänulik ta perekonnale, et nad mu omal ajal nii hästi vastu võtsid ja panid mind tundma ühena neist. Olen tänulik oma perele, kes mind iga mu otsuse juures ainult toetanud on ja pannud mind tundma, et ma pole üksi, et mul on tugev seljatagune Ja lõpuks- Anu, Karin, Mairi, Kadi ja Teele- te olete igas mõttes lihtsalt imelised!

Ja kuigi see postitus on kuidagi nii masendav (arvake ära, kas ma valasin kirjutamise ajal kolm või seitse pisarat :D), siis tegelikult olen ma teinud rahu. Iseendaga, oma otsusega, oma eluga. See võttis küll omajagu aega, sest kes oleks võinud arvata, et üks südamevalu nii… hull olla võib, eks :D Ja kuigi see aasta on olnud katsumusterohke, siis ma olen õnnelik, sest ma tunnen, et ju nii pidi minema, nii on õige. Seda on naljakas endal ka öelda, aga hoolimata sellest, kui kurnav, väsitav ja raske kõik oli, on lõpptulemus ju hea (okei, heaks alles hakkab minema).  Umbes nagu sünnitamine- megavalus ja vastik, aga tulemuseks armas beebi :D (metafoorikuninganna lihtsalt)

Ma tean, et ma kunagi vaatan tagasi praegusesse aega ning see kõik, mis ma kirja olen pannud, tundub ehk kaugena ja lihtsalt ühe eluetapina. Praegusel hetkel aga.. ma reaalselt ei jõua ära oodata, mil see aasta lõpuks läbi saab. Et lihtsalt tõmmata kõigele juhtunule kriips peale ja tõepoolest tunda, kuidas 2017 on puhas leht. Ja hoolimata kõigest, mis see aasta on endaga toonud ja kuidas ma ei jõua selle lõppu ära oodata, saadan ma 2016nda ära siiski positiivse tuju ja rõõmsa ootusega, et uus aasta võtab endaga kaasa palju palju head!

Ilusat uut teile, semud :)
/pildid on valitud üsna randomilt, aga siiski ühed mu selle aasta lemmikutest

PS. Poleks kunagi arvanud, et mina seda ütlen, aga ma niiiiii igatsen lund :D 

You Might Also Like

6 kommentaari

  • Reply Avekas 31. dets. 2016 at 23:05

    Suur suur kallistus Sulle! Mul ka oli kuidagi nii masendav aasta, eriti aasta viimased kuud. Ka peaaegu et lahkumineku äärel, mis siis et teisel poolel polnud halli aimu ka et ma nii kaugel olin juba oma mõtetega :D. Siiani koos ja olen rahul et nii on. Aga jah, pole ühte grammi ka kahju seda aastat ära saata! Mingu ja ärgu tagasi tulgu :D.

    Ilusat vana-aasta lõppu!

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 2. jaan. 2017 at 21:07

      Eks see käibki vist hoogudega, et üks aasta halb, teine hea ja siis jälle halb :D Aga nii palju, kui ma oma tutvusringkonnas uurinud olen, siis valdavalt enamusel on ikka suht sassis aasta olnud ja kõik on õnnelikud, et see lõpuks läbi sai :D

      Head uut :)!

  • Reply Elen 1. jaan. 2017 at 16:29

    Selle postituse oleksin kirjutanud justkui mina. Mul oli/on kõik täpselt samamoodi selle lahkuminekuga. Saatsin suurima heameelega selle 2016 ära ja loodan et uus aasta tuleb suurepärane. Ja loodan et ka sul Liis!! Ilusat uut aastat._

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 2. jaan. 2017 at 21:06

      Noh, nagu ma end ikka lohutada armastan, siis väga palju hullemaks enam minna ei saa, et only way is up!
      Head uut sullegi :)

  • Reply Kai pimeduses kobamas 11. jaan. 2017 at 13:24

    Liisikene, mina ei tea, kas ma olengi lihtsalt sellist tüüpi inimene, aga kui ma loen sellise sisuga postitusi, siis ma tahaksin joosta ja kallistada inimest. Sinu puhul täpselt sama geiss, aga vb sellepärast, kuna oleme niisama ka privas suhelnud… Igatahes ma tahaks Sind kallistada :D

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 13. jaan. 2017 at 20:41

      Avvvvvv, sa niii armas :D

    Leave a Reply