jäised kaksikud

20. dets. 2016

Boy, oh boy, kui ammu ma pole oma lugemiselamusi blogis jaganud. Põhiliselt seetõttu, et ma pole väga väga ammu ühtki uut raamatut kätte võtnud. Kui vaba aega juhtubki olema, siis olen pöördunud oma turvaliste juba loetud teoste poole. Ma olen vist varem ka maininud, et minu jaoks on tohutult lõõgastav lugeda just neid raamatuid, mille kord (või mitu) läbi töötanud olen. Kuna ma tean, mis juhtuma hakkab, ei pea ma pidevalt kaasa mõtlema, vaid saangi oma mõtted unwind’ida.

Igal juhul, juba ammu jäi mulle poes silma S.K Tremayne’i teos “The Ice Twins” ehk “Jäised kaksikud“. Kui nüüd lühidalt kokkuvõte teha, siis tegu on müstilise ja salapärase (õudus)põnevikuga, kus ideaalset perekonda, kus kasvavad imelised ja identsed kaksikud, tabab tragöödia. Üks kaksikutest saab õnnetuse tagajärjel surma. Läheb mõni aeg mööda ning järsku teatab elus olev tüdruk, Kirstie, et vanemad tegid tuvastamisel vea ning tema on Lydia. Et surma sai hoopis Kirstie.

Teoreetiliselt on raamatus kõik olemas, mis pakuks mulle suurepärase lugemiselamuse. Õhus on müstikat, salapära ja õudust (kuigi mitte nii palju, nagu võiks tagakaane sisututvustuse tõttu oodata), tegelasteks on creepy’d kaksikud, asukohaks põhimõtteliselt üksik saar, on olemas paar suurt saladust, pluss kogu psühholoogiline aspekt.. Aga ometi jäi miskit puudu, et tegu oleks väga hea jutuga. Ma ei pea seda üldse halvaks teoseks, aga kui ma lõppu jõudsin siis oli pigem selline meh- tunne. Üritan seda nüüd selgitada, ilma et ma sisu palju ei spoilerdaks.

Raamatu algus meeldis mulle väga. Autor andis hästi edasi selle, kuidas said pärast ühe lapse surma hakkama vanemad (ehk ei saanudki), millised probleemid neil olid ja kuidas mõlemad olid omadega ummikus. Samamoodi kirjeldati nende elu enne õnnetust, kuidas kõik oli põhimõtteliselt ideaalne, kuidas kaksikud olid niiiii karvapealt identsed (aga erinevate iseloomudega), et neil oli pea võimatu vahet teha ning kuidas nende vahel oli tugev side.

Et liikuda edasi (ja saada jagu tekkinud rahaprobleemidest), otsustavad nad alustada allesjäänud tütrega uut elu Šotimaa väikesel saarekesel, mis on pereisa pärandus. Kõik ootavad muutust, et hakkaks ometi paremaks minema. Siis aga teatab ellujäänud Kirstie emale, et tema on hoopis Lydia. Et nad tegid vea surnud kaksiku tuvastamisel ning rõdult kukkus alla hoopis Kirstie.

Just see oligi raamatu nauditavaim osa. Kuidas ema hakkas märkama pisikesi asju, mis justkui tõendasid, et jah, nad matsid maha vale lapse. Kuidas tüdruku iseloom sarnanes üha enam “surnud” õe omale, kuidas isegi koer suhtus temasse teisiti.. Eriti õudseks läks asi siis, kui kaksik hakkas endast rääkides kasutama sõna “me”. Kuidas ta nägi peeglist oma surnud õde, kuidas ta mängis ja rääkis õhuga.. või kui ta konkreetselt ütleski, et nad on ühes kehas koos.

‘You keep saying she’s dead but she comes back to play with me, she was here, she was at school, she plays with me, she is my sister, it doesn’t matter if she’s dead, she’s still here, still here, I’m here, we are here – why do you keep saying we’re dead, when we’re not we’re not we’re not.”

Sellega aga see nauditav osa piirdus. Mõlemad vanemad tundusid mu jaoks nii ebasümpaatsed. Jah, nad olid kaotanud lapse ning seetõttu (ja kuna isal tekkis väike alkoholiprobleem) olid üksteisest kaugenenud. Aga mõlemad ajasid oma asja ning varjasid üksteise eest saladusi kuni narruseni, eriti kui asi puudutas ellujäänud tütart või kuidas isa põhimõtteliselt lapse terve mõistuse arvelt lasi emal arvata, mida too tahtis, et lihtsalt mitte ühest saladusest rääkida. No mis lapsevanem teeb nii?  Okei, lõpus tuleb välja, miks isa teatud teemadel suu kinni hoidis, aga see omavahel mittesuhtlemine oli lõpuks lihtsalt tüütu.

Ema oli hoopis omaette ooper. Ma saan aru, et taheti edasi anda seda psühholoogilist poolt, kuidas käitub inimene, kes on kaotanud lapse ja mismoodi sellega hakkama saada, aga.. seda mõistuse segadust oli natuke liiga vähe, et see mõjuks. Selle asemel oli raamatus kinnisidee küüsis ema, kes tahtis iga hinna eest tõestada, et surnud laps on hoopis elus. Ja sedagi vist seetõttu, et see, kelle nad maha matsid (Lydia), oli tema lemmik. Okei, see oli ka päris hea teemaarendus, et igal vanemal on oma lemmiklaps ning kuhu see viib, kui eelistada üht liiga palju teisele. Eriti kui teine tunneb, et jääb vajalikust emahoolitsusest ilma.

Lõpu puhul.. ma olin natuke üllatunud, aga ei olnud ka. Vanemate teema ning see, miks nad omavahel tegelikult enam ei suhelnud, oli tõesti natuke ootamatu. Mis kaksikute saladusse puutub, siis ma arvasingi, et asi lõppeb kas ühel või teisel moel. Juhtus aga nii, et raamatus olid esindatud mõlemad variandid. Just see muutiski mu jaoks kogu elamuse pigem negatiivseks, sest tundus, nagu autor ei teadnud ise ka, mis žanris ta kirjutada tahtis. Raamatus on nii psühholoogiline analüüs ja aspekt, kuidas käitub inimmõistus traumaga tegelemisel, on kummitused, on õudus, on lõhestunud isiksuse häire, on väikese lapse segadus… Kõik see kokku andis ühe äärmiselt messy loo.

Minu arust näiteks ei saa kokku panna psühholoogilist poolt (kuidas väike laps saab hakkama sellega, et nägi oma kaksikõe surma pealt, kuidas ta on segaduses oma identiteedist, kuidas ta lõhestubki kaheks isiksuseks, kuidas ta tunneb end süüdi) ning siis teistpidi keerata see ümber, et ups, ikka kummitused ka mängus. Oleks autor keskendunud ainult ühele osale, oleks minu jaoks see teos kõvasti parem olnud. Kuna ema-isa saladuse põhjus ning enamik lapsega seotud juhtumitest põhinesidki tegelikult ainult psühholoogilisel teemal, siis kogu “teispoolsuse” jutt oli üleliigne. Seda enam, et müstilise ja õudse vaibi andsidki edasi just need sündmused, mille puhul sai kahelda, kas asi on päriselt nii või on keegi neist lihtsalt hulluks läinud.

Ühesõnaga, ma tegelikult soovitan seda raamatut lugeda küll, sest see pole otseselt halb. Süžee on ju niii paljutõotav, lihtsalt minu arust oleks võinud keskenduda ainult ühele teemale ning seda sügavamalt arendada, kui pealiskaudselt kirjutada KÕIGEST ja siis see üheks kompotiks kokku keerata :D Ma olen ausalt imestunud, et Goodreadsis sellel nii palju viietärni hinnaguid on ja kõik ülistavad seda kui “insanely good book’i”. Üks negatiivsem kommentaar võttis asja hästi kokku: Tegu on raamatuga, mis kõigi eelduste kohaselt peaks saladuste ja müsteeriumi armastajatele ideaalselt sobima, aga kokkuvõttes on (võib-olla just selle eeldamise tõttu) üks suur pettumus.

You Might Also Like

4 kommentaari

  • Reply Kati 20. dets. 2016 at 11:32

    Su eneseväljendus on uskumatult hea

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 20. dets. 2016 at 11:56

      Oi, aitäh sulle! :)

  • Reply maret 20. dets. 2016 at 21:11

    Hästi kirjutatud täpne analüüs. Mul tekkisid peale raamatu lugemist just samasugused tunded ja mõtted. Aitäh!

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 20. dets. 2016 at 22:37

      Rõõm kuulda, et ma pole ainus. Internetis teiste hinnangud olid valdavalt ainult positiivsed, mõtlesingi juba omaette, kuidas kõigile nii meeldida saab..

      Aga suur aitäh sulle :)

    Leave a Reply