peaaegu veebruar

26. jaan. 2017

Tere ilusat neljapäeva :)

Kohe-kohe on jaanuar läbi ning ma olen oma väikest blogipesa uuendanud häbiväärselt vähe- kõigest ühe korra. Võta end nüüd kokku, Liis! Tegelikult on mul nii palju ideid ja plaane olnud, millest blogida.. aga iga kord, kui ma lõpuks arvuti taha satun, siis on kas kõik meelest läinud või tundub noh.. nii mõttetuna, et mida ma ikka sõrmi kulutan. Ja siis ongi olukord, kus normaalse pikkusega postituste asemel on sajast erinevast teemast ja hulgast piltidest kokku klopsitud üllitis. Nagu praegugi.

Must-valge selfi, mis tehtud kohe pärast juuksurit. Selle aasta seni suurim viga oli viltune tukk uuesti ette lõigata. KUI kaua ma seda välja kasvatasin… Lohutan end sellega, et aastat on veel päris palju järel, et uusi suuri vigu teha :D

Mis siis jaanuarikuu sees juhtunud on? Mitte midagi põnevat, ütlen kohe ära :D Viimased nädalad on natuke kiiremad olnud,  käin uues kohas õppimas ja samal ajal üritanud Lindexis ka oma tunnid täis teha. Hetkel olen väga positiivselt meelestatud ning need nii-öelda õppepäevad on üsna kerged olnud. Aga seda ilmselt ainult seepärast, et hea õpetaja kohe kõrvalt võtta, kes vigu teha ei lase. Kui ma lõpuks üksi jään, on kindlasti palju hirmsam olla.

Üle pika aja tegime Kadiga mõnusa varajase kohtingu Gustavis. Ausalt, sealsed hommikusöögid viivad keele alla! Saime oma mured-rõõmud kõik ära kurta, enne kui tööle pidin lippama. Õnneks meil edaspidi ajad klapivad päris hästi, et saame taaselustada oma varahommikused pildistamised ja -kohvijoomised.

Kolm peaaegi identset pilti minust, Tartu kesklinna pargis külma tuult trotsimas, endal nägu nii valge, nagu poleks neli kuud päikest näinudki..või see, ei olegi ju..

Korra sattusin ka Tallinnasse kooli. Ma iga kord mõtlen, et jumala eest, mis mul viga on, kui ma taaskord mingi tähtsa töö viimasele hetkele jätnud olen. Näiteks pidime käima nelja kuu jooksul 12 kohtuistungil ja neist kokku praktikaaruande tegema. Tegelikult oli istungeid nii põnev jälgida, et ma ei tea, miks ma neid nii tihti edasi lükkasin. Lõpuks oli juba paanika, et ma ei jõua kõigil vajalikel ära käia.

Ja no siis muidugi praktikaaruanne. Seda oli reaalselt nii kerge teha. Ikka lõpetasin/laadisin selle üles 3 minutit enne tähtaja kukkumist. Veidi keerulisem (pika jutuga, nagu ma olen :D) oli ülesande juures ainult see, et tuli koostada aruanne, mis oleks (koos sissejuhatuse ja kokkuvõttega) maksimaalselt 10 lehte, sisaldades kõigi 12ne istungi ülevaadet, analüüsi kohtu tegevusest ja minu hinnangut istungile. Mu Tallinnas koolis käik lõppes aga selliselt, et kokku käisin ühes loengus.

Ehk siis maksin megasumma Tallinnas viibimise eest, et saaks lihtsalt ühikas istuda ja oma aruannet kirjutada. Esimest korda tegelesin koolitööga ka tagasi Tartusse sõites. Ma muidu automaatselt jään bussis esimese 10 minutiga magama, seekord sundisin silmi lahti hoidma. R-Kioskist ostetud chai latte (mis oli üllatavalt hea maitsega) aitas natuke kaasa ja õnneks sain oma asjadega õigeks ajaks valmis. Andsin umbes sajas kord lubaduse, et NÜÜD ma küll tegelen kooliasjadega õigel ajal…aga 29ndaks vaja mul essee kirjutada, arvake ära, kas ma olen alustanud? :D

Pildil R Kioski nunnu kohvitops- punane kaas, helesinine taust ja peal lumehelbed ning kiri: “Hoiab su südame soojas”.

Mis siis veel? Ühel ilusal laupäevaõhtul võttis Karin mu peale ning kuumade Sirka pitsadega maandusime tema juures. Õhtu oli sisustatud õudusfilmi ja veiniga. Kuigi noh, see film venis reaalselt 3-4 tunni pikkuseks, kuna iga natukese aja tagant oli vaja see pausile panna, et mingist suvalisest meeldetulnud asjast jutustada :D Hommikul tõi Karin kohvi voodisse ning sealsamas mu käeulatuses oli ka Harry Potteri raamat.. no mida elult veel tahta? Kokkasime koos hommikusöögi, kuulasime traditsiooniliselt One Directionit ja juba oligi aeg mul tööle tulla. Väike fun fact ka siia vahele- ma pean võõrastes kohtades alati sokkidega magama. Ma ei tea miks, sest muidu mulle ei meeldi üldse sokke kanda, ei kodus niisama olles ega magades.. 

Karini äärmiselt hubane söögituba, kuhu päike aknast nii mõnusalt sisse piilus. Lisaks muidugi laual omlett, võikud, kohv ja läpakas One Directioni lugudega. PS. Karin lõhkus akna ees oleva kardina ära :D :D

Kuigi mulle Lindexis töötada meeldib, siis ma ei jõua ära oodata, mil see juba läbi saab. Aga see vist kõigega nii- kui lõpp on lähedal, siis seda kannatamatuks ma muutun.  Kõige rohkem hakkan ma selle töö juures igatsema aga meie kollektiivi. Kunagi ammu kirjutasin oma murest, kuidas saavad täiskasvanud omale uusi sõpru- noh, minge tööle :D Ma poleks uskunudki, et meie pisike punt niiii tore on. Nad kõik on kuidagi nii minu inimesed. Siia lõppu oleks paslik panna ka väike fotoshoot. Meil nimelt vahepeal sellised ülesanded, et näiteks pidime valima kellelegi outfiti ja siis tema pidi selles end jäädvustama. Ma haarasin võimalusest, võtsin fotoka kaasa ja tegime laos eriti diipe pilte :D

Mu armas Elisabeth end peeglist imetlemas..

…ja nägu juuste taha peitmas..

..ja laos redeli ning mannekeeni osadega diipi pilti tegemas ja lakke vaatamas..

..ja ülbelt redelil istumas, ümber mannekeeni torso, jalad ja käsi.

Mu armas Karin treppredelil modellipoosi võtmas..

..ja laos diibi “ma ei tea, et pilti tehakse”-näoga riideid sorteerimas. Must-valgelt.

Võtsin ka oma peaaegu-uusaasta-lubadusest kinni ning viisin kaamera vabal päeval jalutama. Aga sellega on nii, nagu iga muu asjaga- kui õiget tunnet pole, siis ei tule midagi välja. Peab lihtsalt kaamerat tihedamini kotis kaasas kandma, sest kui palju kordi olen ma end kirunud, et mingi hea hetk on jäänud tabamata..

Pildil Annelinna vanad korterelamud. Sellised ilusad roostepunased :)

Kasepuu, üks õnnetu vares lendu tõusmas ja taustaks punane kortermaja

Teise peaaegu-lubaduse andsin ka endale. Et olen rohkem spontaansem. Või isegi mitte päris nii, pigem et teen rohkem midagi sellist, mida varem teinud pole. Nii et kui “Pilvede all” seriaali väike casting oli, saatsin pikemalt mõtlemata oma andmed ka. Soovitud kohale ma küll ei saanud, aga kutsuti nö ekstraks massistseeni, kuhu ma ka läksin. Planeeritud oli see tund aega, tegelikkuses jalutasime kaks korda ühest ruumist välja koridori ja kõik. Mu esimene samm kuulsaks näitlejaks saamiseni! Jään ootama tähtsate ninande kõnesid, kes mu talendi ära tundsid :D

Igal juhul, üritan end kokku võtta ja teha rohkem.. komplektsemaid postitusi. Mitte selliseid, kus ma lõpuks ise ka enam aru ei saa, mis toimub :D  Ilusat peaaegu-nädalavahetust, semud!

PS. Piltide all on nüüdsest allkirjad, sest armas Kai näeb sõnadega :) 

Üks nurgake mu teleka-alusest. Esiplaanil kaks pisikest elevanti ja kuldne Big Beni kujuke. Taustal mu värviline maakaart.

 

You Might Also Like

4 kommentaari

  • Reply Kai pimeduses kobamas 26. jaan. 2017 at 20:51

    Me sobiksime ideaalselt üksteisele bussikaaslasteks, sest ma jään ka esimese 10 minuti jooksul magama ja kui juhtub, et keegi tuttav satub minuga samale bussile ja soovib minu kõrvale istuda, siis ma olen peaaegu alati tiba häiritud, et ma ei saa magada, sest kaaslane tahab maast ja ilmast lobiseda :D

    Ja piltide kirjelduse kohta endiselt: wiii! ;)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 28. jaan. 2017 at 18:54

      Jaaa, ma ka iga kord väga häiritud, kui bussis tuttavat näen või kellegagi koos reisima pean. Selle pärast ei kasuta ma ka neid fb-gruppe, kus otsitakse vabade kohtade olemasolul reisijaid oma autosse.. ma alati mõtlen, et jeesus, siis ma pean ju nendega rääkima ja ei saa terve aeg MAGADA :S :D

  • Reply Liina 27. jaan. 2017 at 00:08

    Tead, mulle meeldivad need Tartu-pildid. Kuigi ma seal kunagi elanud pole, meenutavad nad mulle midagi hästi tuttavat ja teevad kuidagi nostalgilise tunde sisse. :) sedasi vist peavadki ühed hästi tabatud pildid tegema.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 28. jaan. 2017 at 18:53

      No sinu kommentaari peale tunnen küll, et ju siis on pildid hästi õnnestunud :)

    Leave a Reply