selle aasta esimene

13. jaan. 2017

Küll on hea, et ma eelmise postitusega ei lubanud tihemini blogima hakata. Muidu oleks küll natuke piinlik :D Ega mul tegelikult midagi uut öelda polegi. Lihtsalt mannetu veidi, et pealehel ilutseb esimese postitusena mu kurb “aastakokkuvõte”. Nagu ma seal ka kirjutasin, et loodan, et 2017 tuleb parem, siis juba praegu võin öelda, et kõik liigub ülesmäge küll.

Mina niisama. Seljas mu uus lemmiksärk kirjaga “Babe you got this”, sest ma beib ja i got this :D

Eelmine aasta oli minu jaoks justkui ühe suure peatüki lõpp, sest lisaks kõigele muule juhtunule, sai läbi ka mu töö Kaitseväes. Mis omakorda tähendas aga seda, et uue aasta võtsin ma vastu päris suure ootusärevuse ja paanika seguga. (Mida ma tegema hakkan? Issand kui põnev, uus töö! A kust ma uue töö leian?? Mida mulle üldse teha meeldiks? Jeii, uued väljakutsed!!)

Kui varasematel aastatel (enne Taru) tööd otsides kandideerisin valimatult kohtadesse, kuhu ma oma hariduse-oskustega sobiksin, siis seekord lähenesin asjale teistmoodi. Saatsin oma cv-motikirja ainult kohtadesse, mille puhul ma tundsin, et ma tõesti tahaks seal olla. Samuti keskendusin valikul rohkem erialastele pakkumistele.

Sellest rääkides, siis eelmisel aastal sain ühe väärt mõttetera. Arutasime mu uue töö otsimist-leidmist ning mulle öeldi, et tegelikult inimesed ise limiteerivad endid. Et vaadatakse töökuulutuse põhjal ära, et oh, mul ühte nõutud asja pole, järelikult ei hakka kandideerimagi. Aga selle valiku võiks jätta tööandja teha. Et kandideerida on mõtet igal juhul, ehk on see “nõue” midagi nii väikest või tuleb vastav oskus töö käigus, kunagi ju ei tea. Vahel loeb inimese enda töökus ja olemus isegi rohkem, mõne inimese cv võib olla ideaalne, aga näiteks vestlusel ei klapita kuidagi. No see loomulikult kõige kohta ei käi, et kui otsitakse ajukirurgi, siis vist pole tõesti mõtet kõigil tahtjatel kandideerida :D

Mu imeilus Nässukas, kes vaatab kaamerasse oma süütute helesiniste silmadega, justkui ta polekski kaks minutit tagasi mu mõlemad käed verele küünistanud.

Aga näiteks minagi olen väga paljudesse kohtadesse jätnud cv saatmata, sest pakkumises on kirjas vene keele oskus, mis on mul noh.. põhimõtteliselt olematu :D Samas ei tea kunagi, palju seda ametikohal tegelikult vaja on. Ka Lindexi töökuulutuses oli märgitud, et selle keele oskus vajalik, aga näed- ikka sain tööle. Ja endiselt pole seda ametipostil olles kordagi päriselt vaja läinud.

Lugesin ka tööotsimise kohta sellist kirjeldust: Naised ei kandideeri tööle siis, kui nad ei vasta ühele punktile nõutust. Mehed kandideerivad siis, kui nad vastavad vähemalt ühele punktile :D Ma ei tea, kui tõetruu see on, aga noh.. olgem ausad, naised on enesekriitilisemad, nõuavad endalt rohkem ja teisest küljest ei väärtusta end piisavalt. Näiteks ühte kohta kandideerides pidi lisama cv juurde ka palgasoovi. Ma lugesin natuke valesti ja neto asemel panin brutosumma. Pärast põdesin, et issssand, nüüd raudselt arvavad, et ma nõuan liiga palju raha ja selle pärast ei saa tööle. Üks sõber seepeale rahustas maha, et kle, kui sa tunned, et oled ka seda summat väärt, siis nii ongi. Läbirääkimiste käigus saab alati ka muus kokku leppida. Aga pigem sihtida kõrgele, kui leppida vähesega ainult sellepärast, et “äkki muidu ei võeta tööle”. No loomulikult pole siin ka kõik nii must-valge ja kõik oleneb siiski nii tööandjast kui -otsijast, aga üldjoontes on ju see õige. Miks kirjutada palgasooviks väiksem summa, kui ise tunned, et oled väärt rohkem, ainult sellepärast, et “äkki neile see ei sobi”? Küsija suu pihta ju teadupärast ei lööda :D

Ma niisama kaamerasse vaatamas ja oma eelmise aasta kõige viimast selfit tegemas. (Kai, mul pruunid juuksed!)

Igaljuhul, olen käinud päris mitmetel vestlustel, nii Tartus kui Tallinnas (kuigi ma polnud üldse valmis sinna kolima), mis kahjuks soovitud tulemust ei toonud. Samas ei saa ka öelda, et ma ebaõnnestusin, sest a) vähemalt kutsuti mind vestlusele, mis oli totaalne enesekindluseboost, ja b) iga vestlus õpetas mulle midagi uut ning andis rohkem kogemusi. Väga positiivne on ka see, et peaaegu igast kohast olen saanud alati vastuse ka siis, kui see on negatiivne. Et kirjutataksegi viisakalt, et ei osutunud valituks ja soovitakse edu, mis on mu arust nii super! Nii nõme ju, kui kandideerid kuhugi ja siis ootad vastust..ootad ja ootad ja jäädki ootama.

Tänaseks päevaks võin aga öelda, et olen leidnud omale uue töö. Ühelt poolt olen ma väga elevil ja õnnelik ning tunnen, et see sobib mulle. Teisalt on aga väike kartus. Sellesmõttes, et ma arvan, et ma saan hakkama küll, eks alguses ole ikka raskem, eriti kui mul selle-alast kogemust väga pole. Kartus on pigem seetõttu, et mulle ei meeldi enda elus teha suuri otsuseid, sest ma pole kunagi kindel, kas see on nüüd 100% õige. Ja siis ma olengi praegu olukorras, kus olen päris õnnelik ja ootusärevuses ning samal ajal natuke põen, kas ma ikka tegin õigesti seda pakkumist vastu võttes, kas see ikka tasub end ära või oleks pidanud ma ootama, kui saan rohkem erialasema töö, äkki peaks ikka Tallinna peale mõtlema jnejnejnejne. A noh, see endas kahtlemine on mul absoluutselt kõigega, isegi sellega, mida õhtuks süüa teha :D Mulle lihtsalt meeldib kõik oma otsused mega mega põhjalikult läbi kaaluda ja kaks kuud nende üle mõelda :D

Okei, olen nüüd pikalt kirjutanud põhimõtteliselt mitte millestki, aga kokkuvõttes tahan öelda, et… kõik hakkab justkui laabuma :)

 

PS. Panin piltidele allkirjad ka, sest armas Kai näeb sõnadega! :)

Vaade Tartu Raekojaplatsilt. Natuke kuusepuud, natuke maju ja natuke säravat hommikupäikest

You Might Also Like

15 kommentaari

  • Reply Helena 13. jaan. 2017 at 23:15

    mhhhh, ja siis ei ütlegi, mis tööle said? :D Ära kiusa! :D

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 14. jaan. 2017 at 00:55

      Hahahah :D

      Ma pole veel töölepingule alla kirjutanud ning asun ametlikult tööle veebruarist (jaanuaris käin nö proovipäevadel õppimas), siis ma enne ei taha jah väga valjusti välja hõisata seda :D Ma selline ärasõnumise-kartja :D

  • Reply kursaõde ülikoolipäevilt 14. jaan. 2017 at 01:14

    Nagu öeldakse, üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Imetlen su oskust/julgust siiski peale pikka kaalumist otsuseid vastu võtta, oma elu muuta – isegi kui ei ole veel lõplikult viltu kõik läinud, vaid lihtsalt tundub, et pole päris see, mis võiks. Palju edu! :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 14. jaan. 2017 at 10:32

      Ma kohati arvan, et see kaalumine läheb liiga pikaks. Ehk ma analüüsin kõike pikalt just sellepärast, et kardan seda (juba valmis mõeldud) otsust siiski vastu võtta. Eks kui elu on tip-top korras, siis on palju keerulisem suuri otsuseid vastu võtta, mis seda korda rikkuda võiks.

      Aga suured tänud sulle! :)

  • Reply Nell 14. jaan. 2017 at 12:09

    Milleks ette paanitseda ja karta, et äkki ei saa hakkama. See kõik selgub alles siis kui õpipoisiajad on selja taga ning mitmed kuud reaalselt tööd tehtud. Ma nutsin oma kõige lemmikumal töökohal algul paar kuud kuna kõik tundus nii keeruline ja arusaamatu. Ja aasta hiljem keeldusin pmst ametikõrgendusest, et samale ametikohale saaksin jääda :)
    Ma ise otsin ka alates septembrist tööd. Kuna saan töötuskindlustushüvitist siis kandideerin vaid nendele kohtadele, kuhu tõesti päriselt minna ka tahaks. Vestlusele kutse saamine on tõesti hea egoboost. Ja mulle meeldivad ka need äraütlevad kirjad, kus põhjendatakse millise aspekti tõttu keegi teine valituks ostutus (vene keele oskus, eelnev kogemus samal ametikohal).

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 14. jaan. 2017 at 12:15

      Ma ju kirjutasin ka, et ma ei karda sellepärast, et ma arvaks, et ma ei saa hakkama. Pigem seetõttu, et ehk oleks olnud õigem oodata just oma erialast tööd, mitte võtta nö esimene ahvatlev pakkumine vastu. Et ehk hoopis sihtida Tallinna poole vms :)

      Mul sellesmõttes oli natuke keerulisem, et seda hüvitist ma ei saanud. Samas oli mingigi kindlus, et paar-kolm kuud oleksin ka ilma tööta hakkama saanud. See andis selle teadmise, et ma ei pea valimatult kandideerima vaid tõesti sinna, kus ma end ka näeks töötamas. Et see kindlus on päris oluline.

      Jaaa, isegi kui ei saa soovitud kohale, siis vähemalt on teada, et miks ei saanud. Mitte et loodad ja ootad ja vastust ei tulegi.

  • Reply Laura 14. jaan. 2017 at 14:00

    Hei!

    Olen Sinu blogi lugenud küll juba päris pikka aega, kuid mingil põhjusel on kahe silma vahele jäänud Sinu ülikooliõpingud. Tohin ma küsida, kus koolis Sa käid? Olen aru saanud, et tegu on Tallinnas oleva asutusega, kuid Sina elad Tartus. Kas sel juhul käid kaugõppes? Küsin, kuna endal on järgmisel aastal sama tee läbi käia. Tartus on mul olemas ideaalne töökoht, kuid soovin minna TTÜ-sse, mis asub teadupärast Tallinnas.. :/

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 14. jaan. 2017 at 21:42

      Päris ülikoolis ei käi, aga Tallinna Majanduskoolis. Ja käin kaugõppes jah :)

      No.. kui tööandjal sellega probleemi pole, siis soovitan kaugõpet. Jah, tuleb rohkem ise kodus vaeva näha, aga praktika näitab sedagi, et suurtes loengutes väga vähesed teevad hoolega kaasa :D Kindlasti uuri ka õppekava ja graafiku kohta- kui palju tuleb kohal käia (st mis ajavahemiku järel õppesess toimub), kas on praktikaid ettenähtud jne ning et see kõik saaks töökohaga kooskõlastatud.

      Mul oli õnneks ideaalne töökoht, mille kõrvalt sain koolis käia + sain töö ajal väga palju õppida ka. Kui tunned, et ideaalne töökoht olemas, siis soovitaks küll kaugõpet :)

  • Reply Kai pimeduses kobamas 15. jaan. 2017 at 21:18

    Kas ma praegu vähe ära ei sulanud, ah!? :D See on tänasest läbi aegade minu lemmik blogipostitus, ilma liialdamata ;)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 15. jaan. 2017 at 21:27

      Jesss! Üritan oma järgmiste postitustega latti tõsta :D

  • Reply A 16. jaan. 2017 at 17:16

    Olen juba ammu tahtnud küsida, kas Nässukas on sul tõukass või nö krants? Väga ilus kass igatahes :) Kuidas sa ta endale said? Vb oled sellest juba kirjutanud, sel juhul vabandan, et ma otsida ei viitsinud :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 16. jaan. 2017 at 21:27

      Ma vist eraldi polegi kirjutanud, kuskil lihtsalt vahel maininud… Aga täitsa krants on :) Mu endisel klassiõel oli kunagi kuulutus, et ta kassil pojad ära anda. Õed-vennad Nässukal kõik tavalised triibikud (nagu emagi, isa on teadmata) või must-valged. Ja siis tema oli ainsana üleni liivakarva. Kui ta lõpuks loovutamiseks valmis oli, oli nägu hakanud vaikselt tumedamaks tõmbama ja nüüd on üha enam nagu siiam :D
      Nässu ema sai ühe pesakonna veel ja seal oli täpselt samamoodi- teised triibulised ja mustvalged, ning üks liivakarva, kellest kasvas ka poolsiiamilaadne :D

  • Reply Maddy 17. jaan. 2017 at 19:20

    Uus aasta ja puha, et võtan siis mina ka selle lõpuks ette ja ütlen sulle, et olen sind ikka nii mitmeid kordi Tartus näinud (nüüd viimati aastavahetusel) ja ma isegi ei ela hetkel Tartus (vb korra-kaks kuus käin) :D Iga kord mõtlen, et kurat, võtan nüüd kokku end ja astun juurde ja ehk ütlen midagi, aga pole kahjuks sinnani jõudnud. Aga kuna ma sind juba nii mitmeid kordi kohanud olen juhuslikult, siis ehk tuleb ka järgmine kord ja siis astun ka ligi, kui see just imelik ei oleks :D

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 18. jaan. 2017 at 22:01

      Muidugi tule ligi rääkima :D Mulle see just meeldib! Esiteks annab indu juurde ja teiseks saan ka nö oma lugejate näo teada :D
      Samas mul hea meel natuke, et sa aastavahetusel ligi ei tulnud, ma polnud just kõige esinduslikumas konditsioonis :D :D :D

      • Reply Maddy 19. jaan. 2017 at 19:18

        Haha :D Ei tundunud küll väga mitteesinduslik aastavahetusel, aga mõtlesin ise ka, et ööklubi vast ei ole see kõige esinduslikum first impression paik.

    Leave a Reply