sisutühjusest

6. märts 2017

Lugesin natuke aega tagasi Manjana postitust, mis küll keskendus pigem juutuuberitele ja nende sisuloomele. Mul hakkas aga mõte hoopis teises suunas liikuma ning see “sisutühjus” on ka üks põhjuseid, miks ma viimasel ajal nii vähe bloginud olen.

Ma olen alati blogimist võtnud kui oma hobi, mitte kohustust. Kui ma ei tunne, et oleks kirjutamistahet, siis ma seda lihtsalt ei tee, sunnitud ja pastakast tekstide väljaimemine mulle ei meeldi. Paraku sellise suhtumisega venibki postituste vahe liiiiga pikaks, sest mida rohkem aega mööda läheb, seda enam hakkan ma mõtlema sellele, et.. mida mul on üldse öelda? Jah, ma võiks kirjutada oma uuest tööst ja sündmustest, mis vahepeal on juhtunud, aga ma olen avastanud, et mida aeg edasi, seda rohkem privaatsemaks ma muutun. Ja noh, olgem ausad- kui eetiline olekski üksikasjalikult tööst rääkida?

Ma olen varemgi maininud, et minu jaoks on väga isiklik kirjutada oma mõtetest, tunnetest ja arvamustest, mistõttu ma seda eriti ka ei tee. Ärge saage valesti aru- mul oleks tohutult palju öelda ja kaasa rääkida päevakajalistel teemadel, argumenteerida, väljendada oma arvamust, aga minu jaoks on see natuke liiga privaatne ja ma ei taha end nii palju teistega, eriti võõrastega, jagada.

Eks see natuke räägib vastu sellele, et ma olen ju ometi avalik blogija ja paljude arvates on privaatsuse rikkumine just detailselt oma päevast/sõpradest/kaaslasest/lastest kirjutamine. Samas on minu jaoks suur vahe, kas ma kirjutan “Käisin täna Aparaadis söömas, väga hea oli” või teen postituse, kuhu valangi oma kõige diibimad mõtted välja.

Mis toobki mind mu dilemmani- ühelt poolt ma ei taha kirjutada  arvamuspostitusi ja analüüse, teisalt muutuvad need “tegin-olin-nägin” jutustused ka kuidagi…mõttetuks. Sest neis puudub sügavus ja sisu. Need on nii pealiskaudsed ja ma ausalt mõtlengi, et miks ma üldse selliseid postitusi avaldan? Või kes neid üldse loeb?

Sellessuhtes, et… mulle meeldib jäädvustada oma elu, ka seda kõige pealiskaudsemat aspekti. Mulle meeldib, et ma saan talletada siin blogipesas pilte, sõbrannadega koosviibimisi, üritusi ja selliseid pisikesi sündmusi, mis ehk praegu tunduvadki tühised, aga mõne aja pärast vaatan neile tagasi naeratusega. Ma lihtsalt.. ma ei tea, tahaks rohkem sisu! Rohkem raamatu- ja filmide tutvustusi (kui vaid oleks aega neid lugeda-vaadata..). Rohkem söögikohtade arvustusi, rohkem.. midagi, millest oleks ka kasu. Mitte ainult mulle mälestuste näol, vaid ka teistele, lugejatele.

Postituses olevad kick-ass pildid tegi Jakob (tsekkige ta instat!). Kai, kuna kõik pildid on minust valge seina taustal, peas kaabu ja seljas tagi, siis ma eraldi kirjeldusi lisama ei hakanud :)

You Might Also Like

14 kommentaari

  • Reply Liina 6. märts 2017 at 16:33

    Olen su mõtetega täiesti nõus! Minu jaoks tundub samuti palju raskem jagada oma mõtteid ja emotsioone kui seda, mida ma hommikuks sõin. Ning ega ju teiste postitusi lugedes mulle samuti meelde ei jää see, mis keegi poest ostis või muud taolist pealiskaudset jama, vaid ikka teiste blogijate arusaamad või tunded mingisuguste teemade puhul. Ikka diibid teemad on need, mis meelde jäävad ja vahel ka südamesse lähevad. Ja siis ma mõtlengi, et lihtsam on kirjutada kerget meelelahutust kui midagi päris isiklikku. Kummalised lood selle blogimisega ikka :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. märts 2017 at 17:28

      No täpselt! Nii kerge on ju kirjutada a’la, mis hommikusöögiks sõin või kus käisin-mida nägin. Seda enam, et seda infot (eriti kui ma kirjutangi minevikus, et juba olen käinud), ei anna mitte kuidagi minu vastu ära kasutada.. Oma tunnete-mõtete avaldamine muudab aga kuidagi.. haavatavaks. Eriti kui puudub absoluutselt ülevaade, kes seda kõike loeb.

      • Reply Liina 7. märts 2017 at 16:06

        Saad aru, ma just tahtsin kirjutada, et oma mõtete avalamine muudab mind haavatavaks, aga millegipärast kustutasin selle lause ära. Great minds think alike.. :D

        • Mesiliis
          Reply Mesiliis 7. märts 2017 at 19:57

          Hahahha :D No täpselt! :D

  • Reply Kai pimeduses kobamas 6. märts 2017 at 22:45

    Liis, kas Sul on üldse aimu ka, kui kaua ma ootasin Sinu uut postitust – jõudsin ära oodata, me so happy! :)

    Mind on ka vallanud see küsimus ja tunne, et keda huvitab see, mida tegin-nägin-käisin (hah, nägin on siin loetelus muidugi esmaoluline), aga kuna olen saanud lugejatelt kirju, et kirjutagu ma ikka rohkem ja rohkem, siis on tekkinud teatav kohustusetunne lugejate ees. Kuid ega ma väga sellest n-ö reeglist kinni ei pea, et iga päev peab blogima või lausa mitu korda päevas, sest no mulle ei meeldi sunniviisiliselt. Praegu näiteks kirjutasin oma Tartu tripist ja salvestasin draftidesse, arvan, et homme avaldan, aga praegu ei viitsi jännata sellega :D

    Ee, mul läks mõttelõng kaotsi ja ma enam absoluutselt ei mäleta, kuhu ma sellega välja pidin jõudma… Ühesõnaga ma kipun Sinuga nõustuma ja eks paljustki sõltu see inimesest.

    PS. See oli juba piisav kirjeldus, ma erinevad ilmed ja poosid kujutan ise, vastavalt oma rikutuse tasemele, ette :P

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 7. märts 2017 at 20:03

      Jeiii, tore, et sain rõõmu teha :)

      Ma olen üritanud oma sellised sisutühjad postitused teha pildipõhisteks. Et kui pole palju juttu rääkida, kui ainult, et “Käisin ükspäev x kohas”, siis on vähemalt illustreeriva materjali näol sisu olemas. Samas pikapeale muutuvad need endalegi tüütuks. Näiteks su puhul ma imetlen täiega seda, kuidas sa kirjutadki nö teiste blogijate postitustele vastulauseid, kui nendega ei nõustu. Ma tahaks vahel ka väga seda teha, aga siis ma mõtlengi, et.. ma ei taha, et kõik teaksid, mis mu mõtted antud teemal on, sest.. need on MINU mõtted :D

  • Reply Virge 7. märts 2017 at 14:45

    Nii õige! Tänaseks olen avastanud, et hobist on palju kergem ja parem kirjutada kui oma igapäevaelust ja mõtetest. Kui ma kirjutan natukene isiklikumatel teemadel ja oma arvamustest, siis tegelikult loon ma soodsad tingimused oma salakiusajatele (nagu näiteks perekool). Ma ise kannataks veel ära selle tümitamise ja hea ning halva kriitika aga oma pere kiusamist ma ära ei kannataks. Nagu siin vahepeal perekoolis Malluka Mari mõnitati igasuguste kohutavate väljaütlemistega. Ühel hetkel lõi mingi blokk peale ja ma ei tahtnud enam oma igapäevaelust blogi pidada. Parem kirjutan lilledest ja liblikatest ning tunnen ennast turvalisemalt :D

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 7. märts 2017 at 20:00

      Jaa, just :)

      Iseenesest ma seda sarikiusamist ja perekoolitamist ei karda, sest ma pole esiteks piisava mastaabiga blogija ja ma ilmselt ka ei kütaks nii palju intriige, et see nii suureks paisuks. Lihtsalt.. ma ei tea, ma tunnen, et oma isiklike mõtete avaldamisega panen end vabatahtlikult haavatavasse positsiooni, mida saavad kõik ära kasutada. Kas siis perekoolis anonüümsed käod või igasugused juhututtavad vms tegelased. Mul on raske päriseluski olla (just uute) inimestega avatud, sest mul miskipärast paranoia, et mu seda haavatavust/lähedale laskmist kasutatakse ära :D

  • Reply T 7. märts 2017 at 16:20

    Ütlen ausalt, ma ei viitsi üldse selliseid “käisin seal, tegin seda selle ja selle sõbrannaga, sõin selles restos jne” stiilis postitusi lugeda. Sinu blogis on minu lemmikumad olnud just postitused raamatutest ja sarjadest ja ka fototeemalised ning veidi isiklikumad, kus sinu isiksuse kohta rohkem teada saab. Malluka blogi ongi mu lemmikblogi just sellepärast, et ta on nii avameelne, kuid arusaadav, et selle avameelsusega käib kaasas ka palju kriitikat (mitte minu poolt isiklikult, mulle ta meeldib) ja targutajaid, kes õpetavad, kuidas teine peaks oma elu elama. Kõigile selline blogimine ei sobi.
    Ma ei viitsi ka enda elust sisutühje postitusi kirjutada, veel vähem viitsiksin ma neid pärast lugeda. Kirjutamine on nagu teraapia: paned oma mõtted kirja ja pärast saabub teatud selgus. Minu jaoks on see eneseanalüüs. Aga just sellepärast ma ei suuda kirjutada avalikult, ma ei ole siiani ühtki oma postitust avaldanud. Nii et kui sa ikkagi tahad kirjutada, aga pead asju, millest kirjutada tahad, liiga isiklikuks, siis tee seda salaja, iseendale (võibolla sa teed seda juba). Ehk siis tuleb ka motivatsioon sinna vahele midagi teistele kirjutada. Mina isiklikult jään ootama sinu arvamuspostitusi (raamatud jms), kuigi olen ise praegu samas olukorras, kus tahaksin hirmsasti lugeda ja vaadata sarju/filme, aga tööd on nii palju, et lihtsalt ei ole aega/ei jaksa.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 7. märts 2017 at 19:56

      Mulle sellised “käisin seal” postitused meeldivad, kui tegu on põnevate kohtadega või a’la matkaradadega ning postitust ilmestavad pildid. Siis saan ka ise inspiratsiooni juurde. Aga päris sellised käisin-poes jutud on jah.. mõttetud. Aga rõõm kuulda, et raamatuarvustused meeldivad. Need on tegelikult ka mul ühed lemmikutest, lihtsalt noh.. on aega vaja, et raamatuid lugeda ja hiljem neid analüüsida :D

      Sellest kirjutamine kui teraapia mõttest ja vajalikkusest saan väga hästi aru. Olen niisamagi, kui omadega ummikusse jooksen, mõtted lihtsalt kirja pannud ja veidi aja pärast üle lugenud. Aitab olukorda analüüsida küll. Lihtsalt, ma olen juba loomult päriselus üsna kinnine ja mu kodune kasvatus on olnud selle põhimõttega, et pere asju kõigile ei räägi. Seetõttu on mul raske ka nt uutele tuttavatele avada, rääkimata siis blogivahendusel inimestele, kelle nägusid-isiksusi ma tegelikult ju ei teagi..

      Aitäh kaasa mõtlemast-arutlemast :)

  • Reply Kadi 7. märts 2017 at 21:39

    *vaatas just, et pole 1,5 kuud oma blogisse midagi postitanud.. khm*

    Tegelikult on see tunne mulle väga tuttav ja selle pärast ongi minu blogi palju vaiksemaks jäänud ja keskendunud ennekõike kunstile. Samas täiskohaga tööl käies, pereelu elades ja muid põnevaid projekte tehes kaob aeg kuidagi käest ja ei leiagi väga palju aega, et blogisse kirjutada. Nüüd on veel need ajad ka, kui peale kella kuute on toas juba nii hämar, et pilti enam väga ei tee. Või on minu elamine lihtsalt koobas :D

    Blogimisest.. Kuidagi imelik on mul hetkel oma ametipositsioonil ja vanuses väga põhjalikult kirjutada oma igapäevategemistest. Samas on need just minu ühed lemmikud postitused, mida lugeda. Noppeid siit-sealt ikka aeg-ajalt jagan, kuid nende kaudu on väga raske välja lugeda, mida ma igapäevaselt teen. Aastaid tagasi käis minus klikk ja igapäevablogija lahkus minust – ei tundnud enam, et see oleks see, mida tahaks teha. Võimalik, et lihtsalt tundsin end liialt… haavatavana ja mõtlesin liiga palju tulevikule? Et mis siis saab kui keegi leiab selle blogi ja see saab minu tuleviku puhul takistuseks – saab teguriks, mistõttu mulle näiteks mõnda eriti toredat pakkumist ei tehtaks?

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 8. märts 2017 at 10:40

      Kusjuures ma olen sama mõelnud, et imelik on praeguses vanuses ja ametis kirjutada igapäevategemistest. Just selles võtmes, et mis hommikuks sõin-kus käisin-mis õhtuks sõin. Nt erilisemate päevade kajastamine (a’la väljasõit kuhugi, uue ja huvitava söögikoha külastus jne) on teine asi :D

      Ma üldiselt pole seda kunagi kartnud, et blogi saab takistuseks. Eks ilmselt seetõttu, et ma ei kirjuta siia valimatult kõigest ja noh, ongi suhteliselt “puhas” plats siin.

  • Reply A. 8. märts 2017 at 16:45

    Mina küll heameelega loeks millest iganes siin Sinu blogis :D kui Su blogi avastasin eelmine aasta mingiaeg siis lugesin otsast lõpuni läbi ja veits kahju et Sa enam ei kirjuta siia nii tihti, samas arusaadav. Mul endal tegelikult sama teema, et kirjutamine vaiksemaks jäänud..nii et saan aru :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 15. märts 2017 at 10:36

      Awww, seda on hea kuulda :D

      Ma iseenesest tahaks rohkem kirjutada küll, aga noh, praegu on mul selline rutiinne töö-kodu-töö-kodu periood, ehk millestki põnevast polegi kirjutada eriti :)

    Leave a Reply