veebruarist aprillini

5. apr. 2017

Oeh. Taaskord üks kuu möödas ja blogis endiselt vihiseb tuul. See on nagu üks lõputu nõiaring. Alguses pole midagi juhtunud, millest blogida saaks…ja lõpuks, kui tahaks midagi kirjutada, on nii palju aega mööda läinud ja nii palju juhtunud, et ei leia seda õiget otsa üles, kust alustada. Niiet olge valmis umbes sajaks pildiks, mul siiski kaks kuud vaja ära katta :D

Ühesõnaga.. käes on aprill ja kuu ning kahe nädala pärast saan ma 27. Proovin säilitada rõõmsat meelt, aga ausalt, kuhu mu elu kadunud on??? :D :D (väliselt naeran, sisimas nutan) Iga kord, kui ma juba olen oma vanusega leppinud, avastan, et oi, kohe saan jälle vanemaks ning kogu trall hakkab otsast peale. Ma ei tea, miks, aga mul on nii raske lahti lasta sellest kuvandist või ideaalist, mis ma enda jaoks seadnud olen. No teate, see soovunelm, mis pannakse paika umbestäpselt keskkooli lõpetades, et “viie aasta pärast olen ma oma eluga selles kohas”. Loogiliselt võttes saan ma aru, et alati ei lähe elu nii, nagu plaaninud olen ning see pole ilmtingimata halb. Aga vahel on sellised madalpunktid, kus hoiangi kätega peast kinni ja mõtlen, et this is not how it was supposed to be..

Põhimõtteliselt pensionieelik :S

Üritan leida endiselt tasakaalu töö ja muu elu vahel, sest ma ei ole absoluutselt harjunud sellega, et ma võtan nii palju tööd koju kaasa. Või et vahel pean probleemidega tegelema ka näiteks õhtul kell 9. Samamoodi vajab endiselt harjumist see esmaspäevast-reedeni töö, sest.. mul on nii palju vaba aega ja ma ei oska sellega midagi ette võtta :D Töö ise on mõnus, eks palju nüansse on veel tabamata jäänud ning alati ei ole kõik lust ja lillepidu, aga.. hea tsill on. Vähemalt praegu.

Prillikandja rõõmud, kui vihma sajab- veepiisad klaasil ja mitte midagi ei näe.

Veebruarikuu on olnud täis erinevaid emotsioone. Ühelt poolt tundsin, kuidas kõik hakkas vaikselt laabuma, tekkisid igasugused lootused-ootused ning sama järsku, kui nad tulid, lõppesid nad ära ka. Ma ei tea, kas asi on minus, aga kõik need Tinderi-teemad on läinud.. mitte nii hästi, kuigi algus on paljutõotav :D Oh well, mis seal ikka. Vähemalt saan taaskord tõdeda, et mul on sõbrad, kes mu igas olukorras suudavad naerma ajada.

Ja loomulikult parim kurbusepeletaja on mu Nässukas, kes nii armsalt kaissu poeb.

Veebruari alguses lasin kooli viimase päeva üle, et jõuda Karini üllatuspeole. Korraldasime Lindexi neidudega pisikese istumise, laulsime sünnipäevalaulu ning tegime Karinile naljakingi ja päriskingi. Viimase avamist filmisime ja see rõõmukarjatus, mis tuli, oli lihtsalt niiiii ehe :D

Üks neljane grupipilt mu armsatest neidudest. Blond ja kaunis Elisabeth, veiniklaasiga brünetist iludus Merilyn ning alati kelmikas Karin. Ja noh, duckface’iga mina ka :D

Ma kunagi juba kirjutasin, et ma ei saa aru, kust minuvanused endale uusi sõpru saavad. Aus vastus on- mine uude kohta tööle. Ma seniajani hämmingus, kuidas Merilyn ja Elisabeth nii minu masti inimesed on! Aegade parim otsus oli vist Lindexisse minna, ainuüksi nende inimeste pärast. Huvitav on see, et me kõik oleme nii erinevad, aga samas koos olles on kõik nii lihtne ja loomulik. Okei, huumorisoon on meil küll väga ühtiv :D

Veel üks grupipildike

Otseloomulikult sai tehtud korralikult fotosessioone ja kasutatud erinevaid snapchati filtreid. Kahjuks mul see app puudub, sest mu vana telefon ei raali lihtsalt mitut asja korraga välja. Ja kui ma pean valima, kas Instagram või Snap, siis valin ma esimese. Niiet terve õhtu pidid teised kõik snapi pildid ära salvestama ja eraldi mulle facebooki saatma :D

Kõigepealt Kariniga üks tavaline sõbrapilt…

..ja siis pilt koerakõrvade, nina ja kolm meetrit pika keelega.

Ning mu lemmik-filter- jänkukõrvad ja suured silmad

Muuhulgas mängisime ka reaalsuskontrolli. Teie ees kõige vaimukam, maavälisem, sõnaosavam, kuulsam, arukam ja rinnakam inimene :D

Edasi jätkasime õhtut erinevates klubides-pubides. Pole tükk aega nii hullu pidu olnud. Üle ma-ei-tea-mitme-aasta sai käidud isegi Maasikas. Lihtsalt vau, mida nad oma sisekujundusega teinud on. Superluks!

Klassikaline wc-s tehtud peegliselfi

Maasikas tehti mulle üks imeline kokteil, kus oli üksainus hiiglaslik jääkuubik!

Mis siis veel…Vahepeal otsustas Mairi kolida ning neil on nüüd imearmas uus pesake. Kamin ja kõrged laed ja palju valgust, mida sa hing veel tahta oskad. Võtsingi siis ühel päeval veini näppu ja kutsusin end külla. Õhtu täht oli loomulikult Theodor, Mairi imearmas merisiga.

Mina olemas kõver nagu S-täht, süles nunnu meriseake

Martini Asti ja Mairi tehtud hummus terasaiaga, ohsweetjesus, kui hea see oli!

Vaatan siin telefoniga tehtud pilte ja… kuidagi juhtus nii, et veebruar oli hästi pidune kuu :D Üks meeldejäävam üritus on ilmselt see, kui käisime Kariniga 5 miinust kuulamas ning ühtäkki avastasime end backstage’ist kaasa üürgamas lauludele, mille sõnu ma tänase päevani ei tea :D Mälestuseks on hunnik pilte, millest ma mitte ühtegi siia panna ei julge :D Ka hüppasin kunagi läbi oma sugulase sünnipäevalt ning vanurile kohaselt olin ma juba kell 12 öösel kodus. Järgmine päev põdesin nii rängalt, nagu oleks kolm nädalat jutti pidutsenud. #vanadus

Enne pidu kohustuslik sõbrapilt veinipokaali ja helendavate pärgadega

Mu üks sõbranna ütles, et ta niiöelda “enda kordasättimise aja” sisse on arvestatud ka selfide tegemised. Ma veel nii proff pole ja seepärast pean iga kord pärast fotosessi paar kiiremat liigutust tegema, et mitte hiljaks jääda :D

Full Lindex outfit. Need tumesinised laiad Holly&Whyte’i kontoripüksid on mu viimase poolaasta kõige õnnestunum ost!

Vana hea duckface

Vahepeal käisin taaskord oma endises koolis, vilistlaste pallimängudel. Mängisin saalihokit ja lõin reaalselt kokku 4 väravat (tänan aplausi eest). Põhimõtteliselt ootan Eesti koondisest kutset. Kahjuks meil aga väga hästi ei läinud ning oma mitu aastat järjest kestnud võitute rea pidime katkestama ja vastu võtma teise koha. Natuke kurb oli ka see, et võrreldes viimaste aastatega oli osavõtt üsna kesine ning seda õiget fiilingut ei tulnudki. Aga lõbus oli ikka. Mis sellest, et järgmisel päeval käsi-jalgu valutasin.

Suur grupipilt osavõtjatega. Mina olen see, kes nina nokib (võib-olla köhatasin parasjagu, me ei saa kunagi teada :D)

Õhtul, nagu tavaks, said kõik lennud kokku ja pidutsesid. Ma seekord nii seltskondlik polnud ning leidsin tee jälle Mairi juurde. Proovisime roosilimonaadi, segasime seda sprite’i ja rummiga ning ma arvan, et leiutasime uue kokteili.

Pokaalides roosilimonaad, laual roosad tulbid ja taustal praksumas kamin- idüll!

Järgmised pildid on natuke halva kvaliteediga ja üsna lambised, aga see lihtsalt nii armas, kuidas Mairi merisiga süüa palub :D Lõikasin parasjagu toorsalaamit, kui ta sättis end mu jalalabale istuma ja viiksus. Andsin natuke paprikat ja ta reaalselt tõmbaski end kahele käpale püsti ja “küsis” juurde nagu koerad seda sitsides teevad. Awww noh :D

Veel olen Kariniga klassikalisi movie-and-dinner kohtinguid teinud. Kui keegi teine meid ei kutsu, peame ise endid poputama, eks. Vana hea Aparaat ei vea oma rebitud sealihast burgeriga ikka mitte kunagi alt.  Ühe korra tegime kaks kinoseanssi järjest, sest kumbki ei viitsinud veel koju minna. Üheks valitud filmiks oli “Kaunitar ja Koletis”. Me olime ainsad täiskasvanud saalis ja saime mõlemad suure üllatuse, kui selgus, et tegu on muusikaliga :D Ega midagi halba öelda pole, naerda sai, muusika oli hea (kuigi osad laulud oleks võinud lühemad olla), aga ise ma seda filmi valinud poleks. Jutti vaatasime ära ka “Elu”, millest me ootasime põnevat kosmosefilmi vapustavate kosmosevaadetega. Ei, selle asemel saime kolm minutit Ryan Reynoldsit ja kõige igavama süžee. Ausalt, mitte ühestki tegelasest ei hakanud kahju, kui nad surma said. Ja enam Karinil filme valida ei lase :D

Mmm, mahlased Aparaadi burgerid kartulilootsikutega.

Proovisime ära uue Reval Cafe. Esiteks, no niiii head caramel cappuccinot pole ma veel saanud. Ja teiseks, see pistaatsia gelato viis lihtsalt keele alla. Praegugi on suu sülge täis, kui selle peale mõtlen. Muude söökidega on üsna.. keskpärane kogemus. Näiteks käisime kaastöötajatega seal päevapraadi söömas ning kana oli küll nagu tallanahk.

Karin pildistamas oma karamellicappucinot ja jäätist

Mmm, see imeline pistaatsia-gelato. Pool topsist on domino küpsise oma, aga see niiiii hea polnud.

Pooleldi tühjaks joodud tassid, piimavahust süda veel täitsa alles.

Teine kord sattusime sinna Elisabethiga ning kuigi mu salat oli maitsev, siis oli rohelist seal natuke liiga palju. Elisabeth võttis klaasnuudlid vokitud köögiviljadega ning esimene ports, mis talle toodi, oli nii tulisoolane. Teenindaja oli aga mõistev ja koka vabandustega toodi uus taldrik lauda. See juba maitses kuuldavasti paremini :D

Paar kanatükikest, mis upuvad rohelusse

Elisabethi klaasnuudliwok

Ja nüüd lõppu mõned pildid, mille kohta mul väga pikka juttu polegi.

Kevade esimene päev, mil sain nahktagiga tööle minna. Jeiiii!

Üle maeiteamitme aasta sai vaadatud uuesti “Eurotripi”. Selle vaatamine tõmbas nii peotuju sisse, et tegime vale valiku ja läksime Shootersisse :D

Käisin nädalavahetusel maal ja vennas tõi kohvi voodisse. Väga õige tassiga muidugi- the boss :D

Nässul nüüd komme teki alla magama minna ja siis mind mega etteheitva näoga vaadata, kui ma liigutada julgen. Sorri noh.

Igaljuhul, tõmban selle blogiga otsad kokku. Mul on veel jagada pilte sellest, kuidas vennaga metsas matkamas käisin ja Kariniga rabas jalutamas, aga nendest juba teine kord :)

 

You Might Also Like

9 kommentaari

  • Reply Eneken 5. apr. 2017 at 22:06

    Hämmastav! 27aastane, aga blogi jätab mulje, et on mingi 16-22aastase oma, kuidagi lapsikud teemad ja pildid. Püsid kaua noor.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 5. apr. 2017 at 22:12

      No tänks :D :D

      Aga olgem täpsed, praegu siiski veel 26

  • Reply Mari 6. apr. 2017 at 08:45

    Veits nagu läksin järjest kommentaare aga oh well. Igatahes, ma täitsa tean, mida sa selle vanuse lisandumisega ja soovidega tunned. Ma usun, et iga kahekümnendate lõpus noor teab seda. Saan mais 27 ja mul oli arvatud selleks ajaks oma kodu, abielus, töö, valmistun laste saamiseks, kool lõpetatud jne. Aga juhtus elu – koolist võtsin 2 korda akadeemilist, seega juba kuues aasta seal. Püsisuhtest läksin lahku, tuli uus , see ebaõnnestus, jälle uus. Lastele veel ei mõtle, sest noh, uus suhe ja tahaks ju teineteisega koos veel olla. Kooli äkki lõpetan järgmise aastaga, lõpusirgel igatahes. Ainukesed mis on, on armastav mees, töö ja oma kodu. Aga tead, tegelikult pole sel saamise ajal ju üldse tähtsust. Jah, võttis veits kauem kui ise soovisin aga nüüd on selline jackpot mees ja unistuste kodu, et oli ootamist väärt. Ja fakt, et ma varsti 30 – pffft, sinna veel mitu aastat aega. Jõuan abielluda ja kooli lõpetada ja lapsedki saada. Ning savi see 30 siis. Kui vanasti oli 20 täiskasvanu vanus, siis nüüd tundubki see 30 olevat.
    Ja see Eneken siin, teisi lapsikuma nimetada ei ole ka just eriti täiskasvanulik, nii et jah.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. apr. 2017 at 10:41

      Jaa. No sellessuhtes ma tegelikult nii hullult ei põegi oma vanust. Samas just sellest enda loodud ideaalkuvandist on raske lahti lasta. Ja kuna praegu elus veidi selline madalseis ka, siis lihtsalt ongi selline..kurb tunne :D Aga jaa, sul on väga õigus, et tänapäeval tundub “new adult” olevat 30-aastane. Eks mõistetav ka, vanasti oligi normiks see, kui lõpetasid keskkooli ja hakkasid pereelu elama ning kõik läks kiiresti.
      Väga hea mõttetera ka su poolt- soovide täitumine võib kauem aega võtta, aga lõppkokkuvõttes on kõik ootamist väärt :)

  • Reply Ann 6. apr. 2017 at 10:22

    Näed kõhnem välja kui enne :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. apr. 2017 at 10:36

      Oi, aitäh :)

  • Reply Kati 6. apr. 2017 at 16:09

    See ei lohuta, küllap, aga sinusuguseid on teisigi, mina sealhulgas. Keskkooli lõpetades oli olemas plaan, nüüd seda plaani enam ei ole ja ilmselgelt tollane plaan pole minu jaoks päris nii välja kukkunud nagu planeeritud sai. Need tunded on normaalsed, kuigi aeg-ajalt löövad kõhklused-kahtlused pea kohal kokku ja kass tuleb peale. Seniks, kuni edasiliikumine toimub ja arsti poole pole päris pöörduda vaja, on asjad veel täitsa hästi :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. apr. 2017 at 20:06

      No natuke lohutab ikka :D

      Asjad muidu hästi jaa. Eks ikka on vahel mõõnaperiood, kui absoluutselt kõik tundub vale ja halb, siis on ka kõhklused kerged tulema. Aga aitäh sulle :)

  • Reply viisteistnelki@hot.ee 9. apr. 2017 at 15:59

    https://www.ted.com/talks/meg_jay_why_30_is_not_the_new_20

    Mitte, et tekitada paanikat, aga ehk natuke motivatsiooni ja selgust. Edasi!

  • Leave a Reply