vennaga metsas ellu jäämas

5. apr. 2017

Üle pika aja võtsin end lõpuks kokku, pakkisin asjad (ja Nässuka) ning läksin maale vanematele külla. Ideaalis mõtlesin, et ärkan igal hommikul koos päikesetõusuga, joon tassi kohvi ning lippan maja taga asuvasse metsa rebaseid pildistama. Reaalsus oli aga see, et ma lihtsalt lebotasin terved päevad, jagelesin vennaga ja nautisin vahelduseks seda, kuidas keegi teine teeb süüa.

Imeline Kristina värvis mu juukseotsad sinakas-roheliseks. Me likey!

Mulle tegelikult väga meeldib lapsepõlvekodus käia. Selline mõnus rahu ja nostalgia tuleb peale, nii kui uksest sisse astun. Paraku pole seal selliste sajuste ilmadega aga eriti midagi teha. Ja alatihti ongi olukord, kus linnas olles igatsen maale ning kui juba paar tundi vennaga üksteist kiusanud oleme, siis tahaks linna tagasi :D

Röövisin empsi karvase kraega jope ära, no niii mõnna!

Nagu öeldud, siis laupäeval oli äratus päikesetõusuga. Mina nägin vaimusilmas kuldseid päikesekiiri ja õrna udu. Aknast välja vaadates oli kõik aga ühtlaselt hall ja vihmane. Käiku läks plaan B ehk magasin edasi, lõunani välja, ja vennas tõi hommikusöögi koos kohviga voodisse. Not bad at all.

Kevadine uputus oli keset metsa lagendikule korraliku helesinise tiigikese tekitanud

Alla ma aga ei andnud ja ka pühapäeval oli äratus varahommikul. Kordus eelmise päeva stsenaarium ja ma jõudsin juba natuke solvuda, sest metsa minek oli üks põhjustest, miks ma üldse maale tulin :D Õnneks läks pika peale ilm ilusamaks ning 11 ajal pakkis vend oma kaitseväelaste seljakoti matkavarustust täis ja suundusime metsa.

Paar üksikut ja sihvakat kasepuud, helesinine taevas taustaks.

Muidu oli täitsa tore matkake, aga tulevikuks väikesed tähelepanekud:
-nii vara kevadel, kui kõik on pruun ja porine, ei tasu loota metsast samblarohelist loodust, kastepiiskades värelevaid ämblikuvõrke ja kepslevaid kitsekesi;
-kui lähed metsa pildistama, siis võiks looduspilte olla tsut-tsut rohkem, kui “mina-siin-teed-joomas”-pilte;
-tunne metsa, kuhu sa lähed, et ei oleks olukord, kus peab tund aega kõndima, et leida koht, kus ületada hiiglaslikku kraavi (mida lapsepõlves küll polnud…);
-ühest munast ei piisa kahele inimesele munapudru tegemiseks;
-mu vend kardab karusid rohkem kui mina;
-kui muidu keegi ühendust ei võta, siis tasub korraks ainult metsa minna ja levist välja ning kohe on 10 uut kirja ootamas;

Üks suur lomp keset metsa. Võib-olla oli võlujärv, mine tea.

Naljad kõrvale jätta, siis tegelikult oli väga kihvt. Kahju muidugi, et ma ei saanud selliseid pilte, nagu ma lootsin, aga vähemalt nägime kitse! Ühtekokku leidsime ka kolm jahimeeste vaatetorni. Üks nägi välja nagu see alus, mille peale vanasti piimapütte laoti. Teised kaks olid veidi asjalikumad, aga väga ära pehkinud, nii et üles ronida ei julenud. Aga ilmselt loomi on sealkandis palju, sest lisaks sellele kitsele nägime väga väga palju põtrade, rebaste ja teiste kitsede jälgi.

Üks tükk (loodetavasti) looma luustikust. Vend tuvastas väga asjatundlikult selle ära kui “See on mingi looma kolju…või vaagnaluu. Üks kahest”

Ma ei mäletagi, kuna viimati sai vennaga nii pikalt juttu räägitud ja tsillitud. Peab ütlema, et metsas tunneb ta küll end nagu kala vees. Teadis igasuguseid tarkusi jagada ja puha. Tegime kaks pikemat peatust ka. Ühe ajal keetsime teed ja kuulasime hirmuga metsahääli (olime liiga sügavale jalutanud). Teine kord valmistas vend lõkkel munaputru peekoni, vorsti ja sibulaga. Ta oli mulle mõeldes isegi ketšupi kotikesega kaasa võtnud! That’s love! :D

Lõunapaus venna tehtud munapudru ja leivaviiluga.

Mina parima matkariietusega- empsi parka, empsi saapad ja teksad. Vähemalt teetass on õige matkalise oma- kummist ja kokkuvolditav :D

Oma sinise hobusesabaga keset metsa casual’ilt teed joomas. Teen seda iga päev.

Õnneks leidsime kodutee ka vaevata üles ja leppisime kokku, et kui väljas rohelisem ja ilusam on, siis läheme juba ausalt varahommikul tagasi. Ja ikka päris ausalt, mitte “Kle, ilm nii kole, mis teeme? -Ah, magame edasi, lähme homme!” :D

Hunnik (vähemalt kümme!) sinililli, mis metsa all mind ootasid.

Igaljuhul, lähen hakkan nüüd kirjutama laste saamisest ja sõjast ja Süüriast ja arutlen Tammsaare teoste üle ja võrdlen turvahälle..või noh, ma ei tea, millest mitte-lapsikud 27-aastased blogivad?

Nali naljaks, aga see eelmise postituse kommentaar tabas tegelikult väga hella kohta, sest mul on just peal räige ebakindlus lapsik olemise suhtes. Ühest küljest on see täpselt see, mille ma oma sisutühjuse postituses välja tõin. Et ma ei taha kirjutada tõsistel ja “täiskasvanulikel” teemadel, sest see on liiga isiklik. Aga järele jäävad teemad ongi nii.. sisutud ja mõttetud ja kohati lapsikud.

Teisalt on mind viimasel ajal tohutult häirima hakanud see, et ma näen noor välja. Muidu oleks kõik ilus ja hea, aga kui saadakse teada, et ma tegelikult 26, siis see kerge šokk nende näos pole enam üldse meelitav :D Või kuidas nüüd öelda… Mul on paar tuttavat, kes reaalselt arvasidki, et ma olen mingi 20-22. Ja kui nad teada said, et ma korralikult mitu aastat vanem, siis reaktsioon oli jah nende poolt heas mõttes, et vau- nii noor näed välja.

Aga mina mõtlen automaatselt sellele, et ma näen noor välja, seega inimesed eeldavadki, et ma olen a’la 22 ja siis ongi see okei, kui ma teen lapsikuid nalju või loen Harry Potterit (seda loen samas kuni surmani). Ning sel hetkel, kui saavad teada, et ma tegelikult 26, siis vaadataksegi imelikult, et “issand, nii lapsik oma vanuse kohta :S” Umbes, et ise 26, aga kus sa oma eluga oled? Pidudel ja snapchati filtrites? :D

Ma ei tea, võib-olla ei arvata ka nii, aga need mu enda parakad, et ma peaks käituma kuidagi teistmoodi, täiskasvanulikumalt või nii, kuidas teised ootavad ühelt normaalselt peaaegu-27-aastaselt. Ma tegelikult saan aru küll, et see täiesti pseudoprobleem, ma mõtlen ise üle, et ma ei saa elada oma elu teiste arvamuste järgi, olen selline nagu olen ja tegelikult pole mul häda midagi, 27 pole ju veel niiiii muldvana. Aga vahel kui hakkan pikemalt sellest mõtlema, siis on küll tunne, nagu oleks vaip jalge alt tõmmatud :D

Lõppu üks armas pilt mu armsast Nässukast. Temal on suva, kui vana ma olen, peaasi, et jaksan söögikaussi täita.

 

You Might Also Like

20 kommentaari

  • Reply Liis 6. apr. 2017 at 00:52

    Selle vanuse koha pealt pole mõtet põdeda, endal kergem. Ma juba 27 ja aasta lõpus lisandub veel üks juurde. Mul pole lapsi, kinnistada, meeletuid karjääri plaane. Aga mis siis, mina olen õnnelik. See kui sa rühib millegi poole, mida ühiskond peale surub või ise oled endast eeldanud, ei pruugi sind veel õnnelikuks teha. Mõtle ise oma ülikooli aastatele tagasi. Muidugi võiks ju midagi olla, aga kui see peaks tulema läbi kannatuse ja ohverdamist, siis nt minu jaoks pole see kõik seda väärt. Tahan, et mul oleks tore ja seda niipalju kui võimalik. Iga asi tuleb omal ajal ja ega vast tulemata jää. Kui sa ei taha esitada etendust ja näidata teistele, mida ühiskond sinult ootab, siis tee seda mis ise tahad. Iga asi tuleb omal ajal ja ei jää tulemata. Sa nii palju normaalne inimene, et ei jää :) Ma enda puhul mõtlen algajale, et äkki olen lihtsalt laisk või ei oma üldse mingeid ambitsioone. Siis jälle leian, et tegelt elada tuleb hetkes, olla õnnelik siin ja praegu, mitte loota, et kui olen seal või oman toda, oleks kindlasti parem.
    Ma võiks sel teemal pikalt heietada, aga kell juba palju ja kuna ma nii hästi kirjutada ei oska, siis läheks tekst veel segasemaks kui see on praegu. ( lisaks telefonis kehv kirjutada).

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. apr. 2017 at 10:55

      Olen sinu terve kommentaariga väga nõus. Tegelikult ma tean ise ka, et see 27 pole absoluutselt hullu ning loebki see, kui rahul ma ise oma eluga olen. Kui olen lapsikuid nalju tehes õnnelik, siis miks mitte neid teha. Lihtsalt see torkav kommentaar tuli kuidagi nii halval ajal. Ja noh, ma teada-tuntud kontrollifriik, seetõttu ongi hästi raske loobuda sellest kuvandist, mida ootab ühiskond või mille olen ise endale loonud. Olen oma eluga praegu päris rahul (alati võiks paremini, eks), aga vahel jään mõtlema, kui erinev kõik on sellest, mida ma paar aastat tagasi arvasin ja siis hakkangi seda peas ketrama, kuni olen end nii üle mõelnud. Eks lihtsalt tulebki rahulikult võtta, oma vanust ma nagunii muuta ei saa, iseloomu ka mitte.. ja kui ma ise olen õnnelik, siis see ongi kõige tähtsam.

      Aga aitäh kaasa mõtlemast, su kommentaarid alati nii asjalikud :)

  • Reply G 6. apr. 2017 at 07:10

    Lihtne öelda, aga ära võta südamesse seda kommentaari. No millal veel noor (ja lapsik) olla kui mitte nooruses. Mina olin väiksena hästi täiskasvanulik laps, aga mida suuremaks saan, seda enam lööb välja see lapsikus, mis lapsena kusagile varju jäi. Niiet don’t põe, noor olla on okei. ?

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. apr. 2017 at 10:46

      Kusjuures, kui ma nii mõtlen, siis lapsena olin ma ka hästi vaoshoitud ja üsna tõsine. Ehk lööb mul ka praegu see lapsikus siis välja, mis varem välja elamata jäi :D

      Lihtne öelda jaa, samamoodi nagu see kuldne lause “inimene on nii vana, kui vanana end tunneb”. Ja tegelikult tavaliselt ma nii palju vanuse üle ei kassi, lihtsalt kuidagi sattus halval ajal see kommentaar tulema :D

  • Reply Tiina 6. apr. 2017 at 08:22

    Liis! Sa oled väga põnev isiksus ja minu meelest sugugi mitte lapsik vaid väga inspireeriv ja tore noor inimene.
    PS! Olen ise ka kahekümne kuuene ja su blogi algusest peale lugenud.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. apr. 2017 at 10:44

      Suur suur aitäh sulle! :)

      Eks inimesi ongi igasuguseid. Mõni on 16aastaselt juba väike vanainimene, teine pole lapsemeelsusest loobunud ka vanaduspõlves. Tuleb lihtsalt ise rahu teha oma vanusega. :)

  • Reply Mari 6. apr. 2017 at 08:30

    20-22 on juba päris hästi arvatud. Mulle võõras inimene pakub 16-17, kui teatakse, et kõrgkoolis õpin ja töötan, siis saan selle 20-22. Aga õige vanuse teada saamist lapsiku jutuga ma küll ei söö ja usun, et ka sul pole vajadust seda teha.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. apr. 2017 at 10:43

      Praegu võib-olla veidi halb, kui nii nooreks peetakse, just eelarvamuste pärast. Aga ma mõtlen niipidi, et kui ma kord 50 olen ja mulle 25 vanuseks pakutakse, siis oleks ilmselt päris hea juba küll :D

  • Reply Virge 6. apr. 2017 at 10:43

    Ajasid mulle praegu nii suure metsa isu peale :D Me pidime Mürakaga eelmisel nädalavahetusel metsiseid pildistama minema, sest neil võtavad mängud praegu täiega hoogu. Lõpptulemuseks oli see, et me lihtsalt magasime hambad laiali :D Tulevasel nädalavahetusel proovime uuesti :D

    Mina olen ka lapsik ja välja näen ka noorem kui tegelikult olen. Lapsikus on kohe mul iseloomus sees aga õnneks pole veel kohanud kedagi kellele see närvidele käiks. Eelmisel aastal kui klubi järjekorras olin, siis paluti ”tatil uttu tõmmata” :D

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. apr. 2017 at 11:06

      Ootoot, järgmise postitusega ajan veel suurema metsaisu peale :D Aga jaa, see suur eneseületus varahommikul end voodist välja vedada. Õnneks on alati “homne päev” :D

      Kusjuures, kui ma olin 16-19, ei küsitud mu käest kunagi dokumenti. Ei alkoholi ostes ega kluppi minnes. Mida vanemaks saan, seda rohkem küsitakse :D

  • Reply Liina 6. apr. 2017 at 11:06

    Esiteks, see teine pilt (sina ja karvane krae) on minu arust hästi ilus! Ja teiseks.. kui sa veel ütled, et sind häirib, et sa näed noor välja siis ma lihtsalt lõpetan su blogi lugemise. :D Wtf noh! Kes enne sellise asja üle kurb on olnud? :D mina siin, 27-aastane, guugeldan aina uute kortsukreemide kohta ja sina tahad vanem välja näha.. Mul on kadedus to the max praegu!

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. apr. 2017 at 11:16

      Esiteks, aitääh :D

      Hahahahhaha, praegu naersin ikka väga kõvasti su kommentaari üle :D Mind nagu ei häirigi see, et ma näen noor välja, vaid see, et teised eeldavad teatud käitumist kõigepelt mu välimuse järgi ja siis tegeliku vanuse järgi. Aga no, see mu enda kompleks :D Kusjuures, ma üht pilti töödeldes (suumisin näkku), avastasin ikka väga palju minikortse, korraks võttis sõnatuks küll, niiet kirjuta oma kortsukreemidest, on mul ka kasu :D Aga ma ei tea, mis kadedusest sa räägid, sest sulle ei pakuks päevagi üle 22, ausalt!

      • Reply Liina 6. apr. 2017 at 16:59

        Ah, selle viimase lausega tegid sa mul kohe terve aprillikuu ilusaks! :D

        • Mesiliis
          Reply Mesiliis 6. apr. 2017 at 19:50

          Haha :D Ja et oleks lõpuni välja ilus! :D

  • Reply F 6. apr. 2017 at 14:23

    Mulle väga meeldib Su blogi ja pildid! Eristud teistest blogidest millegiga, mida on raske kirjeldada… Naudin seda, et oskad rõõmu tunda pisiasjadest(hommikukohv, vihmapiisad, hea raamat) ja seda hästi edasi anda. Kuidagi siiras on Su kirjastiil.
    Olen kohe 38 ja ei tundu lapsik blogi, sest minuski palju lapsemeelsust, sest see aitab eluraskustega hakkama saada.
    Ootan tihedamalt postitusi!

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. apr. 2017 at 20:19

      Suur suur aitäh sulle :) Ma ise kusjuures loen oma tekste alati nii palju üle ja mulle just tundub, vahel et kirjastiil on kuidagi liiga kunstlik või ebaloomulik . Väga hea on kuulda, et jätan siira mulje.

      Ma ise olen ka seda meelt, et lapsemeelsus tuleb säilitada. Elu niigi igatpidi tõsine, et kuidagi tuleb ju helgemaks seda teha. :)

  • Reply Manjana 6. apr. 2017 at 16:18

    30selt läheb see probleem, et paistan-noorem-välja üle ja peale 40 oled sigaõnnelik kui keegi ütleb, et paistad kasvõi 5 aastat noorem. küsi oma emalt :P

    muarust see oli sul metsas küll võlujärv või igatahes väga selle moodi. mu laps ütleb, et talle ei meeldi mu loodusfotod, sest ma ei töötle neid. aga mulle just meeldibki, kui kõik paistab nagu päris, täiesti naturaalne. mitte nende värvidega, mis linnainimest õnnest ohkama paneb, oi kui romatiliselt ühevärviline küll looduses on.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. apr. 2017 at 20:00

      Hehh, mul ema ütles umbes sama asja :D Ta viimased 20 aastat püsivalt oma 25ndat sünnipäeva tähistanud :D

      Ma kaugelt alguses vaatasingi, et mingi ootamatu järv on keset metsa tekkinud, tundus väga sügav ja huvitava värviga. Aga ikka väike lombike. Mulle kusjuures väga palju ka ei meeldi just looduspilte töödelda. Natuke kontrasti ja valgust juurde, aga midagi suurt ja uhket mitte.

  • Reply Liisbet 6. apr. 2017 at 18:37

    Ma pole varem siin kordagi sõna võtnud, aga… Selline etteheide, et oled lapsik ja peaksid justkui vanusele vastavalt käituma – see on kohe üdini tobe, nagu oleks elu nautimine ning selle üle rõõmustamine keelatud koheselt kui vanust on rohkem kui 25. Jääb mulje, nagu tuleks hakata tõsiseks ja mõtlema peaks ainult negatiivsest ja nõnda surmatunnini välja. Mul on vist lihtne öelda, et lase tolle inimese öeldul minna, aga vähemalt ära lase sellel oma südamesse pugeda. (Valusalt tabavatel kommentaaridel on selline halb komme.)
    Ja elu ette planeerimise kohta – et noh, ma mõistan seda. Tunnet, noh. Et teed oma plaanid ja… Need ei lähe kohe üldse, nagu nad pidid minema. Ja siis on nii keeruline leppida sellega, et tuleb millegagi nullist alustada või muudatusi jooksvalt teha.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. apr. 2017 at 20:25

      Mul on väga hea meel, et ikka sõna võtsid, aitäh sulle :)

      Ma olen ka alati mõelnud, et mis vanusest siis ei tohi enam lapsemeelne olla ja imelikke nalju teha, et kas tõesti on mingi piir, mida ületades peab olema tõsine täiskasvanu? Samas väga palju oleneb sellest, et tõsidus ja lapsikus oleks omavahel tasakaalus. Samamoodi see “vanusele vastavalt käitumine” oleneb palju iga inimese enda iseloomust ja elust.
      Õnneks tänaseks on see kommentaar juba peaaegu unustatud, lihtsalt halval ajal juhtus tulema, sellepärast ka torkas valusalt.

      Jaa, just! Alati polegi see halb, et plaanid ei läinud nii, nagu taheti, aga ideest ja ideaalist endast on raske lahti lasta ning sellega leppida.

    Vasta Mesiliis-le Cancel Reply