tinderi-seiklused

5. mai 2017

Nonii! Ma ei teagi, kuidas seda postitust alustada :D Kui ma eelmisel suvel esimest korda Tinderi tegin, siis mõtlesin küll, et väga palju sellest eraldi kirjutama ei hakka. Kunagi ei tea, kes blogile peale satub ja mulle küll ei meeldiks lugeda, kuidas mu kohtingukaaslane (ükskõik, kui hea-halb deit oli) kõike avalikult lahkab. Teisalt jälle, nimesid ma ju ei maini, pilte ei lisa (ja oiii kui palju naljakaid pilte ma screenidena salvestanud olen) ning üritan siiski viisakaks jääda. Väga tüüpiliselt on esimene küsimus kas vestluse alguses või kokku saades “Miks sa tinderis oled, mida sa otsid?” Ma olen selle üle päris pikalt mõelnud, sest…ma ju ei otsi tegelikult midagi. Esimest korda äppi tõmmates olin lihtsalt uudishimulik, mismoodi asi töötab. Nüüd.. ma ei tea, ma isegi ei kasuta Tinderit selle eesmärgiga, et uusi tutvusi saada, vaid see on hea igavusepeletaja ning vasakule-paremale swipe’imine tekitab kohati täitsa sõltuvust. Seda ütlen küll, et Tinder ja matchide kogumine on ikka päris hea egoboost.

Kõik teavad, et Tinder toimib välimuse põhimõttel ehk hinnatakse ainult välimist ilu. Seepärast ma ei saagi vahel aru, mis toimub inimeste peas, kui nad panevad endast üles pilte, mis on udukogud või kus neil käes viinapudel, silmad pahupidi peas ja seljas augulised dressid või lihtsalt (plekilise) peegli ees tehtud alastipildid või selfi endast suurt pekikamarat söömas … Näiteid võib tuua lõpmatuseni. Ühelt poolt ma saan aru, kui pealiskaudselt see kõlab, sest inimesi ei hinnata ju piltide järgi, aga teisalt.. see Tinderi mõte ju ongi.

Kui nüüd rääkida konkreetselt minu tinderi-kasutamisest, siis kokku olen saanud seitsme noormehega, neist kaks jäävad eelmise aastanumbri sisse. Kuidagi on juhtunud, et praegu on kõik väga aktiivseks muutunud ja tahavad muudkui välja kutsuda. Päris mitmed vestlused aga ongi jäänud chati-tasemele ning osadele kirjadele pole ma isegi vastanud, mis on natuke ebaviisakas, aga mis parata. Iseenesest naljakas, sest selle jaoks, et keegi mulle kirjutada saaks, olen ma pidanud teda varem meeldivaks hindama, aga vahel ütlebki keegi lihtsalt “Tsau” ning ma juba tunnen, kuidas ei taha vastata. Samas võib natuke aega hiljem keegi teine sama tervituse kirjutada ning kõik on korras.

Kogu oma kasutamise ajaloo juures pole ma ise kordagi vestlust alustanud. Nagu öeldud, siis ma ei otsi konkreetselt midagi ja lihtsalt svaibin oma lõbuks, seega mu jaoks kellegagi jutusoonele saamine on pigem boonus, mitte eesmärk. Küll olen aga meeste jaoks ice-breakeri vist väga kergeks teinud. Nimelt enese tutvustamise kastikeses on mul vaid üks sõna “unistaja”. Praegu allesolevast 18st vestlusest on 16 alustanud variatsooniga lausest “Millest sa unistad?”. Üks kirjutas lihtsalt hei ning teine oli konkreetne: “Mis poosis sulle meeldib?” Mu lemmikpoos on loomulikult diivanil teleka ees lebamine, ühes käes Harry Potter, teises kummikommid… See polnud ilmselgelt vastus, mida ta ootas :D

Üldiselt on kõik mu kokkusaamised läinud hästi. Või noh, peaaegu. Tagantjärele vaadates, siis mõnest on jäänud pigem negatiivne emotsioon, aga samas midagi väga hullu pole olnud. Esimene kutt, kellega nii kokku sain, oli iseenesest tore. Mina, olles värskelt lahku läinud, muidugi midagi tõsist ei tahtnud, aga piisas mul vaid kaks korda silmi pilgutada, kui ma juba olin kogemata põhimõtteliselt suhtes. Kuna M. oli äärmiselt kinnine inimene, siis mõtlesin oma targa peaga, et järgmine võiks olla natuke rohkem suhtlemisaltim. Küsi, ja sulle antakse! Paraku oli see ühest äärmusest teise, sest antud noormees oli isegi liiga avatud, tal polnud absoluutselt probleemi kõigest rääkida. Mina pole juba oma loomult väga usaldav ja pean inimest veidi rohkem tundma õppima, enne kui julgen end üldse nii avada. Ja ma arvan, et ta ei saanud lõpuni aru, miks ma (pärast vähem kui kuuajalist suhtlust) ei tahtnud oma suurtest saladustest ja hingesoppides peituvatest mõtetest rääkida. Laiali läksime siiski sõbralikult.

Siis sain kokku noormehega, kes oli KA muidu väga tore, aga ta oli kuidagi nii.. üleliia vaimustuses kõigest, mis ma ütlesin või tegin. Veel enne, kui me olime kokkugi saanud, tegi ta fb chatis juba meie-plaane. Või näiteks ütlesin ilma tagamõtteta lause, et mul keefir läheb kapis alati halvaks, sest ma unustan seda juua, mille peale ta teatas, et “Ära muretse, edaspidi olen ma sinu juures ja joon ära, ei jõua halvaks minna.” Nagu.. kas ma kutsusin sind enda juurde või? :D :D

Sain temaga siiski ühe korra kokku, käisime söömas ja tegelikult vestlus oli tore. Sain temaga näiteks raamatutest rääkida, mis on alati väga suur pluss. Aga ta oli reaalselt nagu over-excited kutsikas, kes oli kõigest nii vaimustuses ja arvas, et ma olen niiiii tore ja niiiii lahe. Ma lõpuks mõtlesin juba, et ta mõnitab mind. Igastahes hakkas ta ka kõike kuidagi nii tõsiselt võtma ning ei saanud aru, kui ma lihtsalt ei tahtnud enam suhelda. Ma ütlesin läbi lillede viisakalt, ilma lilledeta viisakalt, üsna otse, ignosin… ja ta ikka ei jätnud. Lõpuks siis mainis, et “Sa vist pole huvitatud?” Ei, misasja? Mis mu välja andis?

Siis oli päris pikalt vaikus, sest vahelduva eduga lasin Tinderi maha ja tõmbasin selle jälle uuesti. Aasta alguses matchisin ühe mehega, kelle suhtes oli mul ikka väga hea tunne. Mitte küll alguses, aga edaspidisel suhtlusel. Saime kokku, kõik nagu sujus… kuni tuli karm reaalsus, et üks meist ei tule kaugsuhtega toime. Vihjena võin öelda, et mina see polnud :D Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis päris hirmutav, kui lühikese ajaga ma omadega nii sees olin. Samas jälle, kuigi ma tõesti arvasin, et sealt võib midagi tulla, siis pidevalt oli mul vaikus-enne-tormi tunne. No selline rahutus, et kohe-kohe midagi juhtub. Peaks rohkem oma kõhutunnet kuulama.

Ja nüüd hiljuti on selliseid tinderi-kohtinguid tihedamalt olnud. Miskipärast elavad kõik Tallinnas, ei tea, kas vihje? Nendest  deitidest pole nagu midagi halba või negatiivset välja tuua. Ühe meeldiva noormehega käisin kinos (“Get Out” on awesome!) ning teine tõi mulle hommikul kohvi ja viis linnahalli juurde jalutama. Kohv+meri on ideaaaalne kombo ja see oli üks mõnusamaid kokkusaamisi. Nii vähe ongi mul vaja, lihtsuses peitub võlu.

Pikk sissejuhatus tehtud ja jõuan lõpuks selleni, mille pärast ma üldse seda postitust kirjutama hakkasin. Nimelt matchisin ühe kutiga, kes jutu poolest oli päris naljakas. No kõik, mis ta ütles, oli kuidagi nii geniaalne. Muidu oli ta okei, aga mingil hetkel hakkas ta liigne enesekindlus ja ainult endast rääkimine pisut häirima. Lõpuks, kui tükk aega suhelnud polnud, kirjutas mulle, et “Pmst võin sinuga kokku ka saada, teeme deidi.” No aitäh, et sa pmst VÕID seda teha, olgu jumalad tänatud :D

Sinnapaika see jäi, kuniks ta jälle kirjutas, et “Tule Tallinnasse, saame kokku.” Mina seepeale ütlesin vastu, et tulgu ise Tartusse…ja ta tuligi :D Okei, saime kokku, istusime minu juures diivanil ja rääkisime. Temast. Ainult temast ja tema seiklustest. Mulle jäi reaalselt mulje, et ta on oma juttu harjutanud, sest ta rääkis nii kunstlikult, aeglaselt ja liialdatud ilmekusega. Paar korda läks teema mujale ning kui ta hoogu sattus, oli ta kõnemaneer ja väljendus hoopis teistsugune. Siis ta sai aru, et midagi on valesti ja viis jutu sujuvalt jälle enda peale. Mina olin enda jaoks juba üsna alguses võtnud tema suhtes hoiaku, et eks ta üks douche on ja sellesmõttes oli lõbus, et ma pole mitte kellegagi rääkides nii irooniline olnud. Ma ei mõelnud vist ühtegi asja tõsiselt, mis ma ütlesin. Then again– ka tema ei mõelnud :D

Veidi jutustasime, mul mingeid erilisi tundeid ei tärganud, pigem ootasin, et ta võiks vaikselt minema hakata.. kui ta järsku – and i mean järsku!– istus mulle põhimõtteliselt sülle, et “vaatame, kuidas me meeldime üksteisele” ja tahtis suudlema hakata. Mina olin muidugi väga üllatunud ja küsisin: “PÄRISELT ka?”. Selle mõttega, et sa päriselt ka teed nii, lihtsalt lampi mõtled, et see on hea mõte? Tema sai mu šokist aru vist natuke teistmoodi aru ning mu keeldumise järel muutis taktikat: “Sa arvad, et keegi sind ei taha, et sa pole ihaldusväärne, sul on vist madal enesehinnang, sul pole palju austajaid.” Ma arvan, et mul on liigagi kõrge enesehinnang, et sellisele käitumisele järele anda. Kui ma endiselt keeldusin, et mul pole mingit tahtmist temaga midagi teha, teatas ta seepeale, et noh, kannata ära. :D

Minul tulid silme ette kohe igasugused pick-up artistid, kes tüdrukute mahategemisega neid oma võrku püüavad. Mul tunne, et see kutt oli samasugune, lihtsalt mitte nii osav. Kogu ta jutt (endast, muidugi), tundus nii harjutatud ja ettekirjutatud. Lisaks igasugused väikesed somplimendid, et minu enesekindlust õõnestada. Tema enesekindel käitumine, mis oli piiripeal ülbusega (kuigi tundus üsna teeseldud). Pärast mu esialgset keeldumist istus ta tagasi oma kohale ja siis alustas ta ignoreerimistaktikaga. Võttis oma telefoni ja tubli 15 minutit chattis seal, ise kommenteerides, et eks ta peab siis õhtuks omale tegevust otsima, aga mina võin samal ajal rääkida, ta kuulab küll. Ma ei tea, kas ta tõesti lootis, et kui ta mind ignoreerib, siis ma järsku hakkan teda tahtma?  Lõpuks tõusis ta püsti, istus UUESTI sülle ja tahtis UUESTI üritada. Kui ma ta ka siis eemale lükkasin, läks ta esikusse (“Võta oma kass siit ära!”), pani kingad jalga ning kõndis minema. Vaikides. Isegi head aega ei öelnud :D :D

Kogu see teema ja tema suhtumine, üritamine ning erinevate taktikate proovimine oli niiii naljakas, et sekund pärast seda, kui uks ta selja taga kinni läks, helistasin Karinile ja lihtsalt naersin telefoni, et päriselt on ka selliseid inimesi olemas? :D

Ma ei tea, kas tema arust läks see kokkusaamine hästi või mis, aga järgmine päev kirjutas igastahes, et kui ma Tallinnas olen, võiksin tema juurde minna. Aitäh, aga jätan siiski vahele :D

 

Ja pika jutu lõpetuseks üks lillade juustega pilt, kus ma väga kavalalt järgmisi Tinderi-ohvreid otsin:

You Might Also Like

19 kommentaari

  • Reply Katre 5. mai 2017 at 15:38

    Haha. Mina olen nt Tinderis pettunud. :D Ma olen ka seal swipend lihtsalt niisama, sest ega nagu suhet ei otsigi ja isegi otseselt suhelda ei viitsi kellegagi. Lihtsalt vahin nägusid ja ongi mu killuke 10 minutit sisustatud.

    AGA.. ma ei saa aru, MIS MUL VIGA ON, et keegi mind välja ei kutsu? :D Nagu reaalselt, mul matche on hulgaaanisti, aga keegi väga rääkima ei tule – WHY? Mis mul viga on? :D

    Nii palju, kui sõbrannade jutte kuulen, siis iga päev kutsub keegi ja iga teine uus match kutsub välja või midagi ja minul… vaikus. The fuck. :D

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 5. mai 2017 at 16:25

      No see on põhiprobleem, et kutid (ja vb naised ka) koguvad matche :D Mul oli päris pikalt sama lugu, tekkisid matchid, aga keegi juttu ei alustanud, rääkimata välja kutsumisest. Nüüd viimasel ajal on veidi aktiivsemaks muutunud ja kuidagi tihedamalt kutsutakse välja. Aga muidu oli sama seis, et…tühjus :D

  • Reply G 5. mai 2017 at 15:50

    Kusjuures tegin ka tinderi omale mõned nädalad tagasi ja kihistasin omaette naerda, kui jõhkralt koledaid pilte kutid sinna panevad :D Õnneks/kahjuks mingeid seiklusi vist eriti olnud pole, kuid neli päeva pärast tegemist hakkas ühe matchiga jutt jooksma ning räägime siiani (varsti juba kuu aega, appi kui kiirelt aeg läheb!). Olen päris õnnelik, et joppas nii. Võib-olla meil ongi juba väikene kaugsuhe seda tunnistamata ja üksteist reaalselt teadmata, aga see chatis räägitav jutt on küll üle prahi :D Looodan nii väga, et reaalselt see kutt ka meeldib ja sobime omavahel.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 5. mai 2017 at 16:28

      Jaaa, nagu üldse ei mõelda läbi, et tegelikult otsuse teedki ju ainuüksi PILDI põhjal. Samas no ma naiste pilte ei näe, ehk seal ka häid killumeistreid :D

      Mul on alati pikalt ainult internetis rääkimisega see kartus, et äkki polegi inimene päriselus samasugune. Või no, paratamatult, tekivad mingid ootused kokkusaamise suhtes ja mida aeg edasi, seda kõrgemaks need lähevad. Siis ma kardangi eelkõige seda, et äkki vestluspartner rämedalt pettub, ajab oma ootused kõrgeks ja siis tulen.. mina :D

      Aga hoian pöialt, et kui kokku saate, siis sobite päriselt ka! :)

  • Reply Liina 5. mai 2017 at 16:01

    Minu mulje sellest viimasest kutist jäi küll nagu täislaks opakast. :D ma ei tea kas ma olen liiga jänes, aga minul küll nii palju mune poleks, et internetituttavat endale koju kutsuda. See on see Crime&Investigationi vaatamine! :D
    Postitus ise oli igaljuhul põnev!

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 5. mai 2017 at 16:23

      Eks ta oligi opakas :D

      Ma tegelikult ise eelistan ka neutraalses (ja rahvarohkes) kohas kohtumist, ka temaga oleks tahtnud. Aga see käis kuidagi nii kiiresti, ma mõtlesin, et ta teeb nalja, et Tartusse tuleb, ja ükshetk oligi..siin :D Ma arvan, et mul seda kartust nii pole ka, sest kõik kokkusaamised (välja arvatud see opakas :D) on läinud normaalselt. Ehk pole nagu põhjust olnud karta. Tagantjärele nüüd mõtlen küll, et jeesus kui loll, Liis :D

  • Reply GRISTEL 5. mai 2017 at 18:17

    Appi kui hea see “kannata ära” oli :D :D romance is not dead

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. mai 2017 at 00:28

      Ongi no, asi see siis mul ära kannatada pole, eestlased ikka kannatlik rahvas ju :D

  • Reply Rents 5. mai 2017 at 23:10

    See viimane oli raudselt mingi PUA, tõesti. Ise mingi hetk kasutasin seda sõprade õhutusel 2 nädalat, aga tüdinesin ära, sest keegi ei tundunud huvitav. Olen omaette pirtsakas edasi siis. :D

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. mai 2017 at 00:27

      Jaa, ma ise arvan ka, mida rohkem ma tagasi mõtlen sellele. Juba vestluse ajal tundus, et kõik on liiga harjutatud ja no need erinevad strateegiad/maha tegemised. Kusjuures, kui ma kunagi Printsessi blogist selle kohta lugenud poleks, siis ehk poleks ka nii kiiresti sellisele järeldusele tulnud :D

      Tinder tegelikult tüütabki kiirelt ära, sest huvitavaid inimesi (kes julgeks ka suhelda), leidub üsna vähe. Igapäevaselt kasutada ei viitsiks, aga aeg-ajalt on põnev :D

  • Reply Häly 6. mai 2017 at 00:53

    Haha, ma enda arust sattusin normaalse tüübi otsa. Tinderis nagu jutt jooksis ja olin siis nõus Facebookis edasi vestlema, aga siis ta muutus juba alguses seal nii tüütuks. Ta lihtsalt kogu aeg kirjutas. Saatis mingeid lambiseid pilte, et ala sööb jäätist või istub sõpradega kuskil, jms. Ja eriti närvi ajab mind see kui ta kiidab mingi kogu aeg, et ikka nii tulbi, et käin tööl ja teen lõputööd jms. Ja mul on see üleliigne elevus täiega üle visanud, nii et kui ta nüüd mingi vist vähemalt neljal korral on välja kutsunud, siis ma olen läbi lillede püüdnud kogu aeg vabandusi otsida, sest tean, et ta on oma välimuse osas ebakindel, seega ei taha, et ta nagu hakkaks mõtlema, et sellepärast kokku ei taha saada. Loodan lihtsalt, et ta ükskord annab alla.

    Aga ei no eks neid entusiaste leidub seal veel, mingi tüübiga olin ka matchinud. Ta kirjutas mulle ja suht kähku tuli jutuks kokkusaamine, aga kuna ma olin just linnast mitmeks päevaks ära sõitnud, siis ütlesin, et millalgi, kui tagasi tulen. Aga samal ajal oli ta mu facebookist üles otsinud ja sinna lihtsalt smile saatma hakkanud, mis minu jaoks oli kohe suur ei, seda enam, et ta oli minust noorem ja tänu sellele tundus ekstra lapsik. Siis ma lihtsalt ignosin teda, ei vastanud midagi, fb blokeerisin ka ära. Tinderis panin ka unmatch ja tüüp otsis mu instagramist üles ja hakkas mulle sinna kirjutama.
    Sõbrannaga just täna naersime, et ma satun alati nende veidrike otsa :D

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. mai 2017 at 01:03

      Haha, ega see ongi üks suur õnnemäng :D Inimene võib tunduda netis niii normaalne, jutt joosta ja siis päriselt..mitte nii väga. Aga on ka vastupidi, netis üldse nagu ei oska rääkida, aga samas kokku saades pole teemadest puudus, millest jutustada :D Kusjuures see tüüp, kes ka iga asja peale vaimustuses oli, saatis ka pidevalt mingeid lambiseid pilte “mina seina ääres”, “mina seenel”, “mina jalgrattaga sõitmas”. Nagu ok, väga kena :D

      Ma üldiselt eelistangi vestluse (nendega, kellega jutt jookseb) viia facebooki üle. Esiteks saab sealt palju rohkem infot ja teiseks kuidagi kindlam on- et kui lisab fbs sõbraks ja terve õhtu otsa jutustab, siis ilmselt tal midagi varjata pole (näiteks elukaaslast :D) Aga jaa, sa satud ikka ülientusiastlike stalkerite otsa, vast edaspidi läheb rohkem õnneks :D

  • Reply Džein 6. mai 2017 at 11:19

    Tinder on väga hea meelelahutus :) Mina võtan seda kui sotsiaaleksperimenti. Mis võib minust isegi natukene õel olla, aga noh…
    See “over-excited kutsikas” meenutab mulle Sõpradest Pheobe kaaslast, kelle nimeks oli Parker. :)
    Aga jah, tundub, et Tinderi eesmärgiks on matchide kogumine. Sest neid tuleb ikka vääga palju, aga kui sa inimesega rääkima hakkad (ja millegipärast olen mina see, kes alati juttu alustab), siis on järsku unmatch. Imelik. Aga see ei takista mind Tinderi kasutamisel, sest see on tõesti sõltuvust tekitav ajaviide. Ja vahepeal satub sulle täitsa tore inimene, kellega kohvi juua ja juttu ajada.

  • Reply Siilike 6. mai 2017 at 13:42

    Väga hea postitus!

    Aga vot jaa, ma arvan, et seal see viga sisse tuligi, kui kohe esimene kohtumine enda juures teha. Sest millegipärast tähendab väga paljudele see koju kutsumine automaatselt seda, et nüüd läheb asjaks. Küllap see hull tüüp sama mõtleski. See on umbes sama nagu see kell 22 õhtul enda juurde “filmi vaatama” kutsumine :D
    (Mina isiklikult ka kutsuks tõesti enda juurde niisama tšättima, aga vot seepärast ei saagi seda teha, sest see edastab vale sõnumi.)

    Ja btw, see on minuarust üks õuseim inimtüüp üldse, kes ainult endast räägib ja mitte midagi teise kohta teada ei taha. Kuidas sellistega üldse koos saab olla? :D

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 6. mai 2017 at 13:48

      Noh, eks ta ilmselt nii tõesti arvas. Kuigi ma olin väga konkreetne ja ütlesin kohe algusest peale, et jah, ainult kohvile-jutustama tuled, õhtul igaüks oma koju ja no funny business :D Ilmselt ta lootis jah, et oma imekspandava šarmiga veenab mu ümber :D

      Jaa! Sellessuhtes, et ta jutud olid väga naljakad, et mis seiklustesse ta sattunud on (kui need muidugi tõesed on), aga jah… minu käest küsis ta ainult kaks küsimust, kas ma olen praegu suhtes ja kuna mu viimane suhe oli :D

  • Reply A. 6. mai 2017 at 20:05

    Haha väga hea postitus :D. Loeks veel taolisi poste :D. Ja julge samm enda juurde kutsuda, aga samas ma ise ka targem pole olnud lol, kunagi aastaid tagasi sai ikka igasugu hulle tempe tehtud :D.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 7. mai 2017 at 13:26

      No mul neid tinderi-pärleid on veel mõningaid :D Eks näis, kas viitsin need ka postituseks meisterdada :D

      Praegu tagantjärele mõtlen jaa, et issssand kui loll ikka, aga noh, läks selles mõttes hästi, et midagi ei juhtunud :D

  • Reply Sandra 13. mai 2017 at 16:15

    Ka mina tegin endale kunagi pullipärast Tinderi, nüüd olen juba 3 aastat suhtes sealt täiesti juhuslikult leitud noormehega. AGAA ega see kutt juhuslikult algselt Pärnust pärit pole? Lihtsalt niiiii tuttavalt kõlab selline käitumine :D

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 25. mai 2017 at 13:23

      See kutt on elupõline tallinlane…vähemalt mulle väitis nii :D :D

      Kas Tinder on päriselt NIII vana? :D Ma ei tea, miks ma arvasin, et tegu suht uue apiga :D

    Leave a Reply