Tai 2019

28. märts 2019

Noniii, puhkus selja taga, võiks värskelt oma muljed kirja panna (ja raudselt saan postitusega valmis alles 2023nda aasta talveks :)) Ühesõnaga, eelmise aasta sügisel võtsime väikese pundiga vastu otsuse, et kaks nädalat puhkame Tais, Pattayas. Minu jaoks tuli see väga õigel ajal, sest ma olen viimased pool aastat tundnud, kuidas hakkan kohe-kohe läbi põlema. Eks tööstress ja kaks aastat jutti (ka öösiti) töötamist on oma jälje jätnud.

Sellisel õigel soojamaa-reisil polnud ma varem käinud ka, seega minu jaoks oli see kõik suhteliselt uus ja tundmatu olukord. Seda enam, et Tai pole mind nii kunagi tõmmanud…ühesõnaga olin kõigele avatud, mis juhtuda võib. Kui ma esialgu arvasin, et kaks nädalat on ikka veidi vähe, siis praegu leian, et see oli täpselt paras aeg, et end kõiiigest välja lülitada ja lihtsalt olla, aga samas et tekiks lõpupoole ka pisike koduigatsus. Korra kartsin küll, et ei suuda töö peale mõtlemist lõpetada, sest varemgi lühemate puhkuste ajal ette tulnud, et poole kohaga olen ikkagi mõttes Illukas. Õnneks nii ei läinud ja hetkel, mil lennukisse istusin, läks absoluutselt kõik tööga seonduv meelest.

Lühidalt kokku võtta see 2 nädalat, siis… oli awesome! Sai kõvasti päikest ja sooja, ringi tripitud, niisama lebotatud, pidutsetud.. kõike. Samas kuigi jäin reisi (ja Taimaaga) rahule, siis mina isiklikult sinna iga aasta ei kipuks. Kunagi tahaks kindlasti tagasi minna, aga niii palju ootab veel avastamist… Näiteks Vietnam.

Alguse sai meie reis Riia lennujaamast, kus lükati lendu kena kolm tundi edasi…ja siis veel poolteist. Iseenesest polnud hullu, sest vahepeatuses (Usbekistanis) oleks pidanud nagunii selle sama aja passima, nüüd saime aga otse ühelt lennult teisele. Ütleme nii, et õige mõte oli mitu raamatut kaasa võtta, sest 13 tundi lendamist on ju-be! Isegi filme ei saanud vaadata, sest kõik olid mingid kohalikud Usbekistani omad ja aastast 1977 :D

Üllataval kombel oli lennukitoit isegi päris hea..või oli kõht siis nii tühi

Kohustuslik lennukitiivapilt ka ikka

Kohe alguses võtsime sellise hoiaku, et end ribadeks ei torma, aga samas kõiki päevi basseini ääres ka looja ei lase. Kahe nädala jooksul oligi selline mõnus tasakaal, kus vahepeal tegime kultuuripäevi, käisime ringi, trippisime, uudistasime.. ja siis olid päevad, mil vedelesime mere ääres, basseini ääres, vees, tegime lõunauinakuid… Ühesõnaga selline mõnus tsill, sai end rahulikult välja puhata. Kuskile kiiret polnud. Sellessuhtes olid reisikaaslased mõnusad, et arusaamatusi polnud ja enam-vähem sama suhtumine oli kõigil.

Ma mingit ümberjutustust tegema ei hakka, lasen parem piltidel enda eest rääkida ja lisan omapoolseid tähelepanekuid.. osaliselt seetõttu, et ega ma päris täpselt ei mäleta, mis järjekorras-mida tegime ja teiseks on mul pilte kõvasti rohkem kui juttu.

-Meie piirkond (Jomtien), kus olime, kubises Vene turistidest. Ega neil midagi häda olnud, lihtsalt “tänu” neile ei tahtnud kohalikud absoluuuuutselt kaubelda. Mis sa ikka viie eestlasega kaupled, kui kõrval venelased maksavad silma pilgutamata nõutud summa ning isegi vahetusraha ei küsi tagasi.. Lisaks oskasid KÕIK kohalikud, noortest vanade memmekesteni ideaalset vene keelt. Ma vähemalt arvan, et ideaalset, sest ma ei saanud neist aru :D Inglise keelt ei rääkinud aga pea keegi. Isegi hotelli adminnid oskasid heal juhul ühte lauset.

-Hotellivalik oli hea. Toad olid küll üsna väikesed ja kulunud, aga palju puhkuse ajal ikka hotellis konutatakse? Basseni(de)ala oli aga väga super! Meri oli kohe lähedal ning rand puhas. Igal õhtul käisid hotelli töötajad seal korda hoidmas. Meres ujuda muidugi ei saanud, sest lained olid mõnusalt suured, niiet lihtsalt läksime rinnust saadik vette ja lasime lainetel end tagasi kaldale kanda.

Hotelli aia juures nägime varaani (?) Nägi suht jube ja suur välja.. ma nüüd ei teagi, kui lohutust see pakkus, kui ta lõpuks aia alt sisse lipsas, sest noh.. see oli hotelliaed :D

-Hotellist üle tee algas suur toidutänav. Sellessuhtes nõustun Marimellidega, et mida urkam koht, seda audentsemat toitu saab. Ka seal olid pressitud üksteisele otsa plastiktoolid ja -lauad, kaetud vakstuga. Selline koht, kuhu muidu üldse sööma ei kutsuks. Aga oi-kui-head-söögid. Meil Kadiga oli eesmärk süüa võimalikult palju mereande (eriti krevette!!) ja proovida erinevaid asju, mida Eestist ei saaks. Need supid, mida me proovisime…..no kui maitseküllased!

Selline see oli. Päeval suhteliselt inimtühi, õhtul päikese loojudes pungil rahvast täis.

Käisime ühes viiskamas kohas ka söömas. Viisaka all pean silmas, et olid korralikud lauad ja metallkahvlid :D

-Suitsetada tänaval ei võinud, selleks olid ettenähtud nurgad. Küll oli see lubatud aga absoluutselt igas klubis, pubis, go-go baaris…you name it. Ja olgem ausad, see oli kohutav! Õhtu lõpuks oli tuhatoosi hais küljes ka siis, kui ise ei suitseta. See vist häiriski mind pidude ajal kõige rohkem.

-Esialgu sõitsime ringi tuk-tukidega. Siis leidis meid üks taksojuht suurema autoga (meid oli 5), kellelt võtsime numbri. Iga kord, kui kuskile vaja minna oli, saatsime talle sõnumi. Andsime teada kellaaaja ja sihtpunkti, tema saatis vastu summa. Ma ei tea, kas me maksime talle rohkem, kui taksomeetri järgi või ei, aga see oli kohutavalt mugav lahendus. Kutt sõitis hotelli ette, viis meid nõutud kohta ning sageli jäi sinna ka ootama, kuniks me oma shoppamised-vaatamised ära tegime, et meid siis tagasi viia. Eesti rahasse arvutatult olid need summad igastahes naeruväärselt väikesed, seda enam, et kogusumma jagasime ju viie vahel ära.

Proovisime ära selle, kui kalad surnud nahka söövad. Olematu hinna eest. Väga naljakas ja kohati külmavärinaid tekitav tunne oli…aga jalad pärast iiimeliselt pehmed.

Ühel naisel tänaval oli kaasas pisike leemuripoeg. No niiiiiii armas

-Pattaya peotänaval käisime kaks korda. Kuigi mind isiklikult ping-pong-showd ei tõmba, siis noh.. kui juba, siis juba. Ma ei tea, mida ma ootasin..võib-olla tõesti suuremat šõud. Tegelikkuses oli üks suur ruum, kus keskel nelinurkne lava, nagu poksiareen, mille ümber pingid. Siis tulid järjest pigem matsakamad naised oma numbrit tegema. Viskasid keset lava selili, seelik üles ja hakkasid hargivahest nooli-jahukotte-palle välja tulistama või imevigureid välja tõmbama. Ütleme nii, et “oh-kui-äge” emotsiooni asemel valdas mind pigem mõte, et mis nende naiste elus nii valesti on läinud, et peab raha teenimiseks žiletiteri tupest välja tõmbama. Või ma ei tea ka, võib-olla Tais on see väga prestiižne amet..?

Esimesel õhtul Walking Streetil külastasime jääbaari. Kõik olid seal paksude puhvaikadega, me lippasime lühkarites sisse ja tundsime end kui kodus

-Proovisime ära kuulsa ämbrimohhiito.. Mis ma öelda oskan, kõik koksidd on seal mega kanged. Long Islandile pandi korgitäis cocat, mojito oli ainult rumm mündilehtedega.. Ma saan aru jah, et eks eesmärk on turiste täis joota, et rohkem raha kulutaks… aga kui mind juba esimese kokteiliga käpuli joodetakse, mõtlen ma ainult kodust ja voodist, mitte veel jookide ostmisest :D

-Üleüldse oli peotänav natuke reaalsuskontroll. Kõik teavad, et seal seksiturism lokkab, aga ma miskipärast ei arvanud, et see niiii ränk on. Tavapärane, kui go-go baarides tellisid 50+ aastased koledad vanamehed omale verinoore neiu kõrvale ja lasid kätel aga käia, naise näol kramplik naeratus.

-Go-go topless baarid olid veidi.. igavad? Istud suitsuses ruumis (sest iga.jumala.inimene. kasutab võimalust sees suitsu teha) ning pikk kitsas lava on poisikese keha ja silikonpommidega naisi täis, kel bikiinide ülaosa ripub selja taga, et boobsid ikka nähtaval oleks. Ma ei saanudki aru, kas neil oli niiii suur tülpimus, nad olid laksu all või lihtsalt ei suutnud 15cm kontsadega tantsida, aga nad konkreetselt lihtsalt õõtsusid natuke edasi-tagasi. Eks ma räägin siin nüüd endale vastu, et alles kurtsin, kuidas vastik vaadata seksturismi, aga samas vingun, kuidas naised ei tee showd, vaid lihtsalt..on. Ühest küljest on halb vaadata ja mõelda, kui vastik neil on, samas jälle, kui ise oled peotujus puhkusel, siis kipub see kiirelt meelest minema ja noh.. elu.

-Kui on miski, mida oma bucketlistist maha tõmmata, on see Pattayas go-go baaris tantsimine. Vaatasime, et mis nad niisama õõtsuvad seal heade laulude keskel ja lõime tantsu laua juures lahti. Natukese aja pärast tuli koha Madaam koos turvaga. Korraks juba kartsin, et viskavad välja, aga ei, saatsid viisakalt lavale meid hoopis :D Kaks korda öelda ei lasknud. Riided jäid meil küll selga, aga ülifun oli siiski.

-Tahtsime tegelikult minna ka drag-queenide showd vaatama, aga no ei leidnud õiget kohta. Samal ajal kui me Phuketis olime, jäid kaks kutti Pattayale ja vist elasidki peotänaval. Andsime neile ülesandeks leida meie viimaseks õhtuks õige koht üles, aga ka nemad ei leidnud. Ja kui me jälle koos peole läksime, siis igas klubis, kuhu sattusime,  teadsid baarmenid juba neid kaht nimepidi ja joogid olid juba valmis ootamas :D

-Phuket meie jaoks muljet ei avaldanud. Mulle meeldis, et see oli kuidagi orus? Ümberringi mäed ja selline..pigem madalamate majadega koht. Ehk tegime ise lollisti, et ei võtnud hotelli turismipiirkonda, aga no ma ei uskunud, et kontrast kesklinnas niiiii suur oleks. Meie põhieesmärk oli siiski Phi Phi saar, seega Phuket oli väike vahepeatus lihtsalt, kus palju aega ei veetnud, seega ei näinud mõtet otsida seal turismipiirkondi ja -randu. Aga jah.. Pattaya meeldis oluliselt rohkem.

-Valisime hotelli suuresti piltide järgi. Nii orki polnud veel lennanudki. Aga me nõudlikud pole, bassein jahutas, tuba iseenesest oli ilus ja valgusküllane. Aga jah, nagu ma ütlesin, siis ilmselt valisime vale piirkonna, kus olla. Järgmine kord juba targem.

-Kõige parema mulje jättis aga Phi Phi. Ma olen kogu aeg arvanud, et kõik need pildid, kus helesinised laguunid ja kumivalged liivarannad, on läbinud kerge fototöötluse. Aga päris ausalt- kõik ongi nii, ideaalne paradiisirand. Korra tekkis kiusatus megakiirelt ööbimine leida, et jääme hoopis sinna. Lõpuks jäime siiski esialgse plaani juurde, et päev Phi-Phil, õhtuks Phuket ja siis tagasi Pattayale. Juba leppisime aga kokku, et sinna saarele läheme kindlasti tagasi ja pikemaks!

-Mina oma pealiskaudse kogemuse pealt soovitan kindlasti massaaže. Esiteks hind olematu, teiseks max lõõgastav ja hea, kolmandaks-Tai naised on tugevate ja osavate kätega ning teavad, mida teevad! Phi Phi saarel kasutasime võimalust ja lasime teha ka jalamassaaži- vaade sinisele merele oli ainult boonuseks. Väga ära hellitatud tunne tekkis.

-Kohalikud on kõik üliiiiisõbralikud. Turgudel tuldi küll pakkuma oma asju, aga kordagi ei hakatud peale käima. Phuketil võtsime ka ühe taksojuhi numbri, väga tore naine oli. Hakkasime turult umbes 7 ajal õhtul liikuma, helistasime talle ja tuli järgi. Suur oli me üllatus, kui tal oli kogu pere kaasas- mees roolis, poeg kupatati taha n-ö lahtisesse pagassi… Meil Kadiga oli NIII piinlik, me üldse ei mõelnud, et äkki tal tööpäev läbi. Ega ta öelnud ka midagi, kohe, et jaaa tulen muidugi järgi.. Uskumatu :D

-Käisime päris mitmel ööturul. Need on kohad, kus saada väga head toiduelamust, proovida erinevaid maitseid ja nii muuseas suveniire shopata. Seal on hea see, et toite ei pea ostma suuri koguseid, vaid näiteks saab kas pisikese karbi või vardaga osta. Meile sobis see variant rohkem, sest tahtsime kõike natuke proovida.

-Pattayas käisime esimesena Jomtien Beach ööturul, mis avatud iga päev 17-22.30. Söögi poolest tasus kindlasti minna, hinnad soodsad ja valik suur. Suveniire oli seal ka palju, aga niisama riideid-jalatseid pigem vähe. Või noh, putkasid ikka oli, aga kõik olid ühesuguste kleitide-särkide-sandaalidega, mis väga meie maitse polnud. Sealt leidsin ülivinged haikala lõuad, mis oleks ühele noormehele nii hästi kingituseks sobinud.. aga ma polnud kindel, kas ma sellega ikka Eestisse pääsen, seega jäi see minust sinna maha.

-Ainult nädalavahetustel avatud Thep Prasit turg oli sellesmõttes parem. Kõvasti suurem, veidi eksootilisema söögiga ning valikut rohkem. Muuhulgas olid seal müügil ka kutsikad, kassipojad, papagoid… Erinevaid riideputkasid oli ka hulgim, aga nagu väga ei tõmmanud miski nii. Lisaks oli mu arust naistele vähe kasinam valik- meestele ägedaid särke, pükse, dresse, jalatseid oli igal pool, naisteriided olid rohkem 60aastase mammide stiili…

Proovisin ära ka ritsikad. Maitsesid nagu soolased kõrbema läinud sihvkad. Korraks mõtlesin, kas võtta ka tõuke, aga siis tuli isegi mul piir ette :D

-Phuketil külastasime Walking Streeti, mis oli pikk tänavaturg. Oli erinevaid live-esinemisi, palju süüa (nagu ikka) ja nipsasjakesi. Kuigi keskmine hind oli kallim, kui Pattaya turgudel, olid riided päris ägedad.

-Kuna see turg asus vanalinnas, olid majad hoopis teistsugusemad. Me jõudsime sinna siis, kui turg oli just lahti tehtud, pool aega saime rahulikult vaadata ja uudistada, siis täitus terve tänav rahvamassidega.

Parim jäätis- kookosemaitseline, serveeritud kookose seest ja põhjas kookospiim, kuii hea!

-Kadiga kahekesi käisime ka Chillva Marketil (avatud neljapäevast laupäevani 16-23). Noh, ütleme nii, et kõik turud on üldjoontes samad, aga sellel konkreetsel oli rohkem pisikesi söögikohti, kus terve perekond oli tööle pandud. Sõime suppi kohas, kus vanaisa majandas pinkidega, ema kutsus inimesi ligi, vanaema oli köögipoolel ja väike poiss tõi meile söögid ja muu vajaliku. Lisaks nii-öelda uuele kaubale, said seal turul ka kohalikud ise oma asjadega kaubelda, nagu kirbukas või nii. See turg oli üldjoontes kõige odavam neist, kus käisime. Näiteks ostsin sealt ühe t-särgi, samasugune maksis Thep Prasitil 100 bahti rohkem.

Chillvas proovisin esimest korda kammkarpe. Ma ei tea, kas asi oli nende valmistamisviisis või et ma ei proovinud koos kastmega, aga see oli kõige jubedam maitseelamus reisil. Ei saa aru, miks Pete ja Manu alati õnnis naeratus näos ohivad, kui kammkarpe söövad :D

-Sellest veidi maad edasi hakkas hiiglaslik toiduturg. Kuna meie jaoks oli kell juba palju ning me olime päevasest Phi-Phi reisist väsinud, siis ringi ei vaadanud, ostsime kiirelt hotelli kaasa ainult vett, värskeid puuvilju ja mingi imelise ahju-röstsaia kombo juustuga.

-Pattayas külastasime Underwater World’i, mis siis-nagu nimestki järeldub- veealune maailm. Hiiglaslikud kalaelukad, pisikesed haid, raikalad, millimallikad.. kuigi kogu ala läbikäimine käis minu jaoks üsna kiiresti, siis vaatamist ja ahhetamist oli omajagu.

-Soovitan ajastada oma mineku kalade söötmise ajaks. Alguses mõtlesime, et klaas on suurendusega, sest pole võimalik, et tuukriülikonnaga täiskasvanud inimene söödab kalu, kes on temast kolm korda suuremad. Ma poleks väikest varvast ka sinna vette pannud :D

-Pärast veealuse maailma külastamist trippisime Sanctuary of Truth muuseumisse. Tegu on maailma suurima ainult puidust ehitisega, mida kaunistavad imelised puuskulptuurid. Selle ehitust alustati 1981 ning endiselt on see konstruktsiooni all. Ehk ärge ehmatage, kui sinna minnes antakse teile töömeeste kiivrid ning tellingud on püsti.

-See tõsiasi, et endiselt ehitati, ei rikkunud sugugi kogemust ning vaateid! Sinna minekuks peavad naistel olema kaetud õlad ja põlved. Kui endal lühikesed riided (nagu meil), sai kas osta või laenutada (pärast sai raha tagasi) pikki rätikuid, mida endale ümber siduda.

-Lisaks sai seal elevantidega sõita, aga kuna ma põhimõtteliselt selle vastu olen (sellepärast ei läinud me ka elevandikülla), siis ainult söötsime üht. Oleks saanud ka paadiga merele kala püüdma/haisid söötma minna, aga mehed(!!) olid väsinud ning nii see vahele jäi.

-Põhikohtades, kus turistid pildistasid, oli ka nö palgaline fotograaf, kes nii möödaminnes pilte tegi ning hiljem sai neid osta. Mõtlesin ikka, et korralik paberikulu, sest kõik pildid prinditi välja (vahel pandi isegi juba puuraami sisse) ning… enamik neid ei ostnud.

-Sanctuary’s oli üks fotonurk ka, kus sai selga tõmmata kuninglikud rõivad, kätte anti mõõk ja sai troonil istuda. Kui tahtsid ise oma fotokaga pilti teha, maksis see 100 bahti, kui nende fotograafiga, siis…äkki oli 500. Priit kasutas kohe võimalust.

-Kusjuures, soodsam on piletid ette osta netist. Me vaatasime mingid hinnad kodulehtedelt ära, millega arvestasime, läksime kohale ja selgus, et hind on palju kõrgem.. Näiteks veealune maailm maksis kohapeal 500 bahti, netist ostes 280, Sanctuary of Truth muidu 450, netis 350 bahti. Okei, netis lisandus väike teenustasu, aga kui kõik piletid korraga osta ja see kamba peale ära jagada, siis oli see suhteliselt tühine summa.

-Pattayas olles tegime tripi lähedal asuvale saarele Koh Larn, tõlkes siis korallisaar. Alguses plaanisime minekut kiirpaadiga, mis hõlmab endas buffee-lõunat, snorgeldamist ja paraplaaniga sõitmist (hind oli natuke üle 1000 bahti)…aga lugesin hinnanguid ning väga enam ei tõmmanud. Lõuna pidi olema suvaline pisike nuudliports ning saarel viibimise aega üsna vähe, sest isegi kui sina ei taha snorgeldada, pead ootama nende järel paadis, kes seda tahavad. Meie hüppasime aga praami peale (30bahti ots), loksusime küll veidi kauem, aga saime saart omal käel avastada.

-Seal rentisime rollerid, mis maksid olematu summa, arvestades, et saime need täispaagiga terveks päevaks. Fell pani muidugi juba esimeses kurvis külje maha, sest oli vaja ikka vaadata, mis masin välja võtab. Mina samal ajal näiteks tänasin õnne, et ei otsustanud tema selja taga istuda. Rolleriga trippimine oli mõnuuuus- tuul sasis juukseid, sai natukenegi värskendust ning nägi saart palju paremini. Kuigi järske mägesid ja tõuse oli nii palju, et vahel oli tunne, nagu sõidaks otse mööda seina üles ja kohe hakkaks tagurpidi alla veerema. Siinkohal mainin, et minu jaoks on roller kõige jubedam ja ebaturvalisem liiklusvahend üldse. Juba kooliajal, mil enamikel olid rollerid olemas, ei istunud ma mitttttte ühegi selga. Isegi nüüd pidin ikka kogu julguse kokku võtma.

-Saarel on kokku 6 randa, me käisime vist kõik läbi. Ja eranditult kõik on lumivalge liiva ja läbipaistva veega, mis kaugelt vaadatuna on niii mõnusat värvi.. Ka on seal suur istuv Buddha kuju, paar püha paika ning mäe otsas paiknev tempel. Kui enamike asjadeni sai kenasti rolleriga, siis üles templisse viis 250 trepiastet, mis kuumal päeval panid korralikult proovile.

Seal kõige kõrgemas tipus on tempel, alumine on nö vahepeatus, kust hakkavad trepiastmed. Pildilt jäi välja alguspunkt, kus on Buddha kuju ja munkade meisterdatud suveniirid.

-Alati ei pidanud siiski kaugele minema, sest ka hotellipiirkonnas oli palju teha. Erinevad toidukohad, spordibaar, jõusaal, tennis… Mitu õhtut veetsime rannas õllet juues ja jutustades. Kui ma millestki üldse puudust tundsin, siis meie külmast siidrist! Okei, jõime küll Smirnoff Ice’i, aga see pole ikka see..

-Väga huvitavalt läheb seal juba pool seitse-seitse pimedaks. Ja kuna toas meil konditsioneer möllas, siis iga kord, kui hakkasime välja minema, tuli kananahk ihule.. tundus kuidagi, et kui toas külm ja väljas pime, siis raudselt hakkab jahe ning vaja kampsun kaasa võtta. No kui siis õue jõudsin ja 30 soojakraadi näkku plahvatas, oli ikka päris hea küll.

-Põlesin lausa kohutavalt ära. Isegi kreemid ei aidanud. Lisaks, pärast esimest korraliku päeva päikse käes, ärkasin järgmisel hommikul üles paistes silmadega- no selline ilus pompsunägu oli ees. Ostsime turu pealt jahedaid aaloe-näomaske, mida iga päev korra tegime, see tõmbas paistetuse tagasi. Rinnaesine oli suhteliselt jube, sest kuigi esimene kord tuli nahk ilusasti maha, siis Phi-Phi saarel oli päike kuidagi palju…teravam ja valusam, et see uus värske nahk sai korralikult haiget. Pihustatavas pudelis kookosõli oli suureks abiks, et nahka niisutada, ilma ei kannatanud.

Ma nüüd ei teagi, mida veel kirjutada. Põhiasjad said vist kirja, aga eks palju on meelest ka läinud, millest oleks tahtnud kirjutada. Ühesõnaga oli max mõnus puhkus. Sain end tööasjadest 100% välja lülitada, seltskond oli hea.. Juba praegu igatsen ma taga neid paradiisirandu, soojust ja basseini ääres lebotamist- eriti, kui ma nüüd jälle kontorilaua taga istun ja väljas ulub külm tuul :D

Ostudest rääkida, siis ma võtsin endaga kaasa hunniku suveniire, kohalikku rummi (mis maitseb nagu piiritus), kookospiima, supipõhjasid, maitseaineid, küüslaugupastat ja muid kokkamistarvikuid, mõned ehted, sallid, paar riietuseset ning palju palju palju pilte.

Kulud:

Reis (paketikas): 795€, sisaldas lende, transfeere hotelli ja lennujaama vahet, hotelli koos hommikusöökidega. Hea oli see, et seda ei pidanud tasuma kohe, vaid osamaksetena alates eelmise aasta oktoobrist.

Kuluraha: 460€
Siin sees on nii shoppamised, suveniirid, tuk-tuki/taksosõidud, transfeer hotell-lennujaam-hotell (Phuketile minekuks), peod, söögid, massaažid, Okeanaariumi ja Sanctuary of Truth külastused. Alguses vahetasin Pattayas 250€. Sadu bahte läks muudkui siia-sinna, vahepeal tuli juba hirm, et palju ma kulutanud olen… no esimese nädala lõpuks umbes 150 eurot :D Phuketil võtsin välja veel 150€, mis oli loll tegu, sest kurss oli halb. Ainus põhjus, miks välja võtsin, oli see, et me polnud väga pikalt vahetuspunkte näinud….et siis pärast pangaautomaadi külastust kolme meetri pärast ühele otsa koperdada.

Kaks päeva enne äraminekut vahetasin veel 60€ ümber, sest meil oli plaan suurejooneliselt puhkus Walking Streetil lõpetada. Noh, ütleme, et suht mõttetu oli, sest seal ei läinud pea üldse raha, kuigi pidutsetud sai korralikult. Ei hakanud tagasi eurodeks ka enam vahetama, seega tellisin meile viimases uhkemas söögikohas rohkem toite proovimiseks ja võtsin kaasa mõned suveniirid planeeritust rohkem.

Kuna need viimased 60€ vajasid kulutamist, siis tellisin viimasel õhtul meile igasuguseid põnevaid roogi, mida Eestis ei saaks. Näiteks pardinokad (mis maitsesid nagu ülegrillitud kanatiivakesed) ja krokodilliliha (mis maitses nagu liha ikka, ainult vintskem)

Lisaks pildil olevatele asjadele, võtsime kolmekesi igaüks veel prae + joogid ning arve tuli kokku umbes 27€….


Phuketile reis: 113€
, edasi-tagasi lend oli 91€, hotell 22€ nägu kaheks ööks.

Reisikindlustus: 29,12€

Kokku: 1352,12 €. Pole paha, arvestades, et enamik rahast läks sujuvalt viie kuu jooksul maksmiseks ning selle eest sai kaks nädalat puhata ja seda nii, et reaalselt ei keelanud endale midagi. Kui ikka asi meeldis, siis hinda väga ei vaadanud ja nautisime jooke-sööke, mida aga tahtsime, ei hakanud kokku hoidma.

Nüüd olen ma aga tagasi külmas Eestis, tunnen puudust (lisaks soojusele ja merele ja basseinile) värsketest puuviljadest ja smuutidest, ajan kuuendat korda nahka ja mõtlen igatsusega juba suvele..või uuele reisile, eks näis, kumb varem tuleb!

You Might Also Like

2 kommentaari

  • Reply Anu 10. apr. 2019 at 21:15

    Väga äge! Mis reisifirmaga käisite? Hind tõesti hea.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 11. apr. 2019 at 13:11

      Käisime novatoursiga :)

    Leave a Reply