Raamatujutud

17. juuli 2019

Noniii. Mul on kirjutamata Kevadtormist, suurematest elumuudatustest (muuhulgas vahetasin tööd, läksin paar päeva tagasi Canoni peeglilt üle Sony hübriidile, kolisin), oma sünnipäevast..rääkimata sellest, et mul on jagamata ilma liialdamata sadu pilte. Aga kusagilt tuleb alustada ning täna kirjutan ma hoopis oma suurest kirest- lugemisest.

Kevadtormil oli sel aastal harukordne juhus, kus õhtul oli vaba aega kohati liigagi palju. Et mitte niisama tunde tühja passida, otsustasin hetkeajel tõmmata Elisa raamatuäpi. Ma ei teagi nüüd, kas see oli hea või halb lüke. Ühelt poolt hea- satun lugema väga palju rohkem kui varasemalt (maikuust alates kokku 20 raamatut) ning kõik bussisõidud on sisustatud. Teisalt jälle on nüüd olukord, kus ma loen üsna valimatult. Kui varasemalt ise poest ostes või raamatukogust laenutades olid kriteeriumid rangemad ning iga suvalist teost ikka koju ei vedanud, siis noh.. nüüd on latt allapoole vajunud.

Mõtlesingi, et tutvustan veidi loetud raamatuid (kõik kuuluvad põnevus- ja krimiromaanide hulka), äkki kellegi on mõni öökapiraamat puudu :) NB: pildid ei kuulu üldse postitusega kokku….aga kuhu mujale ma neid ikka sokutan :D Ja spoilerdan võib-olla ka..

Esimeseks raamatuks on “Gone girli” autori (Gillian Flynn) sulest ilmunud “Paha paik”, mis räägib ühe perekonna traagilise loo. Peategelane Libby on 31-aastane naine, kes oma eluga absoluutselt hakkama ei saa. Minevikusündmuste tõttu on ta omadega läbi ning ega ta väga ürita ka midagi muuta. 7-aastasena kuulis ta pealt, kuidas ta teismeline vend kogu perekonna (ema ja õed) mõrvas. Just tema tunnistus saatis venna vangi. Terve oma elu elatus ta heategijate annetustest, mis aga vanemaks saades kokku kuivasid, sest noh… nunnut 7-aastast orbu toetatakse ikka parema meelega, kui täiskasvanud läbikukkujat.

Erinevate sündmuste kokkulangevuste tõttu kohtub ta ühe noormehega, kes peab nn mõrvamüsteeriumite klubi. Ehk kogub kokku inimesi, kes huvituvad mõrvadest, mõrvaritest ja muust sellisest. Libby juhtumile keskendunud grupp on veendunud, et tapjaks on hoopis keegi teine… Nii hakkabki naine koos sellesama noormehega jälgi ajama. Alguses vastumeelselt ja raha pärast, hiljem juba ise uudishimulik olles.

Raamatu tegevus toimub kahel ajajoonel- tänapäevas ning tapmistele eelnenud päevadel. Kuigi tavaliselt mulle sellised mitme-vaatenurga-teosed väga ei istu, siis sel korral andsid need hea ülevaate nii Libby, ta venna kui ka ema-õdede ellu. Eks üsna kohe oli selge, et vend süüdi polnud, aga tee selle järelduseni ning kes lõpuks süüdlane oli, oli iseenesest põnev. Samas nüüd mõtlen, et suurim twist oleks olnud see, kui vend olekski süüdi olnud :D

Mulle meeldis, et raamatus oli mitmeid pöördeid ja suunamuudatusi, samas väga palju oli ka etteaimatavat mustrit. Suur pluss oli aga näiteks Libby täiskasvanu-elu kujutamine. Ei olnudki nii, et “kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks” ja kangelanna on mineviku raskuste tõttu tugevam ja parem inimene. Samuti oli põnev (ja omamoodi kurb) lugeda, kuidas väikestest valedest, sõprade ees uhkustamisest saab alguse massispühhoos, mille tagajärgi on võimatu kustutada.

“Viimased tüdrukud”, autoriks Riley Sager, on põnevik, mis on väga sarnane slasher-õudukatele. Loo keskmes on Quincy- noor naine, kes kümme aastat tagasi elas ainsana oma sõpradest üle veresauna. Noored läksid metsamajja pidu panema, sattusid aga noaga hullu otsa ning elavana lahkus vaid peategelane. Meedia tituleerib ta “Viimaseks tüdrukuks”, mis on ajakirjanduse poolt pandud hüüdnimi talle ja veel kahele neiule, kes on samalaadse asja üle elanud.

Quincyle pole kunagi meeldinud sellesse eksklusiivsesse kluppi kuulumine ning ajakirjanduse teelt hoiab ta ka eemale. Kui üks neidudest aga surma saab ning teine Quincyga ühendusse asub, peab ta oma minevikule silma vaatama. Tänase päevani ei mäletanud ta seda õudset ööd (kuigi vähemalt üks politseinikest on kindel, et ta mäletab ja varjab midagi), nüüd hakkab kild killu haaval see tagasi tulema.

Iseenesest on tegu sellise kerge meelelahutusliku raamatuga. Väga õudne see pole, mõned head pöörded on, aga suur osa on ka etteaimatav. Lisaks läks lool käimatõmbamisega päris kaua aega. Teisalt oli juures mõnus aspekt, kus peategelane elab näiliselt ideaalset elu, on suutnud mineviku selja taha jätta ja sellest võitjana väljuda…aga kui sellesse fassaadi ühe “Viimase tüdruku” saabumine mõra lööb, hakkab tegelikkus välja tulema. Sellessuhtes jättis sama mulje, nagu kõik slasher filmid- vaadatav, aga meeeh.

Kolmas ja neljas teos on sama autori poolt, kelleks on C.J Tudor. “Kriidimees” räägib loo keskealisest Ed’ist, kes elab üsna.. mannetut elu. Õpetaja, funktsioneeriv alkohoolik, ilma pereta. Kui ta noor oli, raputas nende linnakest teismelise neiu mõrv. Arvatav tapja saadi küll kätte, aga aastaid hiljem tuleb Eddie sõber jutuga, et teab, kes tegelikult süüdi on. Veidi aega hiljem sõber sureb. Ed hakkab tubli kodanikuna jälgi ajama, sest tallegi tundub, et lahendatud juhtum nii lahendatud polegi.

Ütlen ausalt, et loo tutvustus oli põnevam, kui lugu ise. Jah, eks siin oligi nüansse, twiste ja lõpptulemus nii etteaimatav polnudki, aga… salapärast jäi puudu, sellest “miskist”. Kuigi üks loo lõpplahendustest oli väga üllatav, siis keskpärast muljet see ei päästnud.

Kuigi ka see teos pani palju mõtlema. Just selle peale, kuidas erinev olemine (siinkohal albiino), tekitab automaatselt ühiskonnas tunde, et oled süüdi. Kuidas kuulujuttudest tekivad nähtamatud käed, mis tõukavad kuristikku. Kuidas sageli otsustatakse minna kergema vastupanu teed ja sobitatakse enam-vähem sarnane pusletükk sinna, kuhu see tegelikult ei kuulu- ainult seetõttu, et ühiskonna surve oli suur ning lihtne lahendus varnast võtta.

Sama autori “Annie Thorne’i kadumine” oli minu jaoks palju nauditavam. Loo keskmes on Joseph, kes täiskasvanuna pöördub tagasi kodulinna. Ta on läbikukkunud õpetaja, kel kaelas hiiglaslik hasartmänguvõlg. Tagasipöördumine ongi suuresti seoses peitu pugemisega võlanõudjate eest. Samas on ta šarmantne ja oskab hästi bluffida. Õpetajakoht, millele ta oma endises koolis kandideerib, on vabanenud just seetõttu, et eelkäija oli väidetavalt tapnud oma poja ning ennast. Loomulikult asub Joseph elama ka samasse majja, kus kõik juhtus.

Temagi minevikus on midagi, mida parema meelega tahaks unustada. Ühel ööl ta väike õde kadus. 48 tundi hiljem tuli ta jälle välja, kuid miski tema juures oli valesti. Õnnetuseks hukkus ta koos Josephi isaga mõni aeg hiljem avariis. Kodukohta tagasi jõudes märkab Joseph paratamatult sarnasusi minevikus juhtunud ja praeguse olukorra vahel.

Loos on palju tagasivaateid minevikku, Josephi lapsepõlve ning paralleele tema praeguse eluga, eriti läbisaamist kunagiste sõpradega. Samuti hakkab ta lähemale jõudma õe kadumise saladusele. Sellesmõttes oli lugu ootamatum ja mitte traditsiooniline põnevik. Samas on väga palju sarnasust Stephen Kingi “Lemmikloomasurnuaiaga”. Ehk loo lõpplahendusest saab aimu juba varem. Kuigi minu jaoks ei muutnud see suurt midagi- lõpplahenduse ümber keerlevad pisiasjad ja sündmused olid ka siiski väga huvitavad. Veel meeldis mulle võrdlus tema sõpradega, millised olid suhtes noortena ning millised nüüd, täiselaistena. Kes kellega veel suhtles, milline elu kellelgi oli.

“Vaikiv” mets” (autoriks Tana French) on lugu politseiuurijast, kelle minevikus (ülllatus üllatus) on saladusi. Kord varateismelisena läks ta kahe oma sõbraga metsa mängima….tagasi välja sealt tuli ta üksinda, tossud verd täis. Null mälestust ning kadunud lapsi ei leitud kunagi. Rob vahetas nime ning naudib oma tööd, mõtlemata minevikus juhtunule. Siis leitakse aga lapse surnukeha sealtsamast, kust kunagi läksid ta oma sõbrad kaduma. Rob asub oma partneriga seda uurima, üritades kindlaks teha, kas tegu on eraldiseisva juhtumiga või on sündmused omavahel seotud.

Raamatu tempo oli mõnus ja kaasahaarav, pidevalt tuli välja uusi kilde, mis pani janunema lõpplahenduse järgi. Palju oli kujutatud Robi ja Cassie (ta partner) omavahelist suhtlus, mis tundus nii sundimatu. Teate küll, kuidas vahel mõjuvad dialoogid punnitatult või üritatakse tegelaste sädet nii ilmselgeks teha, et see tundub võltsina. Siin nii polnud.

Et mitte väga palju spoilerdada, ütlen, et mulle meeldis lõpplahendus, aga samas jäi teos lahenduseta :D Ja ma pole ammu lugenud raamatut, mis ei sõlmiks kõiki otsi kinni, kus ei oleks (vähemalt peategelasele) rahuldavat lõpptulemust, niiet ühelt poolt väga nauditav, teisalt… kurat küll :D

Eelmised teosed saab kokku võtta kõik ühe nimetajaga: minevikudraama ja sellega olevikus tegelev inimene. Seega viskan siia lõppu ühe noorteka: “Üks meist valetab” (Karen McManus)

Alguses kulges lugemine vaevaliselt, sest a) ma vist noortekatest välja kasvanud ja b) iga peatükk oli erineva teismelise vaatenurgast. Mingis mõttes oli huvitav, sest kõik lapsed esindasid erinevaid klikke ja inimtüüpe, aga kuna neid oli kokku 4, siis paratamatult ei suutnud autor neid piisavalt erinäolisena kujutada. Ehk see üks stiil kulges läbi kõigi silmade ning muutis nad üksteisega sarnaseks.

Lugu ise räägib viiest õpilasest, kes jäetakse pärast tunde. Üks neist sureb, esialgu tundub, et lihtsalt õnnetu juhuse tagajärjel. Kuna surnud poisi näol on tegu aga “Gossip girli” sarnase tüübiga, kes kõigi kooli õpilaste saladusi teadis ja need oma blogis avaldas (sealjuures oli tal dirt‘i ka nelja peategelase kohta), hakkas politsei asja lähemalt uurima.

Selline lihtsalt kirja pandud jutt sõprusest, reetmisest (raskuses-näed-kes-su-sõbrad-on), populaarsest tüdrukust paariaks muutumisest (ja vastupidi), heidiku ja kooli priimuse suhtest, iseenda leidmisest… ja enda süütuse tõestamisest koos õnneliku lõpuga. Kõik see on üsna keskpärane.

Mis aga ajendas üldse raamatust kirjutama, on lõpp. Võib olla keegi hammustab selle varem läbi, aga minu jaoks oli see väga üllatav. Ja pani mõtlema, milleks on tänapäeval lapsed võimelised, kui kaugele on nad nõus oma kiusu pärast minema. Okei, see üks ajend on mu jaoks veidi kaheldav, aga noh… on ka väiksemaid tõukeid olnud suuremateks asjadeks.

Ühesõnaga.. sellised suht okeid öökapiraamatud, mida hea ajaviiteks lugeda. Kuigi ma pole veel koperdanud “ohh niiiii hea” teose otsa, siis ühtki väga halba lugu pole ma ka veel kohanud, mille lugemisel ajast kahju hakkaks.

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply