Pildiuputus

7. aug. 2019

Võtsin hiljuti vastu raske otsuse ning saatsin oma vana ja ustava Canoni väljateenitud pensionipõlve pidama. Kuigi sel midagi otseselt viga polnud, siis tundsin, kuidas olin arengus toppama jäänud ning ei liikunud enam kuskile. Jaajaa, tean- palju oleneb fotograafist, ka seebikarbiga võib õige inimene imelisi pilte teha jnjnee… Aga olgem ausad, ka kaamerakvaliteedist oleneb palju.

Uue kaamera valimine on alatiiiii peavalu olnud. Ühelt poolt on vaja leida miski, mis oleks mõistliku hinnaga ja affordable… Teisalt mõtlen, et kui juba uus, siis ikka ka uus mudel, mitte mitu aastat vana eksemplar.. Seejärel hakka valima mudelite vahel ja objektiivide vahel. Siis tulevad juba mõtted, kas ikka on vaja…? Vana ju pole otseselt katki, mis ma ikka raiskan.. Ma olin nii kindel, et jään truuks Canonile, lihtsalt lähen poolkaadrilt täiskaadrile üles ja olemas. Kahjuks aga minu väljavalitu eelarvesse ei mahtunud ning uitmõtte ajal hakkasin ka muid marke vaatama.

Välistasin enda jaoks automaatselt Nikoni. Ma ei tea miks, aga mulle pole kunagi Nikoni kaamerad meeldinud :D Üha enam hakkasin piiluma Sony hübriidi poole. Kuulasin inimeste arvamusi ja sain aru, et tegelikult võin ma järgmise aastani mõelda, kas Canon või Sony. Mõlemal on oma head-vead. Sony kasuks rääkis see, et hind oli parem (Photopointis just oli soodukas) ning kaamera ise kompaktsem. Aga samas olin ju Canoni süsteemidega nii harjunud, ei ole veel selles firmas pettunud, et miks muuta midagi, mis toimib..

Võtsin siis aga südame rindu, tegin tellimuse ära ja järgmine päev läksin uuele Sony a7 hübriidile järgi. Katsetamist pidin mitu päeva edasi lükkama, sest aega lihtsalt polnud. Selle aja sees jõudsin kolm korda juba kahetseda, sest nii palju, kui ma Sonyt näppisin, tundus menüü ja kõik lihtsalt hullllumeelne.

Hakkasin siis vaikselt youtube‘i õpetuste järgi proovima ja katsetama. Leidsin isegi paar plussi- saan ise nö “kiirklahvid” määrata, mitte pole need kivisse raiutud. Suureks plussiks ka see, et lihtsalt kettaga libistades saan ava suurust muuta. Millega kõige rohkem aga hädas olin, oli see, kuidas saada pildistamisrežiim ekraani pealt silmaavasse. Oiii ma otsisin seda õiget nuppu, jõudsin sada korda kaamerat kiruda ja ostu kahetseda (minu canonil oli KÜLL üks pisike nupp režiimi vahetuse jaoks, eks!!), kui siis ära tabasin. Sony lihtsalt nii kõrgelt arenenud, et seal ava ümber väiksed sensorid- nii kui silma ligi panid, muutis automaatselt režiimi ümber :D

Siin postituses enamik pilte tehtud mu Sonyga (nagu ka eelmise postituse reisipildid). Mõned üksikud Canoni pildid lisasin ka, sest noh, tahaks neid ka jagada. Eks ma alles õpin ja katsetan, sest pole jõudnud veel võtta seda aega ja kaamera täiesti selgeks teha, aga hetkel olen väga väga väga rahul. Vahel ikka tasub riskida :)

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply