Kuidas ma kunagi…

3. veebr. 2020

…tööl käisin. Mitte, et ma praegu ei käiks. Aga jäin hommikul lehest lugema lugu, kus ajakirjanik käis eksperimendi mõttes telefonimüüja elu proovimas, lisaks juurde on viimasel ajal mitu samateemalist blogipostitust feedis olnud. Ja see tõi eredalt meelde mulle selle, kui minagi sama ametit proovisin. Minu arust oligi see mu päris esimene ametlik palgatöö. Eks maasikaid korjamas ja selliseid juhutöid (a’la Hansapäevadel jäätise müümine jne) olin varemgi teinud, aga see oli päris! Selles ametikohas tutvusin ma muideks ka Jaanikaga, kuigi teda olin põgusalt kooliajal meedialaagrites näinud.

Suvel, kui olin just 18 saanud, kolisin niisiis Kärknasse vanaema juurde sisse, sest kodukülast oleks olnud pea võimatu igapäevaselt linna tööle sõita. Ja oh, mis vabaduse see kaasa tõi! Esiteks polnud tüütut väikevenda :D Aga parim oli asja juures see, et ega vanaema suurt kontrollinud. Talle sai alati öelda, et mul empsiga räägitud, lähen linna sõbranna juurde filmi vaatama ja jään ööseks. Ööseks küll jäin, aga päris vaatasimegi filme, pigem tõmbasime paar alkoholi ligi ja läksime Piro parki :D

Tööst rääkides, siis.. nomaeitea, ei ole minu jaoks see. Sain küll hästi hakkama ja mingit kartust võõrastega rääkida polnud, aga mulle ei meeeeeeldi inimestele asju peale pressida. Kontoris olid paar töötajat, kes suutsid musta ka valgeks (või vähemalt halliks) rääkida. Mina lähtusin tavaliselt sellest, et kui mulle öeldi ei, küsisin-proovisin korra veel, kui vastus endiselt eitav, soovisin head aega. Mõtlesin, et mulle ei meeldiks, kui keegi surub ja surub, miks teistele siis nii teen. Eks paar korda juht mainis ka, et peaksin agressiivsem olema, aga samas müügitulemused olid mul niigi head.

Mis veel positiivne oli, oli see, et iga päev ei pidanud kohal käima. Palk koosnes tundidest + tulemustasust ja kuna ma teenisin endale lihtsalt taskuraha, siis vahel oli hea võtta mõned päevad vabaks. Eriti kui eelmisel õhtul Pirol oldud sai :D Pluss oli ka see, et enamasti sai ise valida, kas läksid päevasesse vahetusse või õhtusesse.

Üldiselt mingit sõimu ma ei saanud või et oleks pidanud kellegi pärast nutma. Ühel korral juhtus nii, et jõudsin öelda  vaid “Tere, olen Liis..” kui vastas olev meesterahvas käratas: “Mine persse, Liis” ja pani toru ära. :D Naljakaid juhtumeid on olnud küll, kui ükskord sain tellimuse, hakkasin aadressi panema ja mees teatab südamerahuga “Litsmetsa”. No peaaegu oleks naerma hakanud, palusin mitu korda korrata, kas ikka sain aru. Nendest kordadest ma ei räägigi, kui vastu võtab mehine hääl, ma vuristan jutu maha ning siis öeldakse: “Oot, ma kutsun kohe emme”…

Kord tuli meil alustada uue (koka)raamatu müügiga. Saime kokkuvõtted suhteliselt hilja kätte, seega esimesed kõned tulid päris puusalt, polnud aega süveneda, millega tegu. Kui siis oma esimese kõne sel teemal tegin ning mu kokutamise peale teatati, et jah, soovivad kaht raamatut, siis mu esimene lause neile oli väga üllatunud: “Päriselt ka või???”

Olenevalt sellest, mida müüsime, pidime end ka tutvustama. Ehk kui müüsime ajakirja/ajalehe tellimust, pidimegi ütlema, et “Tere, helistan X ajakirja toimetusest.” Ja kord kui Õhtulehte esindasime, siis väga ähmis proua vastas, et eii, misasja, millega ma selle ära teeninud olen, et minust artiklit tahate??” Ta oli ikka päris pettunud, kui sai aru, et ma kõigest pakun ajalehte :)

Ühtede esimeste kõnede seas oli ka mu väga püüdlik pähemäärimine. Mille peale naisterahvas vastas, et oii teil nii hea hääl ja müügioskus, mul oleks sellist oma ettevõttesse vaja. Asi lõppes sellega, et mina tellimust kirja ei saanud, aga mind räägiti nii ära, et andsin talle oma meiliaadressi, kuhu ta “tööpakkumise” saadaks… alles mõni päev hiljem sain aru, et kurat, alt tõmmati :D

Ma arvan, et ma töökogemust meenutangi pigem positiivsena, sest tegingi seda ainult ühel suvel, lihtsalt kogemuse ja lisaraha mõttes. Kui oleks pidanud reaalselt elatist endale teenima, siis poleks see samas üldse nii tore olnud ega ka rahalises mõttes kasulik. Juba sellepärast, et suurema osa palgast moodustaski tulemustasu. Alati oli aga see oht, et kuigi said näiteks päevas 8 tellimust kirja, mis on väga hea, siis neil “jah” sõna ütlejatel oli võimalik veel ostust loobuda. Ehk sageli jäi sellest kaheksast alles ainult neli või veel vähem..

Minu telefonimüüja kogemus lõppes aga päevapealt, kui ma ükskord töölt ära minnes lifti astusin, kontori juht (vms ta oli) järgi astus, mind suudles ja siis mu käe endale püksi toppis. See oli muuseas mu esimene kokkupuude meeste peenisega. Noh, rohkem ma tagasi ei läinud, kuigi paar nädalat olin plaaninud veel olla.

Kui ma nüüd tagant järgi mõtlen, siis eks see sinna ahistamise alla kaldus. Aga tol ajal olin ma üsna naiivne noor – suhtlesin selle juhiga msnis ja kuigi ma talle nii julgustust ei andnud/edasi ei õhutanud, siis konkreetselt “lõpeta ära” ka ei öelnud. Sest kuidagi.. sissekodeeritud süümekad tekkisid, et kuidas sa ütled teisele, et kle sa tekitad mus ebamugavust, ära enam tee. Eriti kui oled noor ja kogemusteta, eriti kui teiseks pooleks on su ülemus, kelle arust on kõik normaalne ja “mida sa põed”-suhtumisega on. Seega tunduski mulle, et ah, eks ma ise selle endale kaela tõmbasin ja ära teenisin, poleks pidanud üldse suhtlema.

Sellele liftijuhtumile eelnes muidugi ka see kord, kui ma olin nö esirea telefoni taga, määrisin järjekordset raamatut pähe ja ta andis mulle paberilehe. Ma siis tegin selle kenasti lahti ja see oli… konkreetne ja detailne kirjeldus, kuidas ta mind rannas paneb :D

Aga ma pean ütlema, et ma polnud ainus, kellega ta selliseid asju harrastas. Ma tean peale minu veel kolme inimest, kes samal suvel seal töötasid ja kõigiga üritas ta midagi korraldada. Ühel juhul, kui neiul oli noormees olemas, ei aidanud isegi see, kui kutt talle helistas ja ütles väga konkreetselt, et lõpeta ära. Endiselt saatis kirju ja erootilisi luuletusi. Äkki oleks pidanud postituse pealkirjaks panema hoopis “Kuidas mind kunagi tööl ahistati”…

Ühesõnaga jah.. hea, et ma pärast sellist juhtumit esimesel töökohal üldse julgesin edasi tööle minna :D

PS. Ma tahtsin siia postitusse pilte panna tollest suvest, aga mu mälu petab mind. Ma olin nii kindel, et ma kirjutasin juba siis blogi (mäletan isegi pilte, mida “lisasin”), aga tuleb välja, et ma alustasin blogiga alles sama aasta sügisest.. Mis ma panin lampi pilte orkutisse siis või??

You Might Also Like

2 kommentaari

  • Avatar
    Reply G 3. veebr. 2020 at 16:18

    Muide. Selline koht nagu Litsmetsa on eestis täiesti olemas. 😄

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 3. veebr. 2020 at 19:40

      Tean jaa. Sellepärast see tagantjärgi naljakas tundubki, sest tol hetkel ei teadnud ja arvasin, et tüüp teeb nalja :D

    Leave a Reply