üks loetud raamatuke

19. veebr. 2020

Raamatuäpid on minusuguse jaoks kui taeva kingitus. Ma olen nimelt üks neist, kes käib raamatukogus 2 korda aastas… ühe korra võtan korraga 10 raamatut ja teisel korral viin tagasi umbes 7 kuud hiljem :D Raamatute mittetagasiviimine on kohuuutav harjumus. Kas või juba selle pärast, et see 7 kuud pean ma alternatiivseid vahendeid lugemiseks kasutama, sest varem ometi ei saa neid ära viia :D

Äpp on sellessuhtes palju asjalikum. Kuutasu olematu, aga saan lugeda raamatuid nii palju, kui hing ihkab. Ja tagasi viima neid ei pea! Kui mõni teos eriti jama, siis pole ka rahast nii kahju, sest ühe raamatu poehind ületab juba kuumakse. Ainus miinus on see, et vahel on konkreetne raamat, mida  tahaks lugeda ja seda valikus lihtsalt pole..

Alles paar päeva tagasi lõpetasin Claire Mackintoshi teose “Ma lasen sul minna”. Psühholoogilised romaanid on mulle alati meeldinud ja see konkreetne oli väga kaasahaarav. Kohati vastik ja uskumatu, aga kaasahaarav. Ei saanud üleeile hakata õhtusöökigi valmistama enne, kui viimased peatükid läbi on.

Romaan algab jubedalt. Ühel hämaral ja vihmasel õhtul sõidab auto otsa 5-aastasele Jacobile, kes vaid korraks on ema käest lahti lasknud ja üle tee hakanud jooksma. Juht põgeneb sündmuskohalt ning ei ole ühtegi juhtlõnga, mis viiks juhtumi lahendusele lähemale. Kuud mööduvad, aga tapja endiselt leidmata.

Paralleelselt jookseb alguses kaks tegevusliini. Üks Jenna oma, kes kohe pärast õnnetust kaob, sest ei suuda oma hingevaluga toime tulla, teine politseitiimi oma, kes juhtumit uurib. Raamatu teises osas vahetub Jenna vaatepunkt kolmanda tegelasega. Raamatu esimene pool lõppes väga üllatava twistiga. Seda poleks ausalt osanud oodata. Ja tegelikult suutis autor väga oskuslikult seda nii kirjutada, et pea midagi ei andnud lahendust ära. 

Politsei vaatepunkt mind ei köitnud. Sellesmõttes, et jah..eks huvitav ikka teada, kui palju poliitikat mingite otsuste taga on või kuidas tegelikult uurimine käib (polegi nii, leiad kaamerapildilt aknast peegelduva auto ja suurendad selle numbrimärki ning pätt käes :D)

Aga kogu see liin oli nii.. äraleierdatud ja sisutühi. Kodune ema, kes kunagi oli KA uurija, ambitsioonikas mees, kes ootab edutamist, tema kena kaastööline.. Loomulikult tekivad abikaasade vahel pinged, sest meest pole kodus. Loomulikult tekib kaastöötajate vahel tõmme. Loomulikult on naisuurija veetlev, lõbujanuline, alati-õigeid-asju-ütlev ja mehe abikaasa kodune ema, kes käib ringi plekilises t-särgis ning kes (mehe arust) ei oska tööst rääkida. Samas oli politseiliin sellesmõttes vajalik, et sidus vaatenurgad (ka siis kui kolmas tegelane mängu tuleb) kenasti kokku ning oli n-ö maanduseks. Muidu oleks terve lugemine pingeline olnud.

Teises osas saab sõna niisiis kolmas tegelane, kes jutustab sündmusi oma vaatenurgast. Boyyy, let me tell you, see pole kerge lugemine. Tegemist on manipuleeriva ja jõhkra mehega, kes annab oma nägemuse enda ja Jenna kohtumisest, deitimisest, abielust.

Kui palju võetakse foorumites sõna koduvägivalla teemades, kus öeldakse, et “aga miks ta kohe ära ei läinud? Ma küll läheks, nii kui üks löök oleks.” Muidugi läheks…aga koduvägivald ei alga rusikahoobist. See algab pettunud näost ja lausest “Ah, et lähed sõbrannaga välja, ma olin meile kahele nii ilusa õhtu plaaninud…”, manipuleerivast “Kui sa mind armastaksid, siis sa oleksid rohkem kodus/suhtleksid sõprade-pere-töökaaslastega vähem”, kontrollivast “Las meil olla üks (minu) pangaarve, on kergem arveid maksta ja tegelikult ei pea sa üldse tööl käima” ja armukadedast “Teistel pole vaja su sääri vaadata, sa ju oled koos minuga, pane seeliku asemel püksid.”

See oli üks õõvastav ja samas huvitav vaade haige inimese mõttemaailma. Okei, küll üsna lihtsakoeline ja selline.. “klassikaline”, aga ma kujutan ette, et laias laastus mõtlebki selline inimene nii. Kuidas naine ise oma käitumisega on alanduse ja rusikahoobid ära teeninud, kuidas igat vale liigutust loetakse tema kui mehe häbistamiseks, kuidas pinge kasvab-kasvab, löögiga vallandub ja siis kõik hajub, on jälle hästi. Naeratus, kallis kingitus ja “ma enam kunagi nii ei tee.. kui sa õigesti käitud”.

Teose II pool oligi kõige pingelisem ja põnevam. Esiteks selle mehe vaatenurk, teiseks hakkas lõpplahendus järjest lähemale jõudma ning kolm tegevusliini hakkasid omavahel põimuma.

I pool seevastu aga venis ja venis. Juba sellepärast, et uurijate tegevusliin oli nii.. pealiskaudne. Ma ei saa näiteks aru, miks oli sisse toodud uurija poja kooliprobleemid, sest neil peatuti nii vähe ja see ei andnud midagi juurde. Jah, eks see oli üks abieluprobleemide põhjustaja, aga sama hästi oleks saanud põhjuseks võtta ületunnid ja töö juures veedetud aja.

Natuke tuimaks jäi ka Jenna osa. Alguses oli ta nii nii katki, aga mõne kuuga pani oma fotograafiaäri püsti, sai nunnu loomaarstist peika ja isegi koerakese. Ei taha seda öelda, et trauma üle elanud inimesed peaks elu lõpuni kurvastuses elama, aga kuidagi.. kiirustades käis kõik. Samas arusaadav – tegevust oli Jenna liini ju vaja, kaua ikka jaksab lugeda armetust majakesest ja enda karistamisest seal elamisega.

Aa, ja see põhjus, miks Jacobile otsa sõideti… Minu jaoks liialt.. “otsi kinni sõlmiv” ja otsitud põhjus. Pigem oleks mulle meeldinud, kui olekski ohver olnud lihtsalt valel ajal vales kohas. Aga samas saan ka aru, miks seda nii välja mängiti.

Kokkuvõttes üks hea psühholoogiline teos, mis hoiab pinget üleval ja jääb pikalt mõttesse keerlema, kuidas loetud elu ongi väga paljude jaoks reaalsus..

Muide, suur oli mu üllatus, kui sain teada, et autori teine romaan on “I see you”, mille ma olen ammu läbi lugenud. “I see you” on lihtsalt nii absurdne ja kohati igav, et sisu ja kirjutamisstiili poolest poleks ma kunagi arvanud, et sama autori sulest tulnud :D

You Might Also Like

2 kommentaari

  • Avatar
    Reply Sille 20. veebr. 2020 at 05:57

    Hei, mis äppe sa kasutad? :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 20. veebr. 2020 at 07:49

      Hei :)

      Mina loen Elisa raamatuapiga, mille kuutasu veidi alla 9 euro :)

    Leave a Reply